header photo

Top 10 – väliseestlaste väravad 2011

Foto: mlssoccer.com

Ongi käes minu blogiseeria viimane, neljas postitus, kus luubi all on võõrsil pallivate eestlaste ilusaimad väravad oma koduklubide särgis aastal 2011.

10. Pille Raadik (23. aprillil Soome naiste kõrgliigas)

Raadik jooksis ennast vabaks ning lõi nurgalöögist tulnud palli võimsa hüppe pealt peaga kavalalt enda ette maha, kust see üle vastaste lati alla väravasse põrkas. Nii vormistas Raadik 81. minutil Aland Unitedile 5:0 võidu Kokkola F10 vastu.

Top 10 – väliseestlaste apsakad ja sigadused 2011

Foto: Hendrik Osula

Täna on luubi all võõrsil pallivate eestlaste suurimad apsakad ja sigadused oma koduklubide särgis aastal 2011. Kindlasti ei ole mu eesmärk kedagi maha teha või öelda, et keegi oleks halb jalgpallur, pigem kuulub see postitus lõbusasse „Tegijal juhtub” rubriiki.

10. Enar Jääger eksis ainsana penaltiseerias (31. jaanuaril Copa del Soli veerandfinaalis)

Jääger oli mängujärgses penaltiseerias ainus eksija ning Aalesund kaotas seetõttu veerandfinaalis FC Kopenhaagenile. Jääger oli oma meeskonna teine lööja, tema kehva soorituse tõrjus väravavaht. Turniiri Copa del Sol võitjaks tuli Sergei Zenjovi koduklubi Lvivi Karpatõ.

Top 10 – väliseestlaste resultatiivsed söödud 2011

Foto: Hendrik Osula

Nagu lubatud, on täna luubi all võõrsil pallivate eestlaste parimad resultatiivsed eeltööd väravatele (oma koduklubide särgis). Eile avaldasin parimad tõrjed, homme on kavas suurimad apsakad/sigadused ning ülehomme ilusaimad väravad.

10. Sergei Zenjov (10. aprillil Ukraina kõrgliigas)

Zenjov aitas Lvivi Karpatõl 28. minutil Mariupoli Illitšivetsi vastu 1:1 viigivärava lüüa, andes hea tõste Igor Khudobjakile pea peale. Karpatõ võitis lõpuks 3:1, Zenjov vahetati välja seisul 1:1.

Top 10 – väliseestlaste tõrjed 2011

Foto: Hendrik Osula

Jalgpalliaasta on lõppemas ja sobilik on meenutada aasta parimaid hetki. Võtan kokku oma lemmikteemal ehk teemal „Eestlased võõrsil” märkimisväärseimad videodesse jäädvustatud momendid. Lisaks lihtsalt meenutamisele annab see blogipostituste seeria „Top 10” ka uusi avastusi, sest päris kõiki 40 momenti pole Sa kindlasti veel näinud.

Seeria, millega täna parimate tõrjete näol alustan, koosneb kokku neljast postitusest: homme on vaatluse all parimad resultatiivsed söödud, ülehomme suurimad apsakad/sigadused ning pühapäeval ilusaimad väravad.

Kuidas Aafrikas koondiseigatsust maandada

Selliste autodega veeti fänne staadionile. Fotod: Dannar Leitmaa

Ma ei tea ausalt, mis must kass minu ja Eesti koondise mängude vahelt läbi on jooksnud. Nii näiteks sain ma erinevatel põhjustel viimasest valiktsüklist otsepildis ära vaadata kaks mängu – Itaalia ja Fääride võõrsilkohtumised. Enamasti takistab ise teles mängu kommenteerimine Eesti kohtumise vaatamist (tõsi, meil on alati enda mängu ajal teises telekas Eesti mäng jooksmas, mis on tekitanud rõõmsaid elevushetki ka teise mängu kommenteerimise ajaks), aga Eesti vutiajaloo kõige tähtsam mäng jäi hoopis talvekartusest ajendatud puhkuse taha.

Ent vutisõber ei loobu nii kergelt ja kui ikkagi kõik kaasmaalased pööravad pilgud pallimurule, siis peab ka ise midagi sarnast ette võtma ja seetõttu otsisin soojal maal kohe võimalust jalgpalli vaadata. Ja näed sa, oligi kohe varnast võtta LG karika nime kandev turniir, kus osalesid neli tõeliselt värvilist meeskonda – Kamerun, Sudaan, Maroko ja Uganda.

Hea küll, asja selgitamiseks mainin ära, et tegevus toimub Marokos ja Marrakeshi linnas, aga see, kui keeruline võib olla ühel võõramaalasel igale valge inimese loogikale mittevastava Maroko tingimustes mängule saada, on omaette vaatamisväärsus.

Teekond Dublinisse

Udune Norra.

Kui sisuliselt kõik ajakirjanikud lendasid Eestist Dublinisse pühapäeva varahommikuse tšarterreisiga, siis Soccernet.ee nii lihtsat teed ei läinud.

Esmaspäeva hommikul kell 7.00 oli Tallinnast autoga start Riia poole. Pikk teekond selja taga, üsna palju ootamist ning lõpuks kell 13.55 alustas Ryanairi Boeing 737 lendu Norra asula Rygge suunas. Veel enne maandumist tekkisid juba esimesed probleemid, kui ülitiheda udu tõttu tuli pool tundi õhus kaheksaid sõita, kuni olukord veidi paremaks muutus. Lõpuks maas ning Dublini lennuni aega kuus tundi.

Lootsime sõita Fredikstadi, et tutvuda Raio Piiroja endise kodukohaga, kuid tihe udu ja pikaks veninud lend viisid meid lõpuks lennujaamast mõne kilomeetri kaugusel asuvasse linna, mil nimeks Moss. Väike ja haisev, kuid täis imetoredaid inimesi. Teha seal suurt midagi ei olnud, seega otsisime poe, kust veidi kõhutäidet saaks ning siis liikusime juba tagasi rongijaama, kust rong tagasi Ryggesse ja buss Ryggest lennujaama viis.

Madal piletihind – katastroof tõelisele fännile?

Foto: Gertrud Alatare

Olin juba kümnest Piletilevi järjekorras, et osta ära kolm Iirimaa mängu piletit. Väikese üllatusena oli juba siis ees korralik järjekord, millele ei aidanud kaasa fakt, et kahest müüjakohast oli vaid üks täidetud. Tagantjärgi mõeldes oleks pidanud ka veidi parema eeltöö tegema ja mitte just Viru Keskusesse neid ostma minema.

Liikudes umbes meeter iga paari minutiga, jõudsin lõpuks kassa lähedale, kus oli antud hetkel saadaval vaid kaks täiesti erinevates kohtades piletit, mille ma ka ära võtsin, et üks tavahinnaga mõnele Eesti fännile edasi anda, sest teine soovija ei tahtnud eraldi kohas istuda.

Horvaadid, tšehhid, iirlased või portugallased?

Tarmo Rüütlil jääb pärast loosi aega ligi kuu, et oma koondis kas Portugali, Horvaatia, Iirimaa või Tšehhiga mängimiseks ette valmistada. Foto: Märt Vassiljev

Täna kell 14:00 algab  sel aastal Sergei Pareiko elukohaks saanud Krakowis Eesti koondise jaoks väga tähtis loos. Kellega me novembri keskel play-off‘is vastamisi läheme? Paberi peal on selge eelistus Iirimaa nagu näitab ka meie pealehel olev hääletus, kuid kas meil on tõesti nende vastu kõige paremad lootused?

Mina näen asetatud tiimide hulgas kolme meeskonda, kelle alistamiseks oleme õnne abil ja õigete valikute läbi võimelised, kuid keda ma eelistan, on raske öelda. Hetkel oleks sama rahul nii Tšehhi kui ka Iirimaaga.

Mis põhjustel, seda üritan selgitada, kui analüüsin meie võimalike vastaseid ning annan oma ennustuse parimaks stsenaariumiks iga võimaliku paari puhul.

Eesti koondis – eneseusk viib sihile

Eesti koondis võitleb lõpuni. Foto: Hendrik Osula

Eesti koondise suurepärane mäng ning hiilgavad tulemused on pannud jalgpallist kõnelema ka sellised inimesed, kel igapäevane huvi jalgpalli vastu on pigem leige. Kui varasemalt on nende panus jalgpallist rääkides olnud tagasihoidlik, piirdudes vaid üksikute nimede ära tundmisega („Kas Rooney on see, kes lasi endale juuksed siirdada?“ või „Ma just lugesin Ronaldo kohta, et ta puhkas pruudiga Maldiividel!“), siis tänaseks päevaks ei ole enam võõrad ka sellised nimed nagu Vassiljev, Piiroja või Pareiko.

Siinkohal tuleb teha sügav kummardus Sloveenia koondisele, kes nende jaoks mitte mingit tähtsust omavas mängus pingutasid kõvasti ning pidasid serblaste survele vastu, aidates nii kaasa jalgpallibuumi tekkele Eestis.

Kuidas ma esimest korda elus rahvusvahelise skandaali korraldasin

Foto: Hendrik Osula

See juhtus siis kui Teitur veel meie juures treeneriks oli ja meid loositi shotlastega ühte MM-valikgruppi ja me mängisime Kadriorus ja seal ei olnud valgustust ja me pidime MTV Roadshow Jorma Helsinkist oma lampidega Tallinnasse kutsuma, et õhtusel ajal mängida saaks, sest selle eest maksid briti televaatajad raha. Jorma pani lambid üles ja need kõlisesid ilusasti nagu tuulekellad ja kõik oli kombes ja Jorma laskis Pekkaniska tõstukid koos lampidega ööseks alla ja me läksime laiali ja kõik oli rahulik ja lambid kõlisesid natukene ka siis kui nad all olid ja see tekitas tunde nagu oleksid Jõulud.