header photo

Arhiiv: september, 2010

Flora võidab, sest surub pallid sisse

Ründejõud tagavad Florale ihaldatud tiitli. Foto: Hendrik Osula

Miks Flora tuleb sel aastal Eesti meistriks? Sest nad löövad palju väravaid ja Levadia ei löö – lihtne!

Pärast sõna otseses mõttes tormilist lahingut Maarjamäel, kus Levadia ei suutnud Nõmme Kaljut maha murda, julgen pidada Florat 95% tõenäosusega tänavuseks tšempioniks. Saatuse irooniana andis tiitlikaitsjale otsustava hoobi just nende endi poolt vallandatud treeneri uus meeskond.

Jalgpalli uus valitseja 4-2-3-1

Ei pea olema ajugeenius, et näha viimaste aastate märkimisväärset trendi jalgpallitaktikates. Kõik suured klubid ja rahvuskoondised on ükshaaval avastanud 4-2-3-1 võlu, mis on söönud välja klassikalised ääremängijad ning toovad välja parima mängijatest nagu Cristiano Ronaldo, Lionel Messi ja Arjen Robben.

Kui varem peeti 4-2-3-1’te üsnagi kaitsvaks taktikaks, siis tänapäeval on see ristatud vahepeal domineerinud 4-3-3 ja 4-4-2 taktikatega ja on tõusnud just selleks stiiliks, mis lubab tiimidel nii kaitsta kui ka rünnata suure hulga mängijatega. See aitab suurepäraselt välja tuua meeskondade tehnilised erinevused ning tipptiimid suudavad selle abil ohtralt palli hoida.

Jalkamajandus – jalgpall numbrite keeles

“Soccernomics” ehk “Jalkamajandus” on raamat, mis üritab vastata igavikulisele küsimusele – kuhu veereb jalgpall? – statistika toel. Ja vastabki.

Spordiökonomist Stefan Szymanski ja ajakirjanik Simon Kuperi sulest tulnud raamatu kaanel visatakse õhku just sellised provotseerivad küsimused nagu “Miks Inglismaa kaotab?”, “Kes on parim jalgpalliriik?” või “Miks on jalgpalliklubisid juhtivad inimesed nii rumalad?” Küsimused, mille üle arutatakse aastast aastasse, jõudes lõpuks lollikindlale järeldusele – pall on ümmargune.

Antud raamat on selles suhtes harukordne, et need küsimused vastatakse kõikvõimalikke statistilisi näitajaid rakendades ka reaalselt ära. Iseasi, kui täpselt.

Edasi Eesti vs Forza Italia vs Idioodid

Võib olla kaks nägu, aga ainult üks süda. Foto: Märt Vassiljev

Eesti – Itaalia mäng oli minu jaoks eriline. Palju erilisem kui mängud Inglismaa, Portugali, Hispaaniaga ühtekokku, sest kohtusid kaks minu pikaaegset lemmikut sellest ajast alates, mida suudan meenutada.

Veel aastaid neli-viis tagasi teadsin kõiki Itaalia koondise tulemusi ja uudiseid ning katkusin teleri ees juukseid peast. Samal ajal võis mind leida Eesti koondise fännitribüünilt häält kähedaks laulmas ja käsi valusaks plaksutamas. Olen alati olnud seda meelt, et lemmik saab olla ainult üks ja ainus ja igavesti, kuid meie enda ja saapamaa vutt tundusid olevat nii erinevatest maailmadest, et mingit vastuolu selles ma ei näinud.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv