header photo

Kuningas on surnud, elagu kuningas!

Foto: arhiiv

Hooaja lõpuga kaasneb minu jaoks alati pingelangus. Kõik vajub paika, midagi ei ole enam lahtist. Statistika saab oma lõpliku näo ja ainus, mis on veel jäänud, on vahtida selle statistikaga tõtt ja püüda leida sellest midagi sellist, mis hooaja lõppemist kompsenseeriks. Kas oli sel aastal midagi, mis näitaks, et meie liiga(d) on jälle sammu edasi astunud? Kas oli see hooaeg millegi poolest eriline? Kas saab leida nende numbrite vahelt mingi lootuskiire, et järgmisel hooajal saab olema kõik veel põnevam, veel tasavägisem, veel haaravam? Ja nagu statistikale kohane, vastab ta alati jaatavalt. Kui küsimus oleks vastupidine, oleks vastus ikkagi jaatav. Statistika ei peta kunagi su ootusi. Ja sellepärast ei küsi ma Eesti jalgpalli kohta kunagi negatiivseid küsimusi. Ma tean, ka neile oleks vastus jah. Mulle lihtsalt meeldib jalgpall selleks liiga palju.

Blogisemine ei ole üldiselt minu tugevam külg. See tähendab ju tegelikult kirjalikult mõtlemist. Vanasti peeti kõva häälega mõtlemist hulluse esimeseks tundemärgiks. Täna nimetatakse seda blogisemiseks ja see on täiesti aktsepteeritav ja normaalne. Ja terve hulk inimesi saab veel sinu mõtteid jälgida ja neid kommenteerida. Aga kuna ma lubasin mazzile, et ma selgitan lühidalt oma valikuid aasta parimate valimisel, siis …

Üldiselt olen ma arvamusel, et parimate valimisel ei peaks arvestama mitte ainult mängija oskusi, vaid ka tema üldist kasulikkust meeskonna osana. Selge on see, et ründajad on alati kõige nähtavamad, ja selge on ka see, et ilma löödud väravateta ei ole võimalik mängu võita. Aga ilma tugeva meeskonna toetuseta, eriti mängujuhi toetuseta on ründajal väga raske häid löögikohti välja võidelda või üleüldse palli saada. Minu jaoks oli Meistriliiga parimaks ja olulisimaks mängijaks sel hooajal Flora talvine leid Valeri Minkenen. Ei ole vist vaja pikalt selgitada tema rolli Flora mängupildis. Kohe hooaja algusest on tema roll olnud alati kindel, hoolimata sellest, et Flora koosseisus olid juba ees niisugused keskpoolikud nagu Kasimir ja Mošnikov, kellele toodi lisaks veel Viljandis ennast väga heast küljest näidanud Taar ja Frolov. Seda, kui palju mehel veel potentsiaali on, võime vaid aimata nende mängude põhjal, kus ta endast tõesti 100% andis. Eriti olulistes kohtumistes Levadiaga jätkus teda kõikjale. Väsimatu kaitsetöös ja alati leidlik rünnakute ülesehitamisel.

Parimaks väravavahiks valisin ma Sergei Lepmetsa. Kuigi Lepmets jäi keset hooaega ootamatult pingile, olen ma üsna kindel, et sellel ei olnud midagi tegemist tema mängijaomadustega. Lepmets on füüsiliselt üsna lähedal ideaalsele väravavahile. Ta on piisavalt pikk, kiire, liikuv. Tal on väga hea tehnika ka jalaga mängus ning tema enesekindlus annab silmad ette ka meie koondises pidevalt figureerivatele vahtidele.

Kogu kaitseliin on oodatult just Florast ja Levadiast. Tegelikult võiks kaitseliin ehk veel enamgi Levadia-põhine olla, sest lähimad konkurendid Flora ja Trans lasid mõlemad endale kaks korda nii palju väravaid lüüa kui Levadia. Seega on ka loogiline, et vähemalt pool kaitsest on sealt. Juhtumisi on need just need kaks mängijat, kelle kohta Levadia on teatanud, et nendele otsitakse kosilasi välismaalt: keskkaitses Morozov ja vasakul äärel Taijo Teniste. Teiseks keskkaitsjaks valisin ma Jahhimovitši. Oleks võinud ju valida ka alati kindla Kalimullini või sel aastal arenguhüppe teinud Palatu, aga mulle meeldivad alati pigem mehed, kes on just oma tõusu alustanud, kui need, kes juba tasapisi karjääri lõpule mõtlevad. Paremale äärele valisin ma Kamsi.  Sellele positsioonile oli kindlasti ka teisi väärikaid kandidaate, aga Kamsi tohutu kiirus ja ka universaalsus (teda on kasutatud tihti ka poolikus ja ründes) annavad talle alati väikese eelise teiste kaitsjate ees.

Poolkaitseliinist sai juba veidike eespool räägitud. Minkeneni kõrvale valisin ma Tammekas sel hooajal tohutult arenenud Siim Tenno. Juba eelmisel hooajal oli Tenno üks väheseid, kes suutis võõrmängijate hordide kõrval pidevalt mänguaega saada. Sel aastal oli ta taas asendamatu. Head vormi näitasid ka mitmed testimised välisklubides. Äärtele valisin ma Lutsu ja Bazjukini ehk just selle tõttu, et mulle meeldib kiire tehniline ja ründav jalgpall ning Eesti liigas on vähe ääri, kes on selgemalt väravale orienteeritud kui need kaks.

Ründepaari oli ehk kõige lihtsam valida, kuigi ka selles liinis on konkurents üsna ühtlane. Üks on selge, Post on selle aasta väravakuningas. Poole hooajaga 24 väravat lüüa on tulemus, millega ei ole tegelikult hakkama saanud isegi Neemelo ja Hamre. Teiseks ründajaks valisin ma Jevdokimovi. Tema mitmekülgsus on just see, mis lubab tal sellisel tasemel skoorida ka keskmike ridades. Mulle isiklikult sümpatiseerivad ka tema ootamatud, ebastandardsed lahendused.

Üks väheseid aastaid, mil oli tore valida parimat noormängijat, oli siis, kui 90 aastakäik oli just jõuliselt Meistriliigasse sisse murdnud. Kahel viimasel aastal on see olnud üsna kurb ettevõtmine, sest tõeliselt läbi löönud on vaid üksikud ja tõsisem valik ongi vaid kahe-kolme mängija vahel. Sel aastal oli see veel eriti lihtne. Kui keegi suudab ennast mängida põhikosseisu medalimeeskondades, siis teised ei lähe enam eriti arvesse. Sel aastal suutis seda vaid Podholjuzin. Noormees alustas oma hooaega küll üsna õnnetult, aga mida mäng edasi, seda kindlamaks ta muutus ning praegu ei kahtle enam keegi, et tema näol on tegemist ühe tulevikumehega Eesti jalgpallis. Kindlus ja külm pea, millega ta parimatele Eesti ründajatele vastu astus, on imetlusväärne. Eriti kui arvestada, et tegemist on alles koolipoisiga.

Treenerite puhul oli valiku tegemine eriti raske. Tegelikult oligi minu jaoks selles aastas pigem oluline üldine uue treenerite põlvkonna esilekerkimine, mitte niivõrd ühe treeneri õnnestumine eraldivõetavalt.

Ülejäänud valikute puhul tuleb tunnistada, et need on minu jaoks suurusjärgu võrra vähemtähtsad. See, mis vormis hoiavad ennast vanameistrid, kes liigub kuhu ja kas see toob kasu meeskonnale või mängijale endale, see kõik on teisejärguline. Mulle küll meeldib ka nende asjade üle mõelda, aga see pole kaugeltki nii huvitav ega nauditav kui noored, arengud ja üldine tase.

Mainimata valikud:

Parim kaitsja: Gert Kams (Flora)
Parim ründaja: Sander Post (Flora)
Parim vanameister: Sergei Terehhov (Kalju)
Enim arenenud mängija
: Maksim Podholjuzin (Levadia)
Aasta ebaõnnesõdur: Aivar Anniste (Flora)
Suurim samm tagasi: Joonas Tamm (Flora)
Aasta tagasitulek: Ingemar Teever (Kalju)
Aasta mäng: Flora-Levadia 2:0 (16. oktoober)
Aasta ämber: Vladimir Kazatšjonoki palkamine Sillamäe poolt
Suurim üllatus: Uus treenerite põlvkond
Suurim pettumus: Sillamäe kõrge kukkumine
Parim üleminek: Valeri Minkenen (Valkeakoski Haka -> Flora)
Halvim üleminek: Siksten Kasimir (Flora -> Kuressaare)
Parim publik/fännid: Viljandi JK Tulevik
Parim treener: Igor Prins (Levadia/Kalju)
Enim arenenud meeskond: Tartu JK Tammeka

Hooaja parimaid ja halvimaid saab viimaseid päevi valida siin!

 

Lisa kommentaar