header photo

Järg Timo Kikase loole “Mis toimub tagalas?”

Ajax ei ole Meistriliiga ega tõenäoliselt ka Esiliiga tasemel klubi. Foto: Rein Murakas

Esiliiga on tõepoolest mureks, aga kirjeldaksin probleemi sisu pigem püramiidi tipuosa tugipooleks olemise keerukusena klubijalgpalli väljakujunemise ajastul, mitte organisatoorse veana liigasüsteemis; kui Meistriliigas mängimisel on amatööridele täiendavaks käigushoidjaks riigi tippudega heitlemine, siis Esiliigas mängimine peab tuginema pigem tegijate sisemisele usule ja entusiasmile – pean silmas nii mängijaid, treenereid kui ka klubijuhte – ja välistest asjaoludest aitavad sellele kaasa vaid võimalik võitlus Meistriliigasse tõusmise pärast või II liigasse langemise vältimine, kui individuaalsed ambitsioonid kõrvale jätta.

Märgiksin enne teema juurde asumist ära ka asjaolu, mis kõnealusega seotud: Meistriliiga tagumise otsa amatöörvõistkonnad on korraliku treeningprotsessini jõudnud alles viimastel aastatel ja seda mitte ainult treeningute tehniliselt ülesehituselt, vaid ka treeningkoormustelt ja treeningus osalevate mängijate arvu poolest ja järgmise sammuna on alust oodata samasugust arengut Esiliiga klubidelt.

Mõistagi ei kõnelenud ma eelmises lõigus Lasnamäe Ajaxist, kes ei anna täna välja mitte ainult Meistriliiga, vaid ka Esiliiga klubi mõõtu, kusjuures selles on omajagu “süüd” ka Eesti Jalgpalli Liidul: Andrei Borissov saadeti TVMK lagunemise järel liidu stipendiaadina projekti “Karjääri lõpetanud tippjalgpallur tagasi jalgpalli juurde” raames treenima Ajaxit, kusjuures selgus, et tegemist on hea treeneriga, kes suutis Ajaxi Esiliiga põhjast tagasi Meistriliigasse vedada. Paraku ei saanud projekt kesta igavesti ja kui FC Infonet avaldas soovi sõlmida Borissoviga treenerilepingu, siis polnud liidul põhjust keeldumiseks, ehkki aimasime, mida see Ajaxi jaoks võib tähendada, kuid otsustasime, et parem teha muudatus nüüd kui aasta pärast.

Nüüd aga Esiliiga juurde, kusjuures alustan Timo Kikase loost ja liigun sealt samm-sammult liidu poolse analüüsini.

Esiliiga kui meie klubijalgpalli teine aste on keerulises olukorras juba oma asendi tõttu: ühelt poolt valmistatakse seal alates litsentseerimisest ja lõpetades jalgpallurite ja nende mängukoormuse/kogemusega klubisid ja mängijaid/treenereid ette tippseltskonda tõusmiseks – kusjuures nõuded Esiliiga litsentsi saamiseks on võrreldes Meistriliigaga oluliselt lihtsamad ja iga klubi, kel noortetöö olemas ja kes viitsib asja ette võtta, selle litsentsi ka saab – kuid teiselt poolt peaks Esiliiga olema ka huvitav ja heatasemeline võistlus enamaile kui osavõtjad ise.

Kui vaadata viit viimast hooaega, siis Esiliigasse tõusmise õigusest on loobunud kolm klubi: Nõmme United 2009., Tartu Santos 2008. ja Narva Trans II 2006. aasta hooaja järel. Nõmme kaalus tol hetkel jalgpalliliigadest lahkumist ja Santos loobus klubi tulevikunägemuse jaoks sobivate mängijate puudumise tõttu; Narva Transi II meeskond jättis kulude kokkuhoiu nimel üldse mängimise. Nõmme Unitedi jaoks juhtus kirjeldatu enne Mart Poomi naasmist Eestisse ja täna on klubi seisus, kus ta kaaluks võimaluse tekkimisel Esiliigasse tõusmist ja on võimalik, et NõmmU hakkab järgmisel hooajal ka Teises liigas mängides taotlema Esiliiga litsentsi – kõigil Teise liiga klubidel on see õigus ja litsentsi omav klubi saab loa oma nime all Eliitliiga võistkonna väljapanemiseks – tõsi, eeldusel, et võistkonna tase vastab Eliitliiga jaoks vajalikule – enam-vähem sama lugu on Santosega, kes täna ütleb, et Esiliigas mänguõiguse saamisel nad seal võistlemist ka alustaksid. Esiliiga litsentsi ei saanud taotleda Tartu HaServ 2010. hooaja Teise liiga võidu järel ja seda klubisiseste segaduste ja noortevõistkondade puudumise tõttu; Tallinna Kalev kaalus 2009. aasta hooaja järel Meistriliigast langedes Esiliigast loobumist klubi juhtkonnaga seotud isiklikel põhjustel, millel ei ole mingit pistmist liiga enesega; tõsi, neil põhjustel olid seosed klubi rahaliste võimalustega; Viljandi Tulevik II loobus 2009. aasta hooaja järel võimalusest jätkata Esiliigas vastaval tasemel mängijate puudumise tõttu, mille taga olid klubi organisatoorsed probleemid.

Kõike seda saab näha ka kui filtrit – Esiliigasse tulemisest on loobutud, kui ei olda veendunud, et seal hakkama saadakse ja seda nii sportlikes kui muudes tähendustes.

Kusjuures sellega seoses tasub märkida II liiga taseme tõusu ja vast sedagi, et noore jalgpallikultuuri jaoks oluline asjaolu, aeg, on töötanud meie kasuks ja täna võistlevad II liiga võistkonnad tõsiselt Esiliigasse pääsu nimel. Ida/Põhja piirkonna neli esimest klubi (Rakvere Tarvas, Sillamäe Kalev II, Kohtla-Järve Alko ja Nõmme Kalju II) soovivad kõik tõusta Esiliigasse, kusjuures Tarvas, Sillamäe ja Kalju on Esiliigasse tõusu seadnud lausa eesmärgiks. Lääs/Lõuna piirkonnast soovivad jõuda Esiliigasse Tammeka II, Paide Kumake, Sörve JK ja Viljandi Tulevik, kusjuures Sörvel oli see seatud hooaja eesmärgiks algusest peale, Tammekal ja Kumakesel aga tekkis Esiliiga kui eesmärk töö käigus.

Tagantjärele tark olles võib väita, et II liiga taseme tõus – ja seda nii sportliku kui ka organisatoorse poole pealt – on hakanud toetama Esiliiga seisu paranemist läbi konkurentsi tekkimise sinna jõudmiseks ja seal mängimiseks ja see oli hädavajalik. Tõsi, praegusel etapil parandab see vaid Esiliiga sportlikku taset, atraktiivset klubidevahelist konkurentsi Esiliiga sellel arenguetapil veel ei teki.

Mis puudutab Esiliiga klubidele esitatavaid nõudeid, siis lähtuvad need loogikast, et Esiliiga peab valmistama klubisid ette Meistriliigas mängimiseks ja Esiliigas osalev klubi peab olema klubina tervik ja usutavasti on need nõuded optimaalsed – tõsi, vaatame käesoleva teema tõstatumisel nad üle, kuid ma ei saa lubada ühe kõige enam kriitikat saava tingimuse – naiste/tüdrukute võistkondade/võistkonna olemasolu – kaotamist, sest see asjaolu on olnud naiste/tüdrukute jalgpalli kandepinna ülevalhoidmiseks oluline ja klubisid, kelle jaoks naiste jalgpall ilma litsentsinõudeta omaette eesmärgiks, on vähe. Kusjuures väidet, et naiste jalgpalli kandepinna laienemine on tähtis kogu jalgpalli kandepinna laienemisele, ilmselt keegi vaidlustada ei soovi. Kiiruga hinnangut andes ütleksin, et klubidele esitatavad nõuded pigem ei tohiks Esiliiga osas olla liiga kõrged, lihtsalt suurema koguse klubide kasvamine sinnamaani võtab aega – tooksin näiteks pallipoiste nõude, mis Esiliigas ja Teises liigas ühine, kuid mida Teises liigas suudavad täita vaid osad klubid ja ma ei usu, et keegi söandaks nimetada nõuet liigseks.

Mis puudutab duublite osalemist Esiliigas, siis ilmselgelt on see olnud liiga taset tõstev ja küllap nii veel pikaks ajaks. Kui aga kõneleme Meistriliiga perspektiivist, siis märkame, et Esiiliigas on peale Pärnu, kes hetkel hoopis Esiliigast väljalangemise positsioonil, kõik ülejäänud võistkonnad kas Tallinnast või Ida-Virumaalt ja kuigi Ajaxi asendumine ühe teise Tallinna võistkonnaga ei ole halb (küll aga võib seda olla veel ühe Ida-Virumaa meeskonna tõusmine Meistriliigasse – ehk mõistate ka miks), kuid väidaksin, et neli Tallinna meeskonda on Meistriliiga lagi (kuigi tean, et see number võib paaril lähiaastal tõusta ka viieni), sest reaalse identiteediga klubisid on väiksemates kohtades oluliselt lihtsam üles ehitada kui Tallinnas ja geograafia laienemine/laiendamine on oluline ka muudel põhjustel.

Samas kui panna potentsiaalsete Meistriliiga klubide nimekirja ka need Teise liiga meeskonnad, kes soovivad tõusta Esiliigasse, siis näeme, et ega siin midagi leiutada olegi – Pärnu, Rakvere ja Viljandi Tulevik on need kolm klubi, kes peavad suutma järgmisel kolmel kuni viiel aastal murda end sportlikult Meistriliigasse ja jääda sinna püsima, millest omakorda peame järeldama, et Esiliiga jääb siiski mõneks ajaks (mis võib olla suhteliselt pikk) duublite, teiste Tallinna klubide ja ka Ida-Virumaa klubide pärusmaaks ja nendest kolmest staatusest pärinevad võistkonnad peavad hoidma liiga taset üleval, kuni regionaalne areng toob Tammeka duublile lisaks Esiliigasse ka teise Tartu klubi – Võru, Põlva, Türi, Vändra ja muude kohtade jõudmine pildi ülaossa võtab lihtsalt rohkem aega, mis kahjuks on paratamatu ja normaalne. Ükskõik kui väga me ka ei tahaks, et oleks teisiti.

Kusjuures Meistriliiga ei saa üksi olla Eesti klubijalgpalli tipp, ta peab olema seda koos Esiliigaga ja see tähendab, et ka Esiliigas peavad mängima klubid, kes on enamad kui võistkond, kus klubi struktuurile esitatakse nõudeid, kus treeneritel on vajalik tase ja me peame mõistma, et see on keeruline ja aeganõudev protsess – eriti teades, et Meistriliiga ise hakkab alles nüüd jõudma sinnamaale.

Vahelepõikena juhin tähelepanu, et n-ö FC Flora süsteemi klubid (Viljandi, Paide, Kuressaare, ka Rakvere) omavad tähtsust Tallinna ja Ida-Virumaa keskse pildi laiendamisel ja konkurentsi ülalhoidmisel ja klubi presidendina kinnitan, et püüame seda joont jätkata mõistlikul moel ka tulevikus – leida mehhanisme algatuse ja vastutuse viimiseks kohalikule tasandile ja uusi võimalusi – ütlen siin välja, et Viljandi Tuleviku naasmine tippjalgpalli toob pildile Hiiumaa, kuhu FC Flora viib seejärel oma lähimat järelkasvu mängitava Meistriliiga meeskonna (ehk siis FC Viljandi) eesmärgiga tuua jalgpalliliselt üks Eesti mahajäänumaid piirkondi pildile, panna seal käima korralik noortetöö ja taastada traditsioone.

Lõpetuseks proovin fantaseerida Esiliiga laiendamise teemal ja võtan ette 16 võistkonnaga liiga, mis mängiks 30 vooru:

– Meistriliiga ja Esiliiga hooajad peaksid üleminekumängude tõttu lõppema ühel ja samal ajal, ka alata oleks hea samal ajal, järelikult oleks lahendus, et n-ö neil nädalatel, mil Meistriliiga mängib kaks mängu nädalas, teeb Esiliiga vaid ühe mängu. See polekski nii halb;

– litsentsinõudeid saab pisut koomale tõmmata, kuid mitte liiga palju, noorte ja naiste võistkondade omamise klauslit ära kaotada ei saa; oletan, et Esiliigasse tõuseksid juurde idast/põhjast Tarvas, Sillamäe II ja Kalju II, läänest/lõunast Tammeka II, Kumake ja Sörve (eeldan, et viimased kaks saaksid oma litsentsinõuded korda), HaServ ja Luunja on vaid võistkonnad. Tulevik ja Valga mängiksid “üleminekumänge”, pean silmas, et viimane Esiliiga võistkond selguks nende kahe hulgast.

Millised oleksid selle liiga plussid:

– liiga oleks mõnevõrra huvitavam eelkõige tänu sellele, et Tallinna ja Ida-Virumaa keskne liiga saaks juurde neli võistkonda mujalt;

– Pärnu jääks Esiliigasse.

Millised oleksid selle liiga miinused:

– liiga oleks mõnevõrra nõrgem;

– liit peaks vähendama Esiliiga klubidele makstavad toetust klubi kohta;

– kaheksa mängu voorus suurendaks vajaminevate kohtunike ja inspektorite arvu;

– lüüakse segamini liigade loogika – II ja III liiga saaksid küll võistkondadega komplekteeritud, kuid neljandas liigas võiksid tekkida alakomplekteeritud piirkonnad. Kuna ka III ja II liiga vahel on suhteliselt sage olnud tahtmatus tõusta ülespoole, siis võib tekkida ka II liigas probleem võistkondadega (Viljandi Kotkaste lagunemine on üheks näiteks sellest, et Teine liiga oma 28 mängu ja sõitudega on midagi muud kui III liiga).

Pean tunnistama, et seda analüüsi kirjutama hakates olin emotsionaalselt seda meelt, et Esiliiga võistkondade arvu võiks tõsta ja seda just argumendiga, et liiga atraktiivsuse kasv ja sellest tulenev pluss on suurem ja tähtsamad kui võimalikud miinused, kuid ratsionaalse analüüsi järel olen pigem seda meelt, et lahendus Esiliiga jaoks ei ole mitte võistkondade arvu suurendamises, vaid liigasisese kvaliteedi tõusus, mille nimel tuleb vaeva näha eelkõige klubide tasandil, sest nagu analüüs näitas – iseenesest ei juhtu Esiliiga jaoks lähiaastatel mitte midagi ei ühe ega ka teise variandi puhul. Duublid peavad hoidma üleval Esiliiga taset ja litsentsi omavad klubid peavad sellelt pinnalt suutma pakkuda konkurentsi Esiliigas ja liigast tõusmise järel ka Meistriliigas.

Üleminekumängu reegli sisseseadmine Meistriliigasse tõusmiseks juhul, kui klubi ei võida Esiliigat, tundub esmapilgul vaadates huvitava ideena, aga sellisel juhul paneksime asja sõltuvusse Eesti tippklubist/tippklubidest ja nende duublite tasemest, mis ei saa olla liigasse tõusu mõõdupuuks.

Ehk kulub asjast parema ülevaate saamiseks ära ka analüüs klubi-klubilt nii Meistriliiga kui ka Esiliiga osas:

– Flora ja Levadia – stabiilsus Meistriliigas saavutatud;
– Kalju – lähiaastad näitavad, kas klubi suudab saavutada stabiilsuse Meistriliigas;
– Trans – on oht klubi kadumisele kihlveopettustest ja klubi ülesehitusest lähtuvate probleemide tõttu;
– Sillamäe – on oht klubi väljalangemisele Meistriliigast klubi ülesehitusest lähtuvate probleemide tõttu;
– Tammeka – on oht klubi väljalangemisele Meistriliigast üldiste probleemide tõttu;
– Paide – on oht klubi väljalangemisele Meistriliigast tasemel mängijate puudumise tõttu;
– Viljandi – on oht klubi väljalangemisele Meistriliigast tasemel mängijate puudumise tõttu;
– Kuresaare – on oht klubi väljalangemisele Meistriliigast tasemel mängijate puudumise tõttu;
– Ajax – ei ole Meistriliiga ega tõenäoliselt ka Esiliiga tasemel klubi, ka noortetöös on tulemas suur auk;
– Tallinna Kalev – võimalus tõusta Meistriliigasse, kuid Tallinna klubina tähendab see keerulist saatust oma rolli leidmiseks. On oht klubi kadumisele tippjalgpallist klubi ülesehitusest lähtuvate probleemide tõttu;
– Infonet – võimalus tõusta Meistriliigasse, kuid Tallinna klubina ja klubi ülesehitusest lähtuvate identiteediprobleemide tõttu saab tippjalgpallis püsimine olema keeruline;
– Puuma – Tallinna klubina ja klubi ülesehitusest lähtuvate probleemide tõttu saab tippjalgpallis püsimine olema keeruline;
– Tamme Auto – on oht klubi väljalangemisele Esiliigast üldiste probleemide tõttu;
– Legion – on oht klubi väljalangemisele Esiliigast sportliku taseme tõttu;
– Lootus – on oht klubi väljalangemisele Esiliigast Ida-Virumaale omaste probleemide tõttu;
– Pärnu Linnameeskond – on oht klubi väljalangemisele Esiliigast sportliku taseme tõttu;
– Warrior – on oht klubi väljalangemisele Esiliigast sportliku tasemel tõttu ja klubi ülesehitusest lähtuvate probleemide tõttu;
– Tarvas – Esiliigasse tõusmine ja seal kanna kinnitamine sportlikel põhjustel keeruline, kuigi see oleks väga oluline klubijalgpalli struktuuri jaoks;
– Sillamäe II – eeldused Esiliigasse tõusuks ja püsimajäämiseks head, kui klubi toimib praegusel moel;
– Alko – eeldused Esiliigasse tõusmiseks ja seal püsimajäämiseks nõrgad;
– Kalju II – eeldused Esiliigasse tõusuks ja seal püsimajäämiseks head, kui klubi toimib praegusel moel;- HaServ – eeldused Esiliigasse tõusuks puuduvad;
– Tammeka II – eeldused Esiliigasse tõusmiseks ja sinna püsima jäämiseks sportlikel põhjustel keerulised;
– Kumake – eeldused Esiliigasse tõusmiseks ja sinna püsima jäämiseks sportlikel põhjustel keerulised;
– Sörve – eeldused Esiliigasse tõusmiseks ja sinna püsima jäämiseks sportlikel põhjustel keerulised;
– Luunja – eeldused Esiliigasse tõusmiseks puuduvad;
– Tulevik – eeldused Esiliigasse tõusmiseks ja sinna püsima jäämiseks sportlikel põhjustel keerulised.

See näitab, et olukord liigajalgpalli tipus on keeruline, kuid see ei saagi olla teisiti, lähtudes eeldustest ja ajast, milles ja millal Eesti jalgpall oma taassünni tegi. Me ehitame üles klubijalgpalli ja see protsess võttis mujal Euroopas oma pool sajandit, kui mitte rohkem. Analüüs, mille kirja panin, ei ole kriitiline ega kedagi halvustav. Küll aga on ta aus – pildiga oleme tuttavad läbi tippjalgpallikomisjoni kohtumiste klubidega, see on ka koht, kustkaudu püüame olukorda parandada.

Kardan, et selle taustal oleks Esiliiga laiendamine viga, pigem tuleb varuda kannatust, liidul ja klubidel aga teha tööd, et areng liiguks optimaalselt. Tõsi, juhul, kui argumendid ütleksid vastupidist, oleks liidu juhatus kindlasti valmis ka muutusteks.

Tänan ka tõsisele analüüsile pretendeeriva kirjatöö eest, mis ergutas kaasa kõnelema/analüüsima – selliseid asju kohtab praeguses Eesti meedias harva.

Meie klubide selgrood on alles kujunemas, peame olema mõistvad ja toetavad, mitte iroonilised, halvustavad ja mõnitavad. Tegelikult on nii kogu Eesti eluga. Vaadates videoklippi Artur Kotenko avamängust Aserbaidžaani liigas tundsin eriti jõuliselt, et alandav hüüdlause “ainult Eestis” võib küll teoreetiliselt olla tegevusele ergutav, aga enamasti siiski eestlase aktiivsust pärssiv. Sellist pilti ei näe Eestis ilmselt mitte ka II liiga mängul.

Üks vastus postitusele: “Järg Timo Kikase loole “Mis toimub tagalas?””

  • velts ütleb:
    12. aug. 2011 kell 04:02

    Eesti liigajalgpall vajab pigem stabiilset finantseeritust. Klubid vajavad sponsoreid. Raha on see mis asja kaima paneb. Pole ju harvad juhused ka maailma tippliigades, kus klubid lihtsalt kaovad finantsprobleemide tottu.
    Nii et akki tuleks panna lopuks toole EJL turundusosakond. Teha voimalike ettevotete seas kusitlus a la mis tooks neid sponsoreerima jalgpalliklubi naiteks meistriliiga tasandil. Mis pohjustel nad seda siiani pole teinud? Kui vastused kaes, akki siis tuleks hakata tegutsema vastavalt. Kuigi miskiparast arvan et paljud juba teavad vastuseid niigi.
    Ukski ettevote ei tule tegutsema ukskoik mis alal turule, kus puudub aus konkurents.
    Nii kaua aga jaabki isegi Meistriliiga meil poolamatoorliigaks.

 

Lisa kommentaar