header photo

Kuidas ma ühe värava pärast nutsin

Kuid mees ei eksi. Uskumatult külma rahuga sörgib ta väravavahist mööda ning lükkab palli tühja väravasse. Ma võin vanduda, et mu silmadesse tõusid pisarad. See oli ülev hetk. Foto: sportskeeda.com

Tahaksin rääkida oma südamelt ühe loo, mis viimased kaks päeva mind ootamatult tugevasti on mõjutanud. See räägib jalgpallist ja kahest meeskonnast, kes mulle üldse ei meeldi.

Pean kõige selgitamiseks alustama algusest. Olen olnud tõsine Barcelona-vastane aastast 2008, kui minu lemmikmeeskond Manchester United nendega Meistrite Liiga poolfinaalis rinda pistis. Enne seda ei olnud Barca mind eriti kõigutanud, kuid siis tekkis mul oma hea Barcelona fännist sõbraga rivaliteet, mis siiamaani tuliselt kestab. Chelsea seevastu pole mulle kunagi üldse kohe meeldinud.

Need neli aastat on sellel rindel möödunud tõusude ja mõõnadega. Sellel samal 2008. aastal alistas United kahe mängu kokkuvõttes Barcelona ning tuli lõpuks Meistrite Liiga tšempioniks. Pidu oli minu õuel.

Järgmisel aastal oli kulminatsioon vägev – ManU ja Barca kohtusid lausa finaalis ning et asja veelgi vürtsitada, tegime sõbraga kihlveo – kes kaotab, ajab oma juuksed maha. Barca sai 2:0 võidu ning järgmisel päeval külastasin juuksurit mina.

Kalju või Flora?

Foto: Märt Vassiljev

Pole kahtlustki, et vähemalt sportliku poole pealt vaadates on laupäevane Kalju versus Flora senise Meistriliiga hooaja oodatuim vastasseis. Pealkirjas esitatud küsimus on vutihuviliste huulil juba aasta algusest, seda enam praegu esimese omavahelise duelli hakul.

Mõlemad on alustanud hooaega võimsalt, kui jätta välja tiitlikaitsja üks koperdamine, ning võitlevad ei rohkema ega vähema kui liidrikoha eest. Suursoosikute esimene matš on eriliselt põnev, kuna jõudude vahekorda on väga keeruline prognoosida. Avalahing peab näitama, kumb neist tegelikult hetkel paremas seisus on, kelle trumbid maksvusele pääsevad ning millised murekohad välja löövad.

Päevaks laupäev, kellaajaks 14:00 ja staadioniks Sportland Arena. Vormiliselt on tegemist Kalju kodumänguga, kuid Flora peaks end Lillekülas kodusemalt tundma. Ilmselt on aga mõlemad meeskonnad rahul, et sedavõrd printsipiaalne lahing peetakse maha Eesti parimal tehiskattel.

Mancini ei ole tippklubi materjal

Foto: connect.in.com

Roberto Mancini tool Manchester City-s kõigub rohkem kui kunagi varem. Klubi direktorid paistavad esialgu itaallase jäämise poolt olevat, kuid jutud potentsiaalsest Jose Mourinho saabumisest Manchesteri liikusid eelmisel nädalal siiski.

Manchester City suutis pikalt Premier League’i esimest kohta hoida, kuid ei suutnud kordagi Manchester Unitedit kannult raputada ning maksis selle eest valusat hinda, kui nende esimene suur kriis sattus praegu kestvasse hooaja viimasesse kolmandikku, kus vigade paranduseks enam ruumi ei jää.

Seda City toetajat, kes usub veel tiitlivõitu, võib küll väga suureks optimistiks tembeldada. Möödunud nädalatega on vahe Unitediga kasvanud juba kaheksale punktile, ja viimases kuues mängus tähendaks isegi Manchesteri derbi võit City jaoks seda, et vahe oleks viis punkti, mis tähendab,  et United peaks veel kaks mängu kaotama.

Inglise klubid peavad Kagawale tormi jooksma

Arsenal peaks kõige tähelepanelikumalt Shinji Kagawa situatsiooni jälgima. Foto: footkorean.net

Täna Saksamaa meedias välja tulnud spekulatsioon, et Shinji Kagawa kavatseb ambitsioonika Borussia Dortmundi pakutava lepingupikenduse tagasi lükata, on signaal nii Inglismaa kui ka teiste liigade tippklubidele.

Dortmundi spordidirektor Michael Zorc tunnistas, et Kagawa on “flirtimas” Inglismaa ja Hispaania klubidega ning mingil määral on see üllatav, arvestades, et seni on Dortmund näidanud, et kavatseb kasvada ja Euroopa tippu naasta. Samas, olles Kagawa talendi suur austaja, võin aru saada, miks ta ei pruugi Dortmundi arengut oodata ja tahab kohe suure sammu edasi astuda.

Inglismaa meedia väitel on Inglismaa tiimide suured eesmärgid mängijad nagu Edinson Cavani, Eden Hazard, Ezequiel Lavezzi, Radamel Falcao, Yann M’Vila ja mõned nimed veel. Kagawat pole seni väga tõsiselt ühegi klubiga seostatud.

Kuhu vantsid, Virumaa?

Narva Trans on sel hooajal tunnistanud ainult pettumusi. Foto: Hendrik Osula

Ida-Virumaa on juba Eesti Vabariigi esimesest ajast olnud alati Eesti jalgpallikaardil väga oluline tegija. Vahelduva eduga on kõrgeimal tasemel mänginud päris mitu klubi, küll vaheldumisi, küll korraga. Näiteks kaks hooaega tagasi mängis meistriliigas kolm idaviru meeskonda. Neist kaks lausa medalipretendentidena.

Ometi ei saa selle vutikantsi fännid eriti rahuliku südamega tulevikku vaadata. Kohtla-Järve klubid heitlevad esiliiga ja teise liiga piirimail. Kiviõli tugineb vaid vananevatel pealinna jõududel. Viimase paari aastakümne selge idaviru jalka liiderklubi Narva Trans on aasta-aastalt medalinõudlejate hulgas olnud, aga mille arvelt? Kuskohast tulevad need mehed, kes idaviru lippu kõrgel hoiavad? Juba päris mitmendat hooaega ei ole Narva klubil ei duublit ega isegi tõsiseltvõetavat noortesüsteemi.

Kas FFP ehk Finantsiline Aus Mäng on ainult hea?

UEFA juht Michel Platini. Foto: footballerworld.com

Ajad, mil UEFA Financial Fair Play ehk eesti keeles UEFA Finantsiline Aus Mäng (edaspidi: FFP) hakkab Euroopa klubijalgpallis reaalselt rolli mängima, ei paista kauged olevat.

UEFA pingutusted jalgpalli finantsolukord kontrolli alla saada on edenemas ning eelmine nädal andis nendele oma toetuse Euroopa Komisjon.

Praegu on palju klubisid, kes on sunnitud tõsiselt pingutama, et FFP tähtsamaid punkte täita, sest varem pole klubile stabiilsete sissetuleku allikate loomisel palju vaeva nähtud ning on ka omanike ressursse priiskavalt kulutatud.

Kui nõue, et klubide palga- ja üleminekukulud  (kaudsed kulud nagu näiteks staadioni või treeningväljakute ehitamine FFP-s arvesse ei lähe) ei tohi ületada sissetulekuid, hakkaks kehtima järgmisest hooajast, siis oleks paljudel tippklubidel eesotsas Chelsea, Manchester City ja Interiga häda majas, sest ilma kavalaid trikke kasutamata poleks ükski klubi isegi ligilähedal nõuete täitmisele.

Teerulli Meistriliigas ei ole

Ei suutnud Kalju Levadiast üle sõita. Foto: Hanna Odras

Meistriliigas ootab meid järjekordselt põnevam hooaeg, kui seda oli eelmine. Tipp peaks tulema terav, aga mitte liiga üksluine. Amatöörklubide pidev areng lubab ka tabeli teises pooles vihast võitlust ning piisavalt palju üllatusi, et ülemise otsa kaarte segada. Seda kõike on esimesed mängud juba näidanud.

Leppisime Timo “Soccerneti Aju” Kikasega kokku, et hoiame sel aastal blogis kätt Meistriliiga pulsil. Nii et terve hooaja jooksul peaks siia ilmuma tähelepanekuid ja hinnanguid, millest ei tasu küll oodata süvaanalüüse, aga loodetavasti siiski huvitavaid kilde.

Olen siiani näinud nelja kohtumist – Flora-Trans 4:0 superkarikafinaalis ning Kalju-Levadia 0:0, Levadia-Trans 4:0 ja Levadia-Flora 1:1 liigas. Kuna kõik on tippmängud ja neist kaks on jõudnud ka teleekraanile, siis peaks senine valim olema paljudele tuttav. Teengi otsa lahti esmamuljetega medalinõudlejatest:

Liverpool, mõtle, siis maksa!

Andy Carrolli on Damien Comolli suurim ebaõnnestumine. Foto: live4liverpool.com

Hooajal, milles Arsenal ja Chelsea on tavalisega võrreldes kehvemad olnud, võinuks Liverpoolilt oodata vahe tagasitegemist, aga juba märtsi alguses on selge, et Liverpool jääb kolmandat hooaega järjest Meistrite Liigast eemale ning peab end lohutama Carling Cupi võiduga ja potentsiaalse triumfiga FA Karikasarjas.

Kuigi toetajatel on kindlasti tore näha oma klubi karikaid võitmas, siis Liverpooli reaalne tase on vaatamata sellele, et suvised üleminekukulutused ületasid tulud lausa 43 miljoni euroga, teinud vaid tibusammu edasi.

Taavet vs Elevant ehk Aafrika jalgpall on võrratu

Ekvatoriaal-Guinea on kodus hoopis midagi muud. Foto: Agne Rauba

Ekvatoriaal-Guineas ja Gabonis peetaval Aafrika Rahvuste Karikal sai selgeks, et esimesena nimetatud korraldajamaa läheb veerandfinaalis kokku Elevandiluurannikuga. Terve mõistus ütleb, et Elevandid tambivad maailma 151. jalgpalliriigi jalge alla.

Ekvatoriaal-Guinea on pisike täpike Aafrika kaardi keskosas ning osaleb oma esimesel suurturniiril. Kaks ja pool aastat tagasi külastasid nad Tallinna, lahkudes siit 0:3 keretäiega, misjärel Tarmo Kink ütles: Teisel poolajal tahtsime veel neli väravat lüüa, aga ei õnnestunud, sest lasime end lõdvaks.

Top 10 – väliseestlaste väravad 2011

Foto: mlssoccer.com

Ongi käes minu blogiseeria viimane, neljas postitus, kus luubi all on võõrsil pallivate eestlaste ilusaimad väravad oma koduklubide särgis aastal 2011.

10. Pille Raadik (23. aprillil Soome naiste kõrgliigas)

Raadik jooksis ennast vabaks ning lõi nurgalöögist tulnud palli võimsa hüppe pealt peaga kavalalt enda ette maha, kust see üle vastaste lati alla väravasse põrkas. Nii vormistas Raadik 81. minutil Aland Unitedile 5:0 võidu Kokkola F10 vastu.