header photo

Arhiiv: oktoober, 2010

Uskumatu kannapööre Balti liigas

Eesti klubid on ilmselgelt pead tõstmas. Foto: Valdas Knyzelis/LFF.lt

Kuidas see võimalik on, et ühe Eesti klubiga niimoodi juhtub? Kõik liigub oodatud rada pidi ja siis järsku selline pauk justkui luuavarrest… see ei ole ju normaalne!

Kes arvas, et jutt käib Narva Transist, võib uuesti arvata. Tõeline jututeema on Tallinna Flora, tõeline teema on Eesti klubide uskumatu edu Balti liigas.

Ma ei ole just ülemäära üllatunud, et Balti liiga eilsete mängude uudise kommentaariumis arutatakse vaid Transi kollapsi üle ja seda enamjaolt kihlveopettusega seotult. Eks Eesti inimene teebki üldjuhul suu lahti vaid siis, kui on põhjust laita ja/või võimalus kritiseerida. Muidugi kisuvad esimese hooga mõttesse igasugused kahtlustused…

Elagu maailmameister Jaapan!

Foto: mohamedsalim.files.wordpress.com

Tõstke üles käed need, kes vaatasid mängu Lõuna-Korea Jaapani vastu? Toimus teisipäeval. On keegi? Hei? Kuku? Ei, vist mitte.

Kas te teate, miks see mäng oluline oli? Sest omal moel oli tegu maailmameistri selgitamisega.

Misasja, küsite. Las ma selgitan. Kas olete mõelnud, et mis oleks saanud siis, kui jalgpallis kehtiks poksi maailmameistri selgitamise loogika, kus esimesest maavõistlusmängust saadik kannaks võitja maailmameistritiitlit seni, kuni ta kellelegi kaotab?

Hullud šotlased aga just selliselt mõnikümmend aastat tagasi mõtlesid ja panid kokku pika tabeli, mida nüüd aegajalt täitsa põnev jälgida on.

Oleme vist midagi õigesti teinud

Edu asub enne tööd vaid sõnaraamatus. Foto: Heiki Rebane

Edu asub enne tööd vaid sõnaraamatus. Foto: Heiki Rebane

Ma ei saa öelda, et oleksin hardcore koondise fänn. Olen isiklikult staadionil näinud viit mängu, millest kolmel olen viibinud ajakirjanikuna, kahel aga on päris ausalt öeldes üheks faktoriks olnud vastased (Itaalia ja Brasiilia).

Tunnistan avalikult, et olen ringi käinud sinistes särkides, mis pole teps mitte Eesti sümboolikaga, vaid kirjadega “Italia” ning “Argentina”. Siiski ei saa ma öelda, et Maarjamaa jalgpall minust mööda oleks läinud.

Tööga seoses avastasin mõni aasta tagasi Meistriliiga, elukoha tõttu olen sealt leidnud omale ka lemmikklubi, mida võimaluse korral toetamas käin.

Jah, see oli päriselt!

Jah, ta jalg töötab ka koondisemängudes! Foto: Heiki Rebane

Kaks toredat sügispäeva möödusid selle uskumatuse üle imestamise lainel ning nüüd hakkab vaikselt kohale jõudma – tõepoolest, Eesti koondis võitis Serbiat. EM-valikmängus. Võõrsil. Kaotusseisust välja tulles. Teenitult. Imeilusate väravatega.

Miks reedeõhtused sündmused nii ebareaalsed tunduvad? Sest Eesti ei ole mitte kunagi varem suurt vastast olulises mängus võitnud, rääkimata siis kardetud Balkani needuse murdmisest. Ning seda kõike täiesti ootamatul ajal ja ootamatus kohas.

Eesti Meistriliiga on imeline

Tammeka võit kukkus Levadiale sülle kui taevane kingitus. Foto: Märt Vassiljev

Käesolev hooaeg seda tõepoolest on. Kolm ringi hingasid soosikud üksteisele kuklasse, kord üks ees ja kord teine. Viimasel ringil komistas Levadia näiliselt otsustavalt ja Flora rühkis vääramatul sammul edasi. Järgmisel hetkel komistas Flora ja kõik paistab jälle lahtine. Ning otse keset lõpusirget lastakse kaks suurt omavahel karvupidi kokku.

Ütlen ausalt, et mul on täiesti ükskõik, kumb meeskond novembris tiitli pea kohale tõstab. Peaasi, et jaguks põnevust, intriigi ja üllatusi. Ja Flora kaotus Tammekale oli selles plaanis parim, mis juhtuda sai.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv