header photo

Kuidas ma esimest korda elus rahvusvahelise skandaali korraldasin

Foto: Hendrik Osula

See juhtus siis kui Teitur veel meie juures treeneriks oli ja meid loositi shotlastega ühte MM-valikgruppi ja me mängisime Kadriorus ja seal ei olnud valgustust ja me pidime MTV Roadshow Jorma Helsinkist oma lampidega Tallinnasse kutsuma, et õhtusel ajal mängida saaks, sest selle eest maksid briti televaatajad raha. Jorma pani lambid üles ja need kõlisesid ilusasti nagu tuulekellad ja kõik oli kombes ja Jorma laskis Pekkaniska tõstukid koos lampidega ööseks alla ja me läksime laiali ja kõik oli rahulik ja lambid kõlisesid natukene ka siis kui nad all olid ja see tekitas tunde nagu oleksid Jõulud.

Olin õhtul kaua üleval ja magasin alles kui Kasepere Juks mulle hommikul staadionilt helistas ja ütles, et see tüüp Luksemburgist, kes esimest korda elus mänguinspektoriks oli saadetud istus koos shotlastega öösel baaris ja oli kell kaks varahommikul peale tont teab mitmendat viskit otsustanud mängu algusaja kella seitsmelt õhtul kella kolmele päeval tuua. Ma mõtlesin, et Juks teeb lihtsalt nalja või on ise õhtul shotlastega viskit joonud, aga ma olin unine ja ütlesin Juksile, et see on hea nali küll, aga selleks ei olnud vaja mind hommikul kell kaheksa üles äratada ja et me võime seda nalja kahe tunni pärast edasi naljatada, aga Juks kinnitas et see ei ole nali ja ma jäin teda uskuma ja sõitsin kiiresti Kadriorgu.

Kadriorus oli vaikne, sest hommikune koosolek oli lõppenud ja Juks käis mööda staadionit ringi ja oli korraga nii lõbusa kui ka kurva näoga ja ta oli öelnud inspektorile, et tema mängu kell kolm päeval korraldada ei saa, aga inspektor ütles, et peab ja et Jorma lambid ei kõlba kuhugile ja väljak on pime ja shotlased ei näe mängida ja lisaks paistavad lambid nende väravavahile silma. Juks oli vaielnud ja ütelnud, et kui Jorma oma lambid üles tõstis ja põlema pani siis oli ka sadamas valge ja shoti jalgpalli liidu mehed ei julgenud selle valguse käes isegi mitte suud lahti teha ja et seda kas Jorma lambid on valgustamiseks piisavad või ei ole oleks saanud riistadega mõõta, aga inspektor ei kuulanud teda ja ütles, et mäng toimub kell kolm ja kogu lugu. Läksime hotelli ja katsusime veel shotlastega rääkida, aga nende pealikuks oli sel ajal üks ülbe olemisega mees, kes pärast pealikuametist lahti sai, kuna ta oli kõigiga tülis ja Juks oli minust kaksteist aastat noorem ja päris poisike ja mina olin ka nagu poisike ja see shotlane ei pidanud meid üldse mitte kellekski ja ei hakanud meiega rääkimagi. Leidsin shotlaste peatreeneri ka baarinurgast üles ja ma tundsin teda ammu ja temaga ma sain rääkida ja tal oli nii kurb nägu ja ta kahetses, et mäng kell kolm toimub ja rääkis mulle kui ebaõiglane see on ja mul hakkas korraks isegi temast veel rohkem kahju kui Juksist ja minust endast, aga ma olin siis juba natukene maailmas ringi käinud ja mitte enam nii lihtsameelne ja kuigi minu süda tundis peatreenerile kaasa andis minu mõistus teise käsu ja me läksime Juksiga hotellist minema, sest selle kambaga ei olnud mõtet asja ajada.

Juba enne kella kolme oli staadionil paras segadus, sest nagu kokku lepitud ei olnud Juks midagi teinud ja turvamehi ei olnud ja me mõtlesime vahepeal isegi staadioni direktori kinno saata, aga ta oli hoolas mees ja kartis, et need kaks tuhat shotlast tassivad Kadrioru staadioni tribüüni kivi kivi haaval mälestuseks kaasa kui teda kohal ei ole ja serblane Radoman oli kohtunik ning marssis kell kolm koos Shoti meeskonnaga väljakule ja lõi palli lahti ja nende pealik kõõritas mind ja Juksi nii ülbe näoga kui vähegi võimalik. Staadioni direktor vaatas ettevaatlikult ukse vahelt ja tal oli õigus, sest vaevalt oli Radoman oma vile tasku pannud, kui kaks tuhat shotlast väljakule tormas ja seal jalgpalli mängima hakkas ja Juks ütles mulle, et see on kõige parem mis juhtuda sai ja meil oli selge, et olime teinud Teituri ja tema meeskonna staadionile toomata jättes õige teo, sest G4S oli sel ajal veel nii väike firma, et ta ei oleks saanud lühikese etteteatamisega mitte kuidagi oma turvamehi ümber organiseerida ja kahe tuhande shotlase ees ilma turvameesteta mängida oleks olnud ohtlik. Varsti peale seda helistas Rein, kes meile autobusse andis, Juksile ja ütles, et ka temal ei oleks olnud vaba autobussi anda, et Teiturit ja tema meeskonda kella kolmeks staadionile tuua ja siis läks Juks hasarti ja selgitas välja, et ka piletimüüjad ei saanud kella kolmeks tulla ja pallipoisid, kes olid koolis ja need teised poisid, kes pidid kanderaamiga väljakule jooksma ja Juks oli hirmus rahul, sest ta õppis sel ajal ülikoolis juurat ja teadis juba, et paberi peale pandud ja allkirjaga kinnitatud argumendid on need mis maksavad.

Õhtuks oli Rein siiski saanud bussi organiseerida ja Teituri koos meeskonnaga Kehtnast Gunnari poolt pikuti lõhki aetud kotlettidega hamburgere söömast ära tuua ja rahvast oli staadionil kõvasti ja Jormal hakkas eelmise päeva õhtusest pummeldamisest saadud peavalu üle minema ja tema mõtlemisvõime tuli tagasi ja autunne ka ja ta pani kokku rahvusvahelise komisjoni ja tõestas mõõteriistadega kiiresti ära, et Pekkaniskade otsas kõlisevad lambid annavad hulga rohkem valgust kui vaja ja isegi BBC mehed kirjutasid sellele alla ja meil Juksiga oli väga hea meel. Skandaal oli muidugi korralik ja juba lõunast saadik näidati Juksi kõikides maailma telekanalites ja Maksimovi Valerka piilus staadioni nurga tagant ning kirjutas järgmisel päeval Postimehes, et me Juksiga oleme vastutustundetud pätid, kes rikkusid Eesti pääsemise NATO-sse ja Euroopa Liitu ja Juks tahtis minna ja anda talle vastu lõugu, aga minu vanaisa, kes küüdiga Siberis käis oli mulle öelnud, et ärgu me Valerka juttu tõsiselt võtku, sest see organ kus Valerka varem töötas oli seoses Eesti Vabariigi tekkimisega likvideeritud ja tegelikult oleks Valerka jaoks isegi parem kui Eesti NATO-sse ja Euroopa Liitu ei saaks ja ma rahustasin Juksi maha. Valerkale õnnestus Juksil siiski tagasi teha ja see oli ühel teisel mängul kui Valerka oli pressitribüünil Ülle Karu nimega silt rinnas ja Juks märkas seda ja tuli minu käest küsima, et kumba ettekäändega ta Valerka staadionilt välja viskab, kas sellega, et too on transvestiit või sellega, et ta kasutab võõrast akrediteeringut, aga ma olen alati püüdnud seksuaalvähemuste suhtes tolerantne olla ja soovitasin seepärast teist varianti.

Shotlastega määrati uus mäng Monacosse, kuigi meile kirjutati alguses kaotus, aga Juks oli kõik paberid nii hoolsalt vormistanud ja tõestanud, et bussi ei saanud ja turvamehi ei saanud ja piletimüüjat ei saanud ja pallipoisse ei saanud ja Kehtnas polnud EMT antenni ja Radiolinja telefone meil sel ajal ei olnud ja seepärast ei saanud Teiturit õigel ajal hoiatada ja mängijatel olid pikuti lõhki aetud kotletiga hamburgerid alles seedimata ja shotlaste pealik oli nii vihane, et ei öelnud meile teregi ja shotlaste peatreener oli endiselt kurb ja mul hakkas temast jälle kahju, kuigi ma teadsin, et see on tema viis maailmaga suhelda, aga see läks ikkagi südamesse ja ma olin natukene aega koos temaga õnnetu. Mäng jäi null-null ja see tegi meile palju rõõmu ja Radoman puhus jälle vilet ja pilgutas mulle peale mängu silma ja Juks näitas shotlaste pealikule keskmist sõrme, aga minus oli see shotlaste peatreenerilt saadud kurbus endiselt sees ja ma kõndisin Monaco peal ringi ja tahtsin kellegagi rääkida ja üritasin isegi ühe tüdrukuga juttu ajada, mida ma polnud kunagi varem teinud ja shoti fännid käisid ringi pisikeste lampidega tundlad peas ja olid samuti kurvad.

Kui meil paar kuud tagasi õnnestus shotlastega uus mäng kokku leppida, siis helistas Juks mulle kohe ja pakkus, et mis oleks kui kuulutaks mängupäeva hommikul shotlastele, et mäng toimub 15.00 mitte 21.30 ja kui nad staadionile jõuaksid, siis näitaks neile keelt või siis kustutaks teise poolajal korraks tuled ära, aga ma ei olnud sellega nõus, sest ma tean, et elus tuleb leppida mõnede kaotuste ja lahkumistega, aga ainult elus, mitte jalgpalliväljakul ja see on üks asi milles jalgpall on teistmoodi kui elu ja jalgpalliväljakul saavutatud võit jääb võiduks igavesti ja jalgpalliväljakul saadud kaotust on võimalik teisel korral tagasi teha. Peale viiki Monacos saime järgmises mängus shotlastelt pähe, kuigi juhtisime kaks korda ja siis mängisime jälle null-null, mis tähendab, et meil on tegelikult selle lambijama eest siiamaani kätte tasumata, ehkki tolleaegset shotlaste pealikku ja kurva olemisega treenerit ei ole enam ametis ja mängijadki on enamuses uued, aga ma usun, et vähemalt fännide hulgas on paljud samad ja see on isegi tähtsam.

Nii ei jää meil muud üle, kui peame lootma, et Eesti loositakse kord taas shotlastega ühte gruppi ja me võidame, sest siis on eestlane olla parem kui shotlane ja nad joovad kurvastusest linna peal ja tõstavad meie elatustaset, kuigi võidu korral nad jooksid rõõmust ja nii arutades oleks vist viik meie majandusele kõige halvem tulemus. Vohh!

3 vastust postitusele: “Kuidas ma esimest korda elus rahvusvahelise skandaali korraldasin”

  • Stok ütleb:
    10. okt. 2011 kell 10:34

    Kes need 33 on, kes selle lapse käega kirjutatud jutustustuse peale pöidla püsti ajasid?

  • meh ütleb:
    10. okt. 2011 kell 21:47

    ega kirjavead lugu riku!

  • üks 33st ütleb:
    3. aug. 2012 kell 04:50

    lapse käega voi mitte, lugu oli lugemist väärt, humoorikas ning lihtne. like

 

Lisa kommentaar