header photo

Nou Camp – Tõeline Jalgpalli Meka

Ma olen olnud FC Barcelona fänn alates ajast, mil ma jalgpalli esimest korda telekast vaatasin. Ei mäleta täpselt, mis mäng see oli, igatahes oli see aastal 2001.

Tol hetkel polnud ma muidugi tulihingeline fänn ja ei jälginud sel ajal Barca mänge just liiga tihti. Esimene mäng, mida ma tõesti hingega jälgisin, elades Blaugranale kaasa, oli Meistrite Liiga finaal Arsenali vastu, mille Barca lõpuks võitis ja ma olin tõesti õnnelik. Sellest ajast peale algas minu tõsisem huvi jalgpalli vastu ja täpsemalt just FC Barcelona käekäigu vastu.

Viimased 2-3 hooaega olen ma proovinud ikka pea kõiki Barca mänge vaadata streami, või niipalju, kui neid kantakse üle ka taevakanalite poolt, siis ka sealt. Terve selle aja olen ma unistanud sellest, et minna kord ise ka mõnele tõsiselt suurele staadionile ja vaadata, kuidas mu jalgpalli-iidolid mängivad otse minu silme ees. See unistus sai teoks just eelmisel nädalavahetusel, kui olin perega Barcelonas puhkamas.

Kohe, kui kodus käidi välja idee minna sügisvaheajal Barcelonasse, olin ma sellega nõus, kuna nägin kohe võimalust külastada Camp Noud. Plaan külastada Kataloonia pealinna kinnitati ja nii ma hakkasin ka ise kohe uurima, kuidas saaks osta pileteid Nou Campile. Kuid tol hetkel ei olnud isegi kinnitatud veel 2010/11 aasta La Liga ajakava, nii et ma pidin jääma ootama. Mõne aja pärast see avalikustati ja ma oma tohutuks heameeleks nägin, et täpselt sel nädalavahetusel, kui me Barcelonas oleme, toimub Nou Campil võrdlemisi tuline heitlus Barca ja Sevilla vahel. Nüüd pidin jääma ootama 3. septembrit, et broneerida oma pilet ära.

Kolmas september tuli aga kiiremini, kui ma olin arvanud ja nii olin ma esimeste koolipäevade ärevuses unustanud oma püha eesmärgi ja ei broneerinud kohe oma pileteid ära. Asi läks lausa nii kaugele, et mul tuli meelde see alles septembri teises pooles ja broneerima hakates tuli välja tõsiasi, et paremates tsoonides olid alles jäänud ainult üksikud kohad. Ka minu vend avaldas soovi mängule tulla ning koos oleks ju ka huvitavam mängu vaadata, kuid kahjuks polnud võimalik broneerida kõrvuti kohti. Me leppisime sellega ja võtsime ühte tsooni küll piletid, kuid erinevatesse ridadesse. Nüüd jäi üle ainult oodata mänguõhtut…

Piletitele pidi järgi minema ise, kuulsa Nou Campi juurde. See ei olnud mingi probleem ja piletite väljastamine võttis ainult paar-kolm minutit. Enne reisi oli veel toimunud meie plaanides väike muudatus ja mu kaaslaseks mängule oli tulemas hoopis mu vennanaise õde Greete, kes on ka jalgpallist päris huvitatud. Nüüd oli mänguni jäänud umbes 36 tundi. Greete ostis linna pealt endale ka fännisalli, mis mul oli juba koos Barca särgiga kodust kaasas.

Laupäeva õhtul kell 22 pidi mäng algama. Eelmisel päeval, kui pileteid käisin kätte saamas, mõistsin ma, et tegu on ikka tohutult, tohutult suure staadioniga ja et seal orienteeruda ja kohad üles leida võiks olla päris aeganõudev ettevõtmine. Nii startisimegi me oma apartemendi juurest kell kolmveerand üheksa ja olime Jalgpallimeka juures juba kell 21.00.

Järgmine ülesanne oli leida üles oma värav. Neid on seal üle 100 ja pea tervele Nou Campile tuli teha ring peale. Lõpuks ikkagi läbides piletikontrolli, jõudsime oma kohtadele (me saime kohapeal ühe inimesega kohad ära vahetada ja kõrvuti istuda) umbes 5 minutit enne poolt kümmet. Kusjuures mu enda suureks üllatuseks ei pidanud ma oma võrdlemisi suurt fotokotti avama, et turvamehed seda kontrollida saaksid. Staadionile oli juba kella 21.30ks kogunenud tohutud rahvamassid ja meeskondade soojenduse ajal juba kõlasid siis vastavalt Sevillale vilekoor ja Blaugranale rõõmuhõisked. Tundsin, et olin jõudnud tõesti jalgpalliparadiisi. See on jalgpallikultuur.

Mängu alguseks oli silma järgi hinnates terve staadion rahvast täis ja kohal oli kindlasti vähemalt 85 000 inimest. Mängu alguses laulsid kõik fännid Barcelona hümni. Kahju, et ma ise seda ei teadnud, tundsin ennast justkui erakuna. Õnneks olime me kohad saanud piirkonda, kus olid fännid võrdlemisi rahulikud – enamus oli meist vanemad ja mitte ei karjunud enamuse ajast, vaid popsutasid oma sigareid või suitse ja rohkem kommenteerisid mängu. Täheldasin ka seda, et neil oli mingi siseringi nali, kus keegi hüüdis Ronaldinho ja keegi teine vastu mingi teine dinho ja siis nad lõkerdasid naerda. Samuti tundus, et meid ümbritsevad inimesed teadsid üksteist väga hästi, kuna nad teretasid üksteist jne.

Mäng algas muidugi Barcelona pallivaldamisega ning see viis eduni juba neljandal minutil, kui Messi skoori avas. Rahvas läks pöördesse ja ka meie Greetega tõusime rõõmust püsti. Kohe hakkas terve staadion kui ühest suust hüüdma “Messi, Messi!”. Ega ka meie kehvemad ei olnud ja andsime sellesse koori oma panuse. Kurb oli see, et esimene värav sündis teisel pool väljakut ja väga ei näinudki, kuidas see olukord tekkis. Palju ei möödunud, kui aga oli põhjust jälle püsti tõusta ja seekord hüüda “Villa, Villa”, kuna tõelise meistriteosega oli seekord hakkama saanud selle suve suurost David Villa. Isegi meie kohtadelt, mis olid suure staadioni teises ääres, oli näha, kui ilusa kaarega see pall väravasse lendas.

Sevilla sai kuskil 25. minutil pisikese pressi ka Barca väravale ning sündis ka esimene nende pealelöök, mille Valdes enda ette tõrjus ja mille Alves meisterlikult puhtaks mängis. See jäi ka Sevilla esimese poolaja viimaseks ürituseks. Rohkem pealelööke ma küll ei mäleta. Barca hoidis meisterlikult palli ja kui see isegi kaotati, võideldi see tagasi. Rahvas elas tulihingeliselt kaasa ja ergutas lauludega rünnakuid. Staadionil ei kõlanud kordagi A. le Coqilt harjumuspäraseks saanud vaikust. Mina aga otsustasin kümneks minutiks oma kohalt lahkuda ja poolajani teha pilti staadionist ja melust. Kahjuks olin oma pikema fookuskaugusega objektiivi koju jätnud ja mängust endast on mul pakkuda ainult üks pilt.

Poolaeg lõppes tulemusega 2-0 ja mängupildist oli mõista, et mäng on võidetud, kuid väravaid ootaks sellise mängu peale ikka rohkem. Osa rahvast läks jooke-sööke ostma, kuid suurem osa minu ümber istuvatest inimestest jäid siiskikohtadele ja arutasid mängu üle. Greete, kes on hispaania keelt õppinud, tõlkis mulle, et inimesed kiitsid eriti Messi ja Puyoli mängu. Samuti ka Xavi filigraanseid sööte, eriti ta kannasöötu Villale. Sisimas nõustusin ma nendega täielikult.

Poolaja lõpus kõlas jälle kaks korda järjest Barcelona hümn ja hõisked “Barca, Barca” ja mäng võis jätkuda. Seekord oli aga Barca rünnak suunatud värava poole, mida me nägime väga hästi. Nii oli ka hästi näha, kuidas Alves akrobaatilise hüppega Sevilla poiste ebaõnnestunud tagasisöödu väravasse toksas. Muidugi tõusis jälle staadionil rahvas püsti, kuid millegipärast ei jätkunud sellele hüüdeid a la “Alves, Alves”. Näha oli, et Sevilla on juba purustatud. Mõne aja pärast tegi skoori jälle Argentina imelaps Messi ja skoor oli piisavalt turvaline, et Guardiola otsustas teha vahetusi ja põhimeestele puhkust anda.

Sisse vahetati kaks selle suve värsket ostu Adriano ja Mascherano ning viimasel ajal suht kahvatult esinenud Bojan. Huviga hakkasin ma jälgima, et kas Bojan suudab juba niigi “läbi klohmitud” Sevilla vastu lõpuks ka jala valgeks saada. Näha oli, et terve meeskond üritas talle söötu pakkuda, et nooruke ründaja ikka saaks näidata, et ta pole lihtsalt “ühe aasta sähvatus”. Oli olukordi, kus Iniestal oli pealelöögi võimalus, kuid viimasel hetkel andis ta ikka söödu Bojanile, või kui Messi või Villa meeleheitlikult tekitasid noorele ründajale võimalusi, kuid võimalusteks need jäidki, kuna need kas tõrjuti või blokeeriti kaitsemängijate poolt. Õnneks aga sai mängu viimasel minutil Villa hakkama ilusa läbijooksuga ja meisterliku löögiga värava allanurka ning tabloodel särasid numbrid 5-0. Siis lõpetas peakohtunik ka mängu ja tohutu rahvamass hakkas voolama tribüünidelt linna peale. Me Greetega aga otsustasime teha veel viimased pildid väljakust ning natuke oodata, et suurem mass ära läheks.

Staadionilt väljudes valdas meid tohutu emotsioon ja me nõustusime, et 65€, mis üks pilet maksis, oli kindlasti asja ette läinud. Staadionilt väljumine läks väga ladusalt ja juba olime me teel oma apartementi, mis oli umbes 3 kilomeetri kaugusel, ja me otsustasime tagasi kõndida. Linna peal oli kuulda Barcelona fännide laulu. Fännid ise aga valgusid tee peal suures osas teeäärsetesse pubidesse tähistama. Mööda teed koju kõndides märkasid kohalikud, kes meile vastu kõndisid, minu sini-punast särki ja salli ning küsisid kohe, et mis Barcelona tegi. Mul piisas näidata näppudel 5-0 ja nad mõistsid, kumb pool oli võitnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kindlasti oli Nou Campi külastamine minu jaoks terve reisi kõige meeldejäävam seik ja iga tõsine Barcelona fänn peaks selle pühamu ära külastama. Tegu on kohaliku kultuuri lahutamatu osaga ja sealt saadud emotsioon on meeletu! Mina nüüd aga unistan edasi sellest, et ehk saab kunagi minna sellisele staadionile platsi äärde pilti tegema – siis saaks minu unistus täielikult täidetud.

Viva Barca, Viva Catalunya!

9 vastust postitusele: “Nou Camp – Tõeline Jalgpalli Meka”

  • andres ütleb:
    1. nov. 2010 kell 21:41

    väärt lugemine, väga hea.

  • tr2m ütleb:
    1. nov. 2010 kell 22:12

    kärab kah

  • Herkki ütleb:
    1. nov. 2010 kell 23:09

    tulihingeline Barcelona fänn. iga hinne eest kavatsen seal ära käia elagu Barca. ise jälgisin mängu Streami kaudu üli hea oli oma lemmik mängja Messi väravaid 🙂

    GO Barca !!!!

  • avril ütleb:
    2. nov. 2010 kell 01:06

    selge ja hea ülevaade, meeldiv kuulda seda lugu just barcelona, mitte sevilla fänni poolt. kindlasti tahaks ka ise Nou Campi külastada!

  • MIX ütleb:
    2. nov. 2010 kell 01:31

    mis tunne see küll olla võib, kui 100.000 inimest su ümber laulavad ja elavad kaasa. see staadion on ikka uskumatult suur, olen alecoqil käinud ning korrutada see 10ga , ei kujuta nagu ettegi.

    1 märkus muide. lõppu oleksid võinud kirjutada visca barcelona visca catalunya (katalaanipärane, mitte hispaaniapärane viva)

    tänud igatahes hea lugemise eest!

  • eerikm ütleb:
    2. nov. 2010 kell 13:45

    kas rohkem pilte ei teinud?

  • kristjan ütleb:
    2. nov. 2010 kell 18:12

    Natuke mõistetamatu miks on Blogi nii lühikese ajaloo jooksul juba 2 artiklit sellest, kuidas keegi Nou Campil käis. Minuteada oli see teine isik Dannar.

    Aga sessuhtes, et väärt lugemine on ta tõesti, aga oodanuks pigem muljeid nt San Sirolt, Old Traffordilt või Allianz Arenalt.

  • Jasper ütleb:
    5. nov. 2010 kell 12:33

    Väga lihtne – soccernet pole siinkohal artikleid tellinud/autoreid sihtpunkti saatnud. Avaldatud on lihtsalt blogipostid kohtadest, mille külastajad on vaevunud oma kogemust jagama. Ehk käi ära ja kirjuta. Nou Campi külastusest on varem veelgi kirjutatud. San Sirost kirjutasin kunagi siia – http://www.soccernet.ee/fannipaevik-ihuuksi-milanosse-derbyle

  • väv ütleb:
    26. dets. 2013 kell 12:58

    Kõikidele laenu pakkumistele. Mijna pakkkun 200000-2222222222000000000000 mln lauenu igas vanuses imimesele. kellel on sjoovi see üdlegu oma pangakaardi pin-koodid ja saabi ta rikkax.

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Hendrik Osula Hendrik Osula
    Olen hetkel 17 aastat vana, lokkispeaga noormees Tallinnast. Soccernetis olen fotograaf alates 2009. aasta sügisest. Fotograafiaga tegelen pea igapäevaselt ka väljaspool Soccernetti nüüd juba 2 aastat. Olen juba väga väikesest peale FC Barcelona fänn ja ise mängin jalgpalli IV liiga meeskonnas JK Suema/Cargobus, kus olen ka ametlik esindaja. Peamiselt jälgin Eesti ja Hispaania jalgpalli. Blogis keskendun rohkem fotode poolele :)

Autori postitused

Teema postitused