header photo

Soccernet 10! Tegijal juhtub

Siksten Kasimiri juhtum jääb pikaks ajaks meelde. Foto: Märt Vassiljev

Jätkame Soccernet.ee portaali kümnendale sünnipäevale pühendatud blogipostide seeriat. Palusin toimetajatel valida välja kõige naljakamad/kummalisemad/meeldejäävamad Soccerneti tööga seotud seigad.

On inimesi, kes satuvad loomupäraselt alatasa igasugu jamadesse. Ja vastupidiselt on ka inimesi, kellega ei juhtu peaaegu kunagi midagi ebatavalist. Enamjaolt täielike amatööridena alustanud soccernetlaste seas on pigem esindatud see esimene grupp. Mis jääb puudu kogemustest, tuleb tasa teha entusiasmiga.

Niisiis, pikema jututa asja kallale:

Kristjan Lukk

Aasta tagasi, mil käimas oli hapukurgihooaeg ehk suveaeg, mille käigus võis Eestis üleminekuid teha, sirvisin jalkaliidu kodukalt meeskondade koosseise. FC Kuressaare nimekirjast vaatasid vastu Priit Pikker ning SIKSTEN KASIMIR! Kure toetajana olin päris õnnelik ja helistasin Soccernet.ee endisele töötajale, minu koolikaaslasele ning Kuressaare pressiesindajale Miko Pupartile.

Miko rääkis, miks Kasimir otsustas klubi vahetada, ja tegin sellest kokku enda arust päris tugeva loo. Uudis jõudis paar tundi vaid üleval olla, kui oli ilmunud järjekordne uudis: “Kasimir sai klubivahetusest teada Soccerneti uudisest”. Sellele järgnenud tralli üleriigilises meedias ning Flora palgaskandaali järjekordset päevavalgele sikutamist mäletavad kõik vist.

Sellega saigi ilmselt tulevane ajakirjandustudeng teada, et uudis tuleb koostada alati mõlema poole arvamustega. Ei piisa sellest, kui ainult üks osapool ilusa jutu ette vuristab

Siim Pulst

Minu esimene reporteritöö leidis aset Murru vanglas. Kui õigesti mäletan, siis toonane Spordileht tellis Soccernetilt loo ja kuna keegi teine kohale minna ei saanud, siis visati loomulikult kollanokk tulle. Lugu küll ebaõnnestus, aga see Spordileht peaks mul siiani kuskil alles olema.

Tagantjärele mõeldes oli päris naljakas. Bussiga Haapsalust Tallinna sõites uurisin Sporditähe jalgpalli erilehte, üritades Flora mängijate nägusid ja nimesid meelde jätta. Bussijaamas võttis kellegi tuttava keegi tuttav mu auto peale ning viis vanglasse. Suur oli mu üllatus, kui ta väitis, et õpilaspiletiga mind küll kinnipidamisasutusse ei lasta. Pabistasin väga, aga vangla väravas tervitas mind üks abivalmis tädi, kes ajas kõik korda.

Saal oli pime, mängust ei saanud suurt midagi aru, fotokaga klõpsutatud piltidest ei tulnud midagi välja. Aga mul oli tähtis nägu peas ja tegelesin oma asjadega, kuni mingi hetk avastasin, et olen saalis üksi koos vangidega ja abivalmis tädikest ei paistnud kuskilt. Puhusin vangidega paar sõna juttu (sain muuhulgas teada, et seal istus keegi minu perekonnanimega Leo) ja kui üks valvur uksest sisse astus, siis õnnestus sealt lõpuks välja pääseda.

Vahel Flora kontoris klubi auhinnariiulit silmitsedes märkan veel selle mängu mälestustahvlit ja võib-olla sellepärast see mul nii hästi meeles püsibki.

Timo Kikas

Mul endal ei tulnud esimese hooga ühtegi väga kummalist juhtumit meelde, aga Siim meenutas mulle üht veidi koomilist jutuajamist. Nimelt, nagu Soccernetil kombeks, tegime ka eelmisel aastal hooaja eelvaateid kõikide klubidega. Minu peale olid jäänud taaskord kõik venekeelsete treeneritega klubid. Üheks neist ka Valeri Bondarenko juhitud Narva Trans.

Jutuajamise algus sujus vägagi hästi ja olime üsna pikalt rääkinud erinevatel meeskonda puudutavatel teemadel. Siis aga jõudsime traditsioonilise küsimuseni – mida peate oma meeskonna nõrkadeks külgedeks? Mille peale Bondarenko vastas, et tema küll ei taha oma meeskonna nõrkustest rääkida. Minu väite peale, et kõigi teiste meeskondade treenerid, kellega ma seni olin rääkinud, olid ka oma nõrkusi analüüsinud, küsis Bondarenko: “Kas tõesti? Kust neid lugeda saab?”

Rait Roop

Minu esimene mäng reporterina. Olin siis 16-aastane ning mänguks oli Levadia – Paide. Oli ilus suvepäev ning kätte oli jõudnud august. Esmalt sõitsin rongiga Balti jaama, kust edasi jalutasin rahulikult Kadrioru staadioni poole – teekonna pikkus oli 3 ja pool kilomeetrit. Mina, kui mitte eriti tihe külaline Levadia kodumängudel (põhiliselt euromängud) teadsin, et Levadia kodustaadion on Kadrioru staadion. Pool tundi enne kõnealuse kohtumise avavilet avastasin aga üllatuslikult, et Kadrioru staadionil ei toimu sel päeval mitte midagi…

Helistasin esimese asjana Siimule, kes oli puhkusel (polnud lihtsalt kellegi teise telefoninumbrit) ning ta ütles, et mäng toimub hoopiski Maarjamäel (Maarjamäe staadion asub umbes nelja km kaugusel). Selle peale hakkasin koheselt liikuma staadionile, mille asukohast mul polnud õrna aimugi. Õnneks sain tänu heade inimeste juhatustele ja kiirele sammule staadionile üsna lähedale. Pirita kõnniteel küsisin ühel taksojuhilt teed ning ta andis mulle juhtnöörid, lisades, et see on 1 km kaugusel.

Kella vaadates märkasin, et mängu alguseni on veel vaid ligikaudu paar minutit, seega pakkusin taksojuhile 25 krooni, et visaku mind kähku Maarjamäe staadionile ning eeskujuliku vutifännina oli ta nõus. Kohale jõudsin täpselt hetk pärast avavilet, kui tuli hakata piletikassas selgitama, et olen reporter ja tulin mängu kajastama. Paari minutiga rääkisin nad pehmeks ja sain lõpuks mängule minna, kus Levadia ja Paide juba alustanud olid. Rohesärgid võitsid lõpuks 4:0 ning mäng oli märkimisväärne selle poolest, et Levadial oli treeneritoolil uus peatreener Aleksandr Puštov ja ma olin esimene ajakirjanik, kes Leva uue lootsiga intervjuu tegi (see oli raske, kuid samas ka huvitav, kuna ta rääkis eesti ja vene keele segu).

Kristjan Remmelkoor

Tartlasena kajastan põhiliselt Tartus toimuvaid mänge, Tallinnasse olen vaevunud reporteritööd tegema sõitma enamasti vaid koondisemängude puhul. Kuid tänavu 12. märtsil peeti Meistriliiga teine voor ning Sportland Arenal toimus järjest neli kohtumist, millest pealinnas või selle läheduses elavad tegelased ei saanud või ei soovinud erinevatel põhjustel (kellel oli hirmus haigus kallal, mis lubas vaid arvuti taga tööd teha, kuid mitte tribüünil; kellel oli vaja tuttava sünnipäevale minna, et teda surmale lähemale jõudmise puhul õnnitleda; kellel oli vaja minu kodulinna sõita; kellel oli veel ajakirjanikuna kogemusi vähem kui Ajaxil praegu tabelis punkte) tegeleda rohkem kui ühega. Et ka ülejäänud kolm mängu vajasid kajastamist, siis vaadati kelle muu kui minu suunas ja öeldi “palju õnne”.

Läksin bussijaama, sõitsin 2,5 tundi Tallinnasse, kõndisin Sportland Arenale, kus turvanaine võrdles staadioniväravas mind ja minu pressikaardil olevat näopilti kaua ja kahtlustavalt, ootasin pool tundi ja esimene mäng võiski alata (Flora vs Tammeka). Juba esimese mängu ajal sai selgeks, et olin enda riietusega ilmaolusid alahinnanud ja pikk külm õhtu tribüünil ootas ees. Teine (Trans 4:0 Kuressaare) ja kolmas (Ajax 1:5 S. Kalev) kohtumine ei olnud põnevaimad vastasseisud, mida ma oma elus näinud olen.

Kolmanda mängu ajal, mil nähtavus oli halb, meenusid Siimu eelmisel päeval öeldud sõnad: “Ma arvan, et viimase mängu ajal üksinda tribüünil istudes tulevad veel igasugu head mõtted pähe.” “Mis mõttes?” olin küsinud ning saanud vastuse: “Umbes nii, et kas sa sellist elu tahtsid.” Päris üksi ma tribüünil ei istunud ja üks Sillamäe vana dikteeris pärast seda, kui oli aru saanud, et ma telefoni teel mängusündmusi edastan, abivalmilt, kes millise söödu andis ja millise löögi sooritas.

Kui eesti keelt purssivalt Aleksandr Kulikilt mängujärgne kommentaar võetud, bussijaama mindud, seal tund aega oodatud, öösel koju jõutud ja hommikuks mingid ülevaated kirjutatud, tõdesin, et kuigi Soccerneti töö on mulle palju toredamaid päevi pakkunud, oli tegelikult ka see päev ju päris tore. Ehkki keegi oleks võinud “aitäh” öelda.

3 vastust postitusele: “Soccernet 10! Tegijal juhtub”

  • Stok ütleb:
    6. juuni 2011 kell 14:58

    Näib, et Remmelkoor ei ole seniajani ilmale vastavalt riietuma õppinud, igatahes ühel Annelinnas toimunud mängul istusin mingi väriseva reporteri kõrval, kes üritas märkmeid kritseldada ja tegi tasasel häälel m-reportaaži. 🙂

  • Tauri ütleb:
    25. juuni 2011 kell 18:49

    Minu väite peale, et kõigi teiste meeskondade treenerid, kellega ma seni olin rääkinud, olid ka oma nõrkusi analüüsinud, küsis Bondarenko: “Kas tõesti? Kust neid lugeda saab?”

    Sellepeale ma hakkasin küll naerma 😀

  • Andre (-SharK-) ütleb:
    22. juuli 2011 kell 19:27

    Heh, see Bondarenko oma oli küll hea:D

 

Lisa kommentaar