header photo

Eesti klubide koht ongi mudas

Euroedu jäi jällegi vaid unistuseks. Foto: Hendrik Osula

Koondise nelja kuiva kaotusega alanud suvekuud jätkusid samal lainel Eesti klubide põrumisega eurosarjades. Kaheksast mängust null võitu ja üks värav. Nagu eelmiselgi aastal, piirdusid kõik klubid ühe ringiga.

Narva Transist pole euromängude kontekstis üldiselt mõtet rääkidagi. Nii on õpetanud varasemad aastad ja nii läks ka tänavu, sest koguskoor 1:7 Makedoonia neljanda meeskonna vastu ei üllatanud ilmselt kedagi. Küll aga üllatas fakt, et Anton Epikhini värav esimeses euromängus jäigi Eesti klubidele ainsaks.

Flora ja Kalju kaotused olid numbriliselt napid, vastavalt 0:1 Iirimaa meistrile ja 0:2 Soome kõrgliiga tänavusele keskmikule, aga mängupildilt kindlamast kindlamad. Paberil saadi loosiga justkui mängitavad vastased, kuid murul ei suutnud eestlased nendega tempot pidada.

Eraldi klassist on Levadia 0:1 allajäämine Luksemburgi neljandale klubile. Seitsmekordne Eesti meister surus ootuspäraselt enamuse ajast, aga ei omanud piisavalt loovust ja kvaliteeti, et 180 minuti jooksul poolproffidele väravat lüüa.

Kõige kurvem on see, et altminekutele pole tuua mingeid tõsiseltvõetavaid vabandusi. Kui välja arvata Martin Reim ja Aleksandr Puštov võõrsilmängude järel, ei teinud ükski treener oma meeskonnale etteheiteid – vastupidi, põhisõnumina kõlas “mängijad andsid endast parima ja sellest lihtsalt ei piisanud”. Selline ongi meie tase.

Võime rõõmustada, et Eesti Meistriliiga on muutunud viimastel aastatel palju ühtlasemaks. See on tõsi, aga paraku on see toimunud eelkõige just tippude nõrgenemise läbi ning Meistriliiga tase pole oluliselt tõusnud. Tagumised võistkonnad on endiselt amatöörid ja käärid on endiselt liiga suured.

Ainsana on Eesti tippudest viimastel aastatel reaalselt tugevnenud Nõmme Kalju. Levadiast ja Florast lahkuvad peaaegu kõik, kes välismaal kaela kannavad, Narvas ja Sillamäel järgneb üks suurpuhastus teisele ning stabiilset tuumikut ei saagi niiviisi tekkida.

Moraal? Ärme loo endale Levadia hiilgeaegade põhjal mingeid illusioone – Eestis on praegu Euroopa mõistes mudaliiga ja siit pole enam kuigi palju kukkuda.

Lahendus? Kõrgemad sportlikud eesmärgid. Oleks tervitatav, kui Kalju annaks juba sel hooajal korraliku ninanipsu ja krabaks meistritiitli endale. Jah, nad on aasta-aastalt oma eesmärke arvestades põrunud, aga klubi vähemalt üritab komplekteerida järjekindlalt tugevamat võistkonda.

Ehk koidaks siis ka meie senistele lipulaevadele Levadiale ja Florale, et noortele panustamisest ei piisa. Eurosarjades ammugi ei piisa, Meistriliigas viimastel aastatel kahjuks on piisanud.

Foto: Hendrik Osula

Foto: Märt Vassiljev

Foto: Catherine Kõrtsmik

Foto: Hanna Odras

 

 

4 vastust postitusele: “Eesti klubide koht ongi mudas”

  • paks ütleb:
    26. juuli 2011 kell 09:23

    neid ülespole pöidlaid paneks kohe palju, häbi teile Eesti klubid!

  • Realking ütleb:
    26. juuli 2011 kell 13:57

    Nojah, mis teha kui kõigil vaja välja joosta kohe. Samas võiks Stepanovi sugused vanakesed tulla tagasi Meistriliigasse karjääri lõpetama, aga ikka passivad kuskil Venemaa esiliigades või veel hullem, Valgevenes. Isegi Poom ju ei naasnud Eestisse, kuigi sellest oleks ikka tohutult kasu olnud liigale.

    Siin annaksid vanakesed oma kogemusi noorematele edasi, oleksid staarid ja ehk meelitaksid ka publikut tribüünidele.

    Samas ma ei saa ka nt SC Realist aru. Miks nende noored ei mängi Meistriligas ja on kuskil esiliigas? Arenevad nad seal enda arust kiiremini? Või kasvatavad võitjamentaliteeti?

    Ning Ojamaad, Kaljumäed (mitmuses ehk üldistavalt mõtlen siis) jne võiks siin areneda, mitte kuskilt Hollandi esiliigas pinki nühkida.

  • Stok ütleb:
    26. juuli 2011 kell 18:21

    Omamoodi huvitav on hääletustulemus portaali esilehel. 80% leiab, et Eesti klubide eurohooaeg oli häbiväärne, 11% peab seda pettumustvalmistavaks ning 9% ootuspäraseks.

    Kõige huvipakkuvam on minu arvates just see, et 9% hindas eurohooaja ootustele vastavaks – seega ida üheteistkümnes vastaja on eesti klubid lootusetult maha kandnud, olgu vastaseks kasvõi Luksemburgi karikavõitja.

    Kui klubidest üldisemalt rääkida, siis häbiväärne on minu arust Ajaxi tappasaamine Meistriliigas, Transi kihlveoskandaalid ja muidugi tehnilised kaotused. Eurohooajast on muidugi kahju, aga midagi ei ole teha, kui isegi Küprosel ja Aserbaidzaanis makstakse mängijatele paremat raha, ammugi ei maksa imestada, et mehed on pigem nõus Inglismaal pingil istuma kui Mudaliigas väiksemat raha teenima.

    Realkingaga nõus, legendid võiks tulla koduliigasse tagasi enne pensipõlve. Piiroja, tule aita Vaprus Meistriliigasse tagasi. 🙂

  • Lembo ütleb:
    9. aug. 2011 kell 03:36

    T2iesti m6ttetu argument on see ,et Ojamaad ja Kaljum2ed peaks Eesti Mudaliigasse m2ngima tulema mitte, Hollandi esiliigas (mis on kordades tugevam kui meie “Meistri”liiga) pinki nyhkima. Seal saadakse v2hemalt treenida isegi kolm korda tugevamate m2ngijatega ja sedakorda paraneb ka endi tase ja omakorda ka Eesti jalgpalli tase. Kui nad seal ka innukust yles n2itavad ja k6vasti tood rabavad, kyll avaneb siis ka v6imalus ennast m2ngus n2idata.
    Hea n2ide on Eesti korvpall, kus k6ik suured Eesti “staarid” istuvad koduliigas (viimati on asjad v2hemalt muutuma hakanud) ja naudivad siin Valga tiimide peksmist 50 punktiga samal ajal kui v2liskonkurentsis pole mingitki s6na6igust.
    Yhes6naga, Eesti noorjalgpallurid, pyrgige v2lismaale!

    Vabandust numbrite ja y t2htede kasutuse p2rast, klaviatuuril puuduvad hetkel t2pit2hed 😀

 

Lisa kommentaar