header photo

45 minutit torti koos kirsiga

Ilus ka pildil, imeilus vaid kohapeal. Foto: Märt Vassiljev

“Müstiline, hing jäi kinni selle peale. Elu jõudis juba väga mustaks muutuda.” Raio Piiroja sõnad, millele kirjutaksid ilmselt alla kõik teisipäeval Lilleküla staadionil viibinud Eesti poolehoidjad.

Aitäh Eesti koondisele kahe imelise etenduse eest, Uruguay ja Serbia lumiste lahingute emotsioonid jäävad veel kauaks-kauaks meelde! Neist enam hindan just viimast ja mitte vaid seepärast, et mäng käis punktidele ja pakkus erakordselt dramaatilise lahenduse. Eelkõige muutis selle haaravaks tõik, et Eesti hammustas sajaprotsendiliselt motiveeritud kõrgeklassilist meeskonda ning tegi seda teenitult.

Uruguay tuli sõbralikku heitlust pidama, Serbia meid maa alla tampima. Statistiliselt on võit maailma neljanda koondise üle muidugi kõrgemast klassist kui viik Serbiaga, aga väärt tulemusi (olgugi et mitte nii säravaid skalpe) on Eesti varemgi saavutanud ning alati on olnud mingisuguseid faktoreid, mis ei lase sellest absoluutset rahulolu tunda – olgu selleks siis sõprusmäng, jäine väljak, suur õnn või vastase ilmselge alahindamine. Jah, tulemus on tulemus, aga ma ei räägigi praegu lihtsalt numbritest.

Serblastel oli küll omajagu puudujaid, kuid vaid kolm Tallinnas mänginud serblast ei kuulunud MM-finaalturniiril koondise koosseisu. Nad tundsid end ka lumisel väljakul koduselt ja lülitasid otsekohe täiskäigu sisse, et mäng iga hinna eest juba poolajaks ära otsustada. Peatreener tunnistas mängujärgselt isegi, et see oli tema ametiaja jooksul (Vladimir Petrovic astus tüüri juurde vahetult enne sügisest kodumängu Eestiga) meeskonna parim esitus.

Seda uskumatum oli Eesti koondise teine poolaeg, mida võib ilmselt pidada meie läbi aegade parimaks kolmveerandtunniks. Läbi kannatuste on ennegi suudetud “suurtele” periooditi survet avaldada ning heaks näiteks on selles osas ka 3:1 triumf Belgradis, kus õnnestus teatud hetkedel kõik perfektselt. Ent hoida initsiatiivi ja luua võimalusi MM-finaalturniiri tasemel meeskonna vastu terve poolaja vältel – see on parim tõestus Eesti koondise uuest kvaliteedist. Ründamisel võetud riskid ja kulutatud jõuvarud maksid Serbia kiirrünnakute läbi peaaegu kätte, aga mänguohje hoidis enda käes siiski Eesti.

Ma ei taha sellega kuidagi Uruguay üle saavutatud võitu alaväärtustada, aga Serbia mängul kogetu tähendas minu jaoks palju enamat ning thrillerlik süžee oli seejuures kirsiks tordil. Tunnen südamest kaasa inimestele, kes ei saanud (või eelistasid mitte) seda kohapeal oma silmadega kaeda. Pressitsoonis istudes ei ole ükski mäng mind niimoodi pöördesse ajanud – sattusin istuma Serbia ajakirjanike kõrval ning tundsin end seal kui kuumavereline slaavlane külmade eestlaste seltsis. Samuti ei mäleta ma, et Eesti fännide skandeerimine oleks varem nii võimsalt üle staadioni kõlanud – tuline lahing küttis ka tribüünid kuumaks.

Aga hoolimata koondise edusammudest ei ole Eesti siiski jalgpallimaa. Mängu jälgis 5185 inimest ja neli päeva varem 6817. Olukorrast, kus jalkahuvilised unistavad kodus teleri ees EM-finaalturniirile pääsemisest, olukorrani, kus tullakse kõike muud kõrvale heites oma lemmikutele toeks, on veel pikk maa minna.

Ilm ei ole koondisemängude puhul vabanduseks. Kes on külastanud varakevadisi Meistriliiga mänge, see teab, mis on tõeline ekstreemsport. Lilleküla seinte vahel suurema tuule eest ja katuse all suurema saju eest kaitstuna rohelist tippvutti vaadata on selle kõrval justkui paradiis. Kui infrastruktuur on vastav, võib jalgpall tõepoolest talvespordiala olla.

3 vastust postitusele: “45 minutit torti koos kirsiga”

  • Bobik ütleb:
    31. märts 2011 kell 01:22

    Ilm ei ole tõesti vabanduseks. Infra on küll. Meil on 6000 ekstreemsportlast, aga palju rohkem jalgpallifänne. Nii nagu ekstreemsporti saab harrastada mitmetes erinevates tingimustes, saab fänn olla samuti nii kodus teleri ees kui väljaku kõrval. Ma ei ole nõus, et iga fänn peab olema eksreemsportlane, kuid oleks tore, kui iga ekstreemsportlane oleks fänn.

  • авс ütleb:
    31. märts 2011 kell 14:30

    Aeg unustada…Varsti Italias,hakkame otsast peale,sellest vaja moelda…

  • mazz ütleb:
    31. märts 2011 kell 15:49

    to Bobik. Üldiselt nõus, aga pidasin silmas seda, et koondisemängude vaatamine EI OLE ekstreemsport – A. Le Coqi seinte vahel on ka sellise ilmaga igati normaalne olemine. Liigamängudega on samas teine lugu.

 

Lisa kommentaar