header photo

Torino Juventus – Vana Daami renoveerimine

Vana Daam põrus hooaja teisel poolel põhjalikult. Foto: zimbio.com

Pika ajalooga Juventus on peaaegu alati kuulunud jalgpallimaailma suurte hulka, võites nii tiitleid rahvusvahelisel tasandil kui ka olles koduliiga aegade edukaim klubi. Sellega on saavutatud ka äärmiselt suur toetajaskond üle maailma.

Kuid aastal 2006 tabas neid äärmiselt suur kriis, oli Calciopoli skandaal, mis pühkis nad minema rahvusvaheliselt jalgpallimaastikult ja viis nad kodusel tandril liiga madalamale. Kuigi klubi suutis tänu osade tähtmängijate säilitamisele kohe aastaga tõusta taas Serie A-sse ja isegi järgneval aastal võidelda ennast Meistrite Liiga kohale, siis hiljem on klubi langenud suurte tagasilöökide ohvriks. Juba teist aastat järjest ei suudeta kvalifitseeruda Meistrite Liiga kohale, see aasta jäädakse ilma ka Euroopa Liiga kohast (tänu Palermo jõudmisele karikasarja finaali).

Millest on tekkinud taoline tagasilöök?

Pärast taastumist Calciopolist, jõudes teist aastat järjest Meistrite Liigasse, hakkasid pihta tagasilöögid. Kuigi osteti mängijad nagu Diego Werderi Bremenist ja Felipe Melo Fiorentinast, siis nad mõlemad põlesid oma esimesel hooajal läbi. Esimese jaoks, kes pidi olema Juve salarelv meistritiitli võitmiseks, jäi see hooaeg ka ainsaks Vana Daami ridades. Ei suutnud mängija ennast süsteemis mängima saada ja ka peatreenerid sel hooajal ei suutnud teda sobitada oma skeemi.

Vahetult enne viimast hooaega tundus, et hakatakse tegema suuri muutusi, tuues sisse peatreeneriks Luigi Del Neri, kes oli just samal hooajal näidanud, kuidas keskpäraste meeste ja paari suurema järgu tähega mängitakse ennast Meistrite Liiga kohale. Tema tulekuga saadi lahti Diegost, kes lihtsalt ei sobinud Del Neri 4-4-2 süsteemi, samuti vananevatest staaridest nagu Trezeguet, F. Cannavaro, Camoranesi. Nende asemele toodi üliandekad Milos Krasic ja Jorge Martinez äärtele, Leonardo Bonucci keskkaitsesse. Samuti toodi laenuga (võimalusega hiljem päriseks osta) Simone Pepe, Fabio Quagliarella, Armand Traore, Marco Motta, Alberto Aquilani. Ühtekokku tuli klubisse 7 nimekat mängijat.

Lootused olid väga kõrgeks aetud. Hooaeg algaski korralikult, kuni jaanuarini suudeti hoida lootusi üleval meistritiitlist, tundus, et Meistrite Liiga koht tuleb kindlalt tagasi Torinosse. Kuid kohe talvepausi esimese mänguga kaotati Quagliarella hooaja lõpuni, kaotati mäng ja sellega ka kogu enesekindlus. Jaanuarikuu sees lubati täiendusi, toodigi sisse Alessandro Matri, Luca Toni ja Andrea Barzagli, et polsterdada nii kaitset kui ka hõredaks jäänud ründeliini.

Sellest ei olnud aga abi, Juventuse allakäik jätkus. Suudeti teha ilusaid mänge, kuid nendele järgnesid suured põrumised. Nüüd hooajale tagasi vaadates võib näha, milles viga oli. Toodi sisse küll väga tuntud nimesid, kuid peaaegu kõik nad olid teise järgu mängijad.

Krasic on üks väheseid särama löönud täiendusi. Foto: totalfootballmadness.com

Tükk tühja maad

Keskkaitses olid küll Chiellini ja Bonucci vägagi korralikud, kuid oma väravat tühjana ei hoia, kui äärekaitsjad ei ole tasemel. Vasakul poolel ei ole De Ceglie oma potensiaali juba aastaid platsile kandnud, Grosso on jäänud selgelt aeglaseks ja ei tule toime kiirete äärtega ja Traorel ei ole antud hetkel vajalikku taset. Selle asemel pidi Chiellini tihtipeale mängima vasakul, kui võistkonda oli toodud Barzagli. Paremale kaitsesse toodi Grygera vanaduse asendamiseks noorem Marco Motta, kes pole oma ülesannetega toime tulnud. Selle asemel mängis antud positsiooni hoopis naturaalne keskkaitsja Frederik Sörensen, kes küll tegi ilusaid esitusi, kuid oma kogenematuse tõttu ei olnud ka kaljukindel.

Poolkaitse suutis esimesel hooaja poolel pakkuda väga nauditavaid esitusi. Felipe Melo oli leidnud oma mängu ja tundus, et on liiga parim lõhkuv poolkaitsja, Aquilani toomine oli küll risk, kuid mees mängis oma taseme välja. Samas oli nende järel ainult Marchisio ja pärast seda tükk tühja maad. Momo Sissoko ei ole kaugeltki oma parimal tasemel ja teda võib siiski liigitada kolmanda suurusjärgu täheks. Paremal äärel mängis kiiresti oma koha algkooseisus sisse Milos Krasic, kes aja edenedes aina rohkem legendaarse Pavel Nedvedi moodi klubi fännide hinge ronib. Teisel äärel võitlevad koha eest Pepe ja Martinez, kes mõlemad pakkusid sähvatusi, kuid kindlust ei suutnud nad näidata.

Viimaks siis ründeliin, hooaja alguses tundus, et ründajaid on isegi liialt. Olid seal ees Iaquinta, Quagliarella, Amauri ja muidugi vanameister Del Piero, nende kõrvalt loodeti sähvatust oma noortesüsteemist. Probleem seisnes aga selles, et Amauri ei olnud pikka aega suutnud väravat leida ja saadetigi hooaja teiseks pooleks laenule, parim väravakütt sai vigastada ja Del Piero oma vanadusega ei mängi ründes 90 minutit briljantset mängu nädalast nädalasse. Kuigi hooaja keskel saabus lisa Matri ja Toni näol, siis ainult esimene neist on suutnud hea taseme mängida välja, tema kõrval partnerina vanameister Del Piero, millele taas järgneb tükk tühja maad.

Kogu sellest pikast tekstist on jooksnud läbi lause “tükk tühja maad”, mis iseloomustab viimase aasta probleemide poolt vägagi hästi. Toodi sisse küll palju häid mängijaid, kuid siiski on nende tasemest jäänud väheseks ja seetõttu kujunes kindel koosseis, mis suutis mänge võita. Need olid kindlad 11 meest, millele lisandus mõni vahetusmees. Kuid kohe kui tekkisid vigastused, hakkasid pihta ka probleemid. Mängudes kaotati pea ja seejärel ka mäng.

Teine suur probleem oli tähtmängija, kes otsustaks mänge ja veaks klubi edasi nädalast nädalasse. Ründeliinis on olemas küll mentaalne liider Del Piero, kuid tema pole kunagi olnud tipuründaja, kes lööks liigahooajal 20+ väravat. Poolkaitses on küll lõhkuv Melo ja kiire Krasic, kuid pole seda mängijat, kes ehitaks mängu ja töötaks üles koos Krasiciga, kes ainuüksi ei suuda rünnakuid ehitada. Kaitseliinis on puudu kindlatest äärekaitsjatest, sest Bonucci-Chiellini kahekesi ei suuda teha ära nelja mehe tööd.

Ainuke positsioon, kus klubil on liiga palju mängijaid, on väravavaht. Buffon on selgelt maailma tippklassi väravavaht, tema kõrval Marco Storari ja Alexander Manninger suudavad samuti edukalt lööke tõrjuda. Kuid ka tippväravavahid üksi ei suuda väravat tühjana hoida.

Louis van Gaal Torinosse? Foto: molijn.files.wordpress.com

Mis edasi…

Tundub, et Del Neri laul Juves on lauldud. Esiteks tuleb leida asemele hea peatreener. Klubil ei ole mõtet otsida taas mõnda keskklassi klubi neljandaks viinud peatreenerit, sest paratamatult on nad head treenerid oma klubis, kuid tihti ei ole nad veel valmis tippklubi treeneri ametiks. Kui Juve suudab teha sammu ja tõesti palgata Van Gaali peatreeneriks, siis see on üle mitme aasta üks tõeliselt hea samm uue juhatuse poolt (teatavasti vana tegevjuht hiljuti vallandati).

Mängijateturul on asi aga keerulisem, lahkuvad enamus laenuga võetud mängijatest, millest enamuse puhul pole küll suurt muret. Samas on Aquilani lahkumine vägagi kurb, kuigi tuleb mõista, et ta ei ole väärt tema eest küsitud raha. Asemele on vaja hankida mitmeid klassiga mängijaid. Esimene positiivne samm on Andrea Pirlo klubisse toomine, mis peaks keskväljale vajaliku kogemuse ja kvaliteedi tooma. Sellele peab järgnema aga äärmiselt põhjalik rida ostetud mängijate näol, tuues sisse 3-4 väga kvaliteetset mängijat. Vasakule äärele oleks äärmiselt hea tuua Michel Bastos, kes koos Krasiciga peaksid ohustama siis mõlemat poolt vastaste kaitsest.

Kõige raskem on lahendada kaitse küsimusi, sest äärekaitsesse on oluline saada kvaliteediga mehed, kes suudaksid aidata rünnakut ja blokeerida vastaste üritusi. Viimaks on muidugi ründajate kriisi lahendamine. Selle koha peale on küll Euroopas kandidaate, kuid kahjuks on neil kõigil kõrged hinnasildid küljes. Kõigele sellele ei aita kaasa ka Itaalia liiga reegel ühe väljaspoolt Euroopa Liitu ostetud mängija kohta ühel hooajal.

Õnneks tundub, et tehakse renoveerivaid samme ja põhjalikku tööd, et saada parimad võimalikud mängijad klubisse. Teise positiivse asjana peab märkima uue staadioni valmimist. Esmakordselt Itaalias saab klubil olema enda staadion, mitte ei laenutata seda kohalikult omavalitsuselt. See peaks tõstma pikemas perspektiivis kindlasti konkurentsivõimet ja vähendama kulusid, mis uute UEFA finantsreeglite käivitumisel annab neile võrreldes vähemalt koduste konkurentidega eelise.

Juba hetkeseisul on nad finantsiliselt kõige paremini toimiv Itaalia jalgpalliklubi. Kui nüüd suudetakse ennast ka palliplatsil käima saada, siis võime loota, et Vana Daami saab taas näha Euroopa suurtega Meistrite Liigas heitlemas ja seeläbi ka parimat võimalikku jalgpalli nautida.

2 vastust postitusele: “Torino Juventus – Vana Daami renoveerimine”

  • m ütleb:
    14. aug. 2011 kell 00:49

    Korralik analüüs. Tipptreeneri asemel võeti küll roheline Conte ja Bastos, Agüero ning Rossi on liiga kalliks osutunud. Aga Serie A päästmiseks on vaja Juvel end taas konkurentsi viia. Milan sai sellega juba hakkama (kasutades ära Interi pingelangust ja järjekordset Moratti treeneri-tsirkust)

  • väv ütleb:
    28. dets. 2013 kell 01:25

    esiteks õpi kirjutama. kurat, nagu hälbega

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Tõnis Kuusk Tõnis Kuusk
    Olen jalgpalli juures olnud aastast 2002 mängijana, sellest ajast on tekkinud aina tihedam side, mis on viinud FC Flora fänluse ja aeg-ajalt nende mängude teadustamiseni. Viimase aasta olen veetnud mängides ja vaadates jalgpalli Inglismaal ülikooli kõrvalt. Lemmikvõistkondadeks peale Eesti: Juventus; Manchester United; Everton.

Autori postitused

Teema postitused