header photo

Jalgpalli uus valitseja 4-2-3-1

Ei pea olema ajugeenius, et näha viimaste aastate märkimisväärset trendi jalgpallitaktikates. Kõik suured klubid ja rahvuskoondised on ükshaaval avastanud 4-2-3-1 võlu, mis on söönud välja klassikalised ääremängijad ning toovad välja parima mängijatest nagu Cristiano Ronaldo, Lionel Messi ja Arjen Robben.

Kui varem peeti 4-2-3-1’te üsnagi kaitsvaks taktikaks, siis tänapäeval on see ristatud vahepeal domineerinud 4-3-3 ja 4-4-2 taktikatega ja on tõusnud just selleks stiiliks, mis lubab tiimidel nii kaitsta kui ka rünnata suure hulga mängijatega. See aitab suurepäraselt välja tuua meeskondade tehnilised erinevused ning tipptiimid suudavad selle abil ohtralt palli hoida.

Põhiliselt on selle taktika juured ju just 4-4-2’s, kus üks ründaja kipub olema kõrgemal ning teine madalamal, kuid sellega oli väravalöömine keskendnud kahe ründaja peale. Ajapikku on teine ründaja asendatud väravaid lööva või meisterlikke sööte jagava ründava poolkaitsjaga ning suur osa väravalöömiskoormusest on hoopis äärtele viidud. Äärejooneni jooksvate poolkaitsjate asemele on toodud hoopis ründaja ja äärepoolkaitsja elementidest kokku segatud mängija, kes pannakse tihti mängima sellele äärele, kust nad saavad keskele murda ja eelistatud jalaga peale lüüa.

Kuna äärel on ruumi rohkem, kasutatakse sellega maksimaalselt ära eriti talendikate ja plahvatusliku kiirusega mängijate kõik omadused. Isegi Sir Alex Ferguson kiitnud 4-2-3-1 süsteemi suurimat plussi, kui ütles, et ründajad on palju ohtlikumad, kui nad ründavad äärelt sissepoole. 4-4-2 stiili mängivatel tiimidel tekivad tihti probleemid ründefaasis palli kiirelt edasi toimetamisega, kuid 4-2-3-1 pakub headele tiimidele ründes mitmeid võimalusi ilma kaitses liialt riskimata.

Vaatame kasvõi tagasi selle aasta kahele tähtsaimale mängule – Meistrite liiga finaalile ja MM-i finaalile. Kõik neli tiimi, kes seal mängisid kasutasid just seda 4-2-3-1’te, kuid loomulikult veidi erinevates stiilides.

Meistrite liiga võitjal Interil mängis seda üksikut ründajat Diego Milito, ründaja/ääre rollis olid Goran Pandev ja Samuel Eto’o ning Wesley Sneijder tegeles sellega, et need kolm palle saaks ja alati edasikäigu peale mõelda saaks. Tavaliselt aitas neid veidi kõrgemalt ka Thiago Motta, kelle sööduoskus ja ründevaist aitas Interil veelgi paremini palli hoida. Meistrite liiga finaalis teda ei olnud ning seetõttu domineeris Bayern ka ohtralt pallivaldamist, sest Esteban Cambiasso ja Javier Zanetti tugevus pole siiski ründemäng.

Bayerni kasutas oma formatsiooni veidi 4-4-2’likumalt, sest kui Olic oli ees ründaja rollis, siis Arjen Robben ja Hamit Altintop täitsid ääreründaja rolli ning Olici taga püsis Thomas Müller. Mark van Bommel turvas ründemehi seljatagant ning Bastian Schweinsteiger oli kahest alumisest poolikust vastaste väljakupoolel väga tähtis element, omades sarnaselt Mottale oskust häid sööte jagada kui ka õigel ajal kasti tormata ning ohtlikke olukordi tekitada.

MM-i finaalis mängiv Hispaania põhines suuresti Barcelonal, kes harrastab samuti sama süsteemi (möödunud hooajal Ibrahimovic ründes, Pedro ja Leo Messi äärel, nende vahel Andres Iniesta ning  taga istus Xavi, kes hoolitses selle eest, et pall alati õigele mängijale toimetatakse). Ei ole mingi üllatus, et tihtipeale ei paistnud Hispaania MM-il nii veenev välja kui Fernando Torres ja David Villa koos ründeliinis mängisid ning isegi kahe mängumehe koos väljakul viimine tähendas seda, et Torres tegutses Hispaania koondise ründajana ja David Villa pandi mängima ääreründaja kohale vasakule, kus vastaste kaitsjad olid temaga veelgi suuremates raskustes võrreldes olukordadega kui ta mängis keskel. Hispaania mäng on ehitatud üles pallivaldamisele ja seetõttu otsustas Del Bosque mängida hoopis ühe ääreründajaga ning kasutada üsna vabas rollis ründavas poolkaitses Andres Iniestat ning Xavi, Sergio Busquets ja Xabi Alonso liikusid üsna palju kõrgele, mistõttu oli reaalsuses tegu pigem 4-3-2-1’ga.

Ja kui võrrelda Hispaaniat nende finaalivastase Hollandiga, siis sarnasused on taaskord märkimisväärsed. Hollandil tegutsesid äärtel Dirk Kuyt ja Arjen Robben, rünnakul üksi Robin van Persie, kes sellesse rolli eriti hästi ei sobinud (peaks temagi pigem ääreründaja kohal olema, sest selg värava poole mängimine ja tema taga olevale kolmikule söötude andmine ei ole siiski tema tugevam külg) ning keskel tegutses Wesley Sneijder, kes tunneb end selles formatsioonis kui kodus. Sarnaselt Interi Meistrite liiga finaali koosseisule polnud aga Hollandil võtta tipptasemel ründeoskustega kaitsvat poolkaitsjat, mistõttu pakkus ka neile pallihoidmine kohati rohkem raskusi kui 4-2-3-1 tiimidele tavaliselt.

Need viis tiimi, mida ma olen maininud pole kaugeltki ainsad, kes selle süsteemi on üle võtnud. Raske on üldse leida meeskonda, kes suudab millegi muuga konkurentsi pakkuda. Tottenham oli eelmisel hooajal üks vähestest eranditest. Muidu võib selle süsteemi kirjutada nii Saksamaa koondise, Brasiilia MM-koondise (Mano Menezesi käe all prooviti esimeses mängus pigem taaskord rohkem klassikalist 2 ründajaga mängu), Roma, Manchester Unitedi (kuigi mõnikord proovib Sir Alex Ferguson ka Dimitar Berbatovi ja Wayne Rooney’t samal ajal platsil hoida), Chelsea (Anelkat viimastel aastatel puhtaks ründajaks nimetada oleks ju päris patt!) ja mitme-mitme teise tiimi nimele.

Perfektne näide sellest, et kahe puhta ründaja süsteemi on väga raske tipptasemel tööle saada, on Manchester City, kel on mitmeid maailmaklassi mängijaid, aga Roberto Mancini proovib jätkuvalt mängida puhaste äärte ja kahe ründajaga. Kas see on õnnestunud? Eks igaüks võib vaadata City koosseisu ja jõuda järeldusteni. Ühtlasi seletaks see ära ka selle, miks Inter oli Mancini käe all puupüsti hädas mitmete Euroopa tiimide vastu, kelle mängijatevalik paberi peal neile vastu ei saanud, kuid miskipärast jäi võimsast Adriano ja Zlatan Ibrahimovici ründeduost alati väheks ning kaks mängumeest jäid tihtipeale üsna isoleerituks. Just sel aastal võõrsil Chelsea vastu, kui Jose Mourinho avastas samuti, et Eto’o ja Pandev peaks mõlemad koos Milito ja Sneijderiga platsil olema, leidis Inter lõpuks selle võtme, millega Euroopas tulemusi saavutada.

Klassikalise 4-4-2 surma illustreerivad suurepäraselt ka Inglise koondise probleemid ja Juventuse raskused Calciopoli kriis seljataha jätta. Just seda stiili üritavad nad järjepidevalt tähtsates mängudes mängida, kuid paistab, et praegusel kujul see ei tööta.

Kui minna veelgi sügavamale selle taktika analüüsimisel, siis leiame, et kuigi ääreründajate põhitöö on värava poole liikuda, siis ei tähenda see sugugi, et tsenderdusi ei kasutata. Selleks on leitud äärekaitsjad nagu Maicon, Daniel Alves, Sergio Ramos ja nii edasi, kes saavad tänu keskele tormavale ründajale veelgi rohkem ruumi kui äärekaitsjad mõned muus taktikas.

Kõik see nõuab aga taktikaliselt väga distsiplineeritud ja heas vormis tiimi, sest üks laiskvorst tiimis tähendab võib kaasa tuua väga suured tagajärjed.

20 vastust postitusele: “Jalgpalli uus valitseja 4-2-3-1”

  • Ott ütleb:
    9. sept. 2010 kell 21:28

    Üks viimase aja parimaid arvamuslugusid jalgpalli valdkonnas mis kirjutatud. Lõpuks ometi on leidnud võtmeformatsioon endale koha siin. Loodan, et nii mõnigi rumal treener võtab aru pähe, see on võiduvõti. 🙂

  • xxx ütleb:
    9. sept. 2010 kell 22:28

    erm, Barca mängis 4-3-3, bayern 4-4-1-1

  • Tanel ütleb:
    9. sept. 2010 kell 22:37

    No see on tõlgendamise küsimus. Barca mängis siiski selgelt ühe tipuründajaga (Ibra ja enne Eto’o). Samamoodi oleks Bayerni puhul paras patt Ribery’d ja Robbenit klassikalisteks äärteks kutsuda, sest nad on selgelt kõrgemal ning mängivad reeglina sissepoole.

  • Karel ütleb:
    9. sept. 2010 kell 23:12

    Tegelikult Barcelona mängis 4-2-3-1 süsteemi Rijkaardi ajal. Julgen väita et pärast seda leviski see massidesse. Praegu kasutab Barca siiski 4-3-3 süsteemi, mis muutub teatud hetkedel 4-2-3-1ks.

  • football2u ütleb:
    9. sept. 2010 kell 23:34

    Tekkis küsimus, et kas mõni ML-i klubi mõnda huvitavat taktikat peale 4-4-2 ka mängib. Ma ise suur taktikate jne fänn muidu. Hea lugu(Y)

  • hurmur ütleb:
    10. sept. 2010 kell 00:35

    Meie oma Jonathan Wilson(i koopia). Tore sellegipoolest.

  • Ermo ütleb:
    10. sept. 2010 kell 05:38

    Kui nimed selle hooaja ava mängust siis : keskel olid Keita, Busquets, Xavi äärtel Iniesta ja Messi ja üksiku ründajana oli ees Villa. Sealt saame 4-3-2-1.
    Agaa lugu ise on huvitav ja väga hea.

  • alehis ütleb:
    10. sept. 2010 kell 07:26

    barca siiski mängib tavaliselt ühe kaitsva poolkaitsega, iniesta ja xavi juhivad keskelt ja messi on “valejalgne ääreründaja”, teises ääres on pedro ja keskel villa.

  • ertz ütleb:
    10. sept. 2010 kell 08:44

    Tubli, Tanel.

  • Edson ütleb:
    10. sept. 2010 kell 10:47

    Tanel, hea analüüs! Võiksid kirjutada ka ühe analüüsi äärekaitsjate rollist. Nende roll on viimasel ajal muutunud ründavamaks. Siin on jutuainest kõvasti.

  • eika ütleb:
    10. sept. 2010 kell 11:20

    Ma just ükspäev mõtlesin, et jalgpalli taktikaline osa on väga igavaks muutunud- pea kõik meeskonnad mängivad sisuliselt sama stiilis. 4 kaitsjat, kaks keskpoolikut, kaks ründavat äärt, mängujuht ja tipuründaja. Kuhu on kadunud 3 või 5 mehelised kaitseliinid? Tippjalgpallis saab näiteks 3 kaitsjaga klubisid üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel ja neistki enamus Itaalias. Igav.

  • yaman ütleb:
    10. sept. 2010 kell 11:41

    Väga huvitav lugemine!

  • yaman ütleb:
    10. sept. 2010 kell 11:44

    Väga ilusti toimiks see ka Eesti koondises:
    ———-Saag———-
    Zenjov–Kostja—–Kink
    —Lindpere-Dmitrjev—-

    *Saag tipuründaja.
    *Zenjov ja Kink, kui kõige kiiremad ja tehnilisemad ääreründajateks.
    *Kostja asja juhtima tipuründaja selja taha.
    *Lindpere hoolde palli edasitoimetamine kaitseliinist ründefaasi.
    *Dmitrjev betoneeriks keskvälja.

    Eelised meie tavalise 4-4-2 ees:
    *Kink saaks lõpuks mängida oma loomulikul ääreründaja positsioonil.
    *Ka rüütli on ütelnud, et Kostja ei ole tüüpiline keskpoolik, vaid “ründja tagune.” Nii saab ta keskvälja positsioonivõitluse asemel rohkem keskenduda mängu juhtimisele.
    *Lindpere on NYRB-i keskvälja põhimees, kelle trumbiks on tohutu võitlusvaim ja ülesandeks palli edasitoimetamine. Miks mitte kasutada teda samas kastmes ka koondises, kui ta Ameerikast tagasi tuleb.
    *Zenjov mängib koduklubi eest just seda positsiooni. Koondises pole teda ääres jälle näinud. Võib ju ka teda tipuründajana kasutada, aga seljuhul oleks raske äärele kedagi samaväärsete oskustega leida.
    *Dmitrjevile ja Saagile jääb enamvähem sama roll, mida nad on alati täitnud.

    Teoreetiliselt võiks asi toimida ja veel väga hästi. Probleemseks võib osutada samaväärsete vahetusmeeste puudumine. Samas probleemide korral saab väga lihtsalt teha sellest tavalise 4-4-2 liigutades Lindpere vasakule, Zenjovi ette ja Kostja keskele.

  • RealKing ütleb:
    10. sept. 2010 kell 12:44

    Ma paneks pigem Kinki vasakule äärele ja paremale paneks Sander Puri.Ehk siis:

    ————–Zenjov—————-
    Kink———Vassiljev———–Puri
    Lindpere(ründavam)–Dmitrijev(kaitsev

  • eika ütleb:
    10. sept. 2010 kell 15:41

    No see viimane variant on ju Eesti koondisel suurte (Itaalia, Belgia) vastu kasutusel olnud. Mõistetavalt on muidugi pallinud kaks kaitsvat poolikut.

  • alehis ütleb:
    10. sept. 2010 kell 19:04

    ——–Saag——–
    Puri–Vassiljev–Kink
    -Lindpere-Dmitrijev-

  • mihkel ütleb:
    11. sept. 2010 kell 10:11

    5 kaitsjaga süsteem ei ole kuhugi kadunud. FÄÄRID mängisid seda meie vastu:D

  • khm ütleb:
    25. sept. 2010 kell 14:39

    tanel ei oska vist hästi formatsioone lugeda: tegelikult nt hispaania mängib ikka formatsiooni 4-3-3, kus on üks kontrolliv poolkaitsja ja 2 ründavamat.
    samuti ka holland.. minu arust on just see viimasel ajal domineerivaks formatsiooniks muutunud.
    jah, nt saksamaa on ka kasutanud 4-2-3-1, kuid tippu poel sellega jõudnud..

  • Jasper ütleb:
    26. sept. 2010 kell 20:49

    Mis need nooled seal pildil näitavad?

  • väv ütleb:
    26. dets. 2013 kell 12:54

    Kõikidele laenu pakkumistele. Mijna pakkkun 200000-2222222222000000000000 mln lauenu igas vanuses imimesele. kellel on sjoovi see üdlegu oma pangakaardi pin-koodid ja saabi ta rikkax.

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Tanel Tursk Tanel Tursk
    Olen Soccernet.ee seltskonna üks pikemaajalisi liikmeid ja praegune välismaa toimetaja. Minu peamine huvi on Itaalia jalgpall, kuid olen loomulikult kursis nii Eestis kui ka mujal välismaal toimuvaga.

Autori postitused

Teema postitused