header photo

Eesti koondis – eneseusk viib sihile

Eesti koondis võitleb lõpuni. Foto: Hendrik Osula

Eesti koondise suurepärane mäng ning hiilgavad tulemused on pannud jalgpallist kõnelema ka sellised inimesed, kel igapäevane huvi jalgpalli vastu on pigem leige. Kui varasemalt on nende panus jalgpallist rääkides olnud tagasihoidlik, piirdudes vaid üksikute nimede ära tundmisega („Kas Rooney on see, kes lasi endale juuksed siirdada?“ või „Ma just lugesin Ronaldo kohta, et ta puhkas pruudiga Maldiividel!“), siis tänaseks päevaks ei ole enam võõrad ka sellised nimed nagu Vassiljev, Piiroja või Pareiko.

Siinkohal tuleb teha sügav kummardus Sloveenia koondisele, kes nende jaoks mitte mingit tähtsust omavas mängus pingutasid kõvasti ning pidasid serblaste survele vastu, aidates nii kaasa jalgpallibuumi tekkele Eestis.

Kui mõelda, et mis on Eesti koondise edu aluseks, siis kahtlemata on selleks kõva meeskonnavaim, peatreener Tarmo Rüütli mängutunnetus ning loomulikult ka grammike õnne. Kui Saag ja Piiroja poleks suutnud üleminutitel lüüa Fääri saartele kahte väravat, kui mängus Põhja-Iirimaa vastu oleks kohtunik Gräfe reageerinud äärekohtuniku liputõstmisele, kui Serbia ja Sloveenia poleks viigistanud valikturniiri alguses. Meie jaoks õnnelikke hetki on palju, kuid vaadates pisut statistikat selgub, et tegelikult on saavutatud edu igati teenitud.

Resultatiivsus, mis on siiani olnud eestlaste üks murelapsi, oli seekord igati korralikul tasemel. Kui 2008. aasta EM kvalifikatsiooniturniiril lõid eestlased 5 ja 2010. aasta MM kvalifikatsiooniturniiril 9, siis seekordselt valikturniiril löödi lausa 15 väravat. Tarmo Rüütli üks eesmärke peatreenerina tööle asudes oligi, et Eesti koondis muutuks resultatiivsemaks. 15 löödud väravaga oldi oma valikgrupis paremuselt teine võistkond ning kõikide alagruppide peale kokku jagati 16.-19. kohta koos EM-ile koha taganud Prantsusmaa ja Taaniga ning võimaliku play-off vastase Iirimaaga. Eesti suurenenud resultatiivsus on tingitud paljuski sellest, et mängijatele on keskväljal antud rohkem vabadust. Eesti koondis lõi mängudes väravaraamidele keskmiselt 5,6 korda, mis oli paremuselt 15. näitaja kõikide meeskondade arvestuses, kusjuures potentsiaalsetest play-offi vastastest lõi Portugal mängus keskmiselt peale 8,12, Horvaatia 7,0, Tsehhi 5,12 ning Iirimaa 3,9 korda. Mööda läinud löökide arvult oli Eesti lausa neljas. 7,3 möödalöögiga mängu kohta asutakse Rootsi ja Saksamaa vahel. Potentsiaalsetest vastastest lõi Portugal mööda 8,38, Horvaatia 6,5, Tsehhi 5,88 ning Iirimaa 3,9 korda.

Kaitses oleme aga võrreldes konkurentidega pisut hätta jäänud. Meie alagrupis löödi rohkem väravaid vaid Fääri saartele, kuigi Serbiale löödi vaid 2 ja Põhja-Iirimaale 1 värav vähem. Kui Eestile löödi iga mäng keskmiselt 1,4 väravat, siis potentsiaalsetest vastastest löödi Iirimaale ja Horvaatiale vaid 0,7 väravat, Tšehhile 1,0 ning Portugalile 1,5. Seega Iirimaa vähene resultatiivsus on tingitud sellest, et esmane ülesanne on hoida kaitse korras, samal ajal kui Portugal kompenseerib keskpärase kaitsemängu eduka ründamisega. Horvaatia kindlale kaitsemängule ning teravatele ründajatele annab tunnustust nende väravatevahe, mis on +11. Vaadates viimaste valiktsüklite statistikat, siis selgub, et tegelikult on kaitsemängu osas toimunud tugev areng äsjalõppenud tsüklis. Kui 2008. aastal sahises meie võrk mängus keskmiselt 1,75 korda ja 2010. aastal 2,4 korda, siis selle tsükli tulemuseks on 1,4 sisselastud väravat mängu kohta. Paradoksaalsel kombel on just varasemates tsüklitelskiidetud Eesti kaitseliini, kuid reaalsus on see, et lisaks efektiivsele ründemängule on toimunud hüpe kaitsemängus just selles valiktsüklis.

Siinkohal tahaksin tuua välja ühe huvitava eripära. www.uefa.com andmetel löödi kõikide valikgruppide peale kõige enam väravaid 76. minutist alates. Sel ajal löödi ligi 24% kõikidest väravatest. Eesti koondis lõi sel ajavahemikul aga oma 15st väravast lausa 8, mis tähendab, et üle poolte väravatest löödi just viimase 15 minutiga! Samal ajal löödi Eestile pärast 76. minutit vaid 1 värav 14st ehk vaid 7% . Esimese 15 minuti jooksul ei löödud meile mitte ühtegi väravat. See statistika tõestab, et Eesti meeskond on terve valiktsükli mänginud keskendunult, on võideldud lõpuni ning suudetud viimaste minutitega mänge otsustada. Samuti näitab see selgelt, et Eesti koondisesse tuleb uskuda kuni lõpuvileni, kuna kui mängijad ei anna alla, ei tohi seda teha ka poolehoidjad. Õnneks on Eesti koondisel suurepärased fännid ning loodetavasti leiab üha enam inimesi tee A. Le Coq Arenale.

 

Lisa kommentaar