header photo

Horvaadid, tšehhid, iirlased või portugallased?

Tarmo Rüütlil jääb pärast loosi aega ligi kuu, et oma koondis kas Portugali, Horvaatia, Iirimaa või Tšehhiga mängimiseks ette valmistada. Foto: Märt Vassiljev

Täna kell 14:00 algab  sel aastal Sergei Pareiko elukohaks saanud Krakowis Eesti koondise jaoks väga tähtis loos. Kellega me novembri keskel play-off’is vastamisi läheme? Paberi peal on selge eelistus Iirimaa nagu näitab ka meie pealehel olev hääletus, kuid kas meil on tõesti nende vastu kõige paremad lootused?

Mina näen asetatud tiimide hulgas kolme meeskonda, kelle alistamiseks oleme õnne abil ja õigete valikute läbi võimelised, kuid keda ma eelistan, on raske öelda. Hetkel oleks sama rahul nii Tšehhi kui ka Iirimaaga.

Mis põhjustel, seda üritan selgitada, kui analüüsin meie võimalike vastaseid ning annan oma ennustuse parimaks stsenaariumiks iga võimaliku paari puhul.

Portugal

Kui vaadata Portugali koondise mängijatevalikut, siis ei teki küsimustki, et tegu on nii Euroopa kui ka maailma tippu kuuluva tiimiga. Kui pink jääb veel kohati rahvaarvult suurematele riikidele alla, siis põhikoosseisu väljakumängijad võib vabalt koostada vaid tõelisetes tippklubides regulaarset mänguaega saavatest meestest.

Samas ei ole kõik nii roosiline olnud kui paberi peal paistab. Julgen väita, et tiimi potentsiaal on suures osas kasutamata vaatamata sellele, et Paolo Bento käe all on võidetud 8 mängu 10-st.  Valikturniiri on ilmestanud lekkiv kaitse, mida on proovitud varjata väga ründava jalgpalliga.

Grupp, kus teine koht saavutati, oli kaheldava tugevusega. Norra, Island ja Küpros on kahtlemata potentsiaaliga tiimid, kuid nende praegune tase on küsimärgi all, eriti viimase kahe puhul. Taani, kes neid viimases mängus alistas ja esikoha võttis, on kahtlemata Euroopa tugev keskmik, kuid Kopenhaagenis tehtud esitus näitas, et kõik probleemid ei ole Portugali meeskonnast kadunud. Bento särav algus eesotsas 4:0 võiduga Hispaania üle ei ole kogu tõde. Ehk on oma mõjutused olnud ka septembri keskel lõkkele löönud siseprobleemidel meeskonnas, mille üheks keskseks kujuks on väidetavalt olnud kaitsja Ricardo Carvalho.

Siiski on raske näha Eestit Portugali gigante välja löömas. Kardan, et meile ei sobiks minna mängima tiimiga, kes tahab ainult rünnata, eriti kui äärtel oleks meid terroriseerimas nii kiired ja tehnilised mängijad nagu Cristiano Ronaldo ja Nani. Ülejäänud Portugali mehed oleks isegi mees-mehele mängitavad, sest omavad selgeid nõrkusi, mida eeltööga saab leida ja distsiplineeritud mänguga ära kasutada, aga mainitud kahe mehe füüsiline ja tehniline pool on see, mis võib meie vanale ja küllaltki aeglasele kaitseliinile liiga palju probleeme pakkuda.

Mäng A. Le Coq Arenal koos Eesti publiku toetusega võiks tõeliselt heaks lahinguks osutuda, sest võimalusi ei ole Portugali vastu väga keeruline saada ning õnne korral võiksime positiivse tulemuse ära võtta. Minevikust aga teame, kui raske on võõrsil nende vastu mängida ja mida rohkem mõelda, seda võimatum tundub nende alistamine kahe mängu kokkuvõttes olukorras, kus me saame vaid mõned päevad puhata.

Positiivseim ennustus, kui vastaseks tuleks Portugal:

Hea mäng ja miks mitte üheväravaline võit Lillekülas, aga üsna selge kaotus võõrsil ehk siis midagi sarnast mängudele Itaaliaga. Ei näe neid EM-il imetegusid tegemas, aga üliründav mängustiil ja kiired mängijad ei sobi Eestile. See on midagi, millega me selles valiktsüklis vastamisi ei läinud kui mäng Modenas välja arvata.

Horvaatia

Horvaatia on meeskond, kes minule isiklikult väga sümpaatne on olnud. Seda eelkõige oma mängustiili tõttu, millega nii suur- kui ka valikturniiridel favoriitidele väga hästi vastu saadakse. MM-idel ja EM-idel on see stiil tihti saanud suure aplausi, aga väheste tulemuste osaliseks. Viimaselt MM-ilt jäädi üldse kõrvale, kui oma valikgrupp Inglismaa ja Ukraina taga kolmandada lõpetati. Tolle grupi masendavaim hetk saabus võõrsil Inglismaa vastu, kui võeti vastu 1:5 kaotus.

Võiks öelda, et Slaven Bilici juhendatav tiim on kaotanud oma varasema sära ning statistikagi paistab seda toetavat. Üheksast mängus neljas pole sel aastal väravat löödud ning vastased, kellele on värav löödud, ei ole just imetiimid – sõprusmängus võideti Tšehhit ning seejärel on valikmängudes skooritud Lätile, Maltale, Iisraelile ja Gruusiale. Alagrupis võideti küll 7 mängu 10-st, aga vaadates grupi suhteliselt nõrka koosseisu (lisaks varemmainitud vastastele mahtus sinna ka Kreeka), on see saavutus, milleks oleks ilmselt Eestigi võimeline olnud.

Väga soliidse kaitse poolest tuntud Kreeka suutis nad mõlemas mängus nulli peal hoida ning näitas mingil määral Tarmo Rüütlile tee Horvaatia murdmiseks ette. Muidugi on Rüütlil endalgi Bilici vastu juba kogemus olemas, kui vägagi korraliku esitusega 2010. aastal viik võeti. Tõsi, Horvaatia ei mänginud seda mängu just parimas koosseisus.

Mängijate valik on Bilici kasutuses küllaltki hea, aga paljud mehed ei ole enam nii säravad või hirmuäratavamad kui varem, eesotsas Eduardoga, kelle karjäär pärast ränka vigastust alla on käinud. Tegu on kahtlemata ohtliku tiimiga, kus ühtegi meest valveta ei tohi jätta, kuid samamoodi ei ole seal peale Luka Modrici mängijat, kes meie meestel jalad värisema peaks panema. Ja kui ülejäänud mehed nullida suudetaks, siis Modric ei ole tavaliselt mees, kes üksi asjad ära lahendab.

Bilicile on palju ette heidetud just seda, et Horvaatia mängust on ära kadunud intensiivsus ja tempo, mis varem suurepäraseid esitusi tõi. Treeneri kahjuks ei ole ka kaitseliin nii hea, et suudaks mänge ilma eksimusteta läbida ning fännide seas on palju neid, kes tahaks tema lahkumist näha. Ei tasu alahinnata ka mängijate motivatsiooni vähenemist pärast pikki aastaid potentsiaalse suurüllataja rollis mängimist, aga seejärel paigale jäämist.

Minu arvamus on see, et minevik teeb Horvaatiast meie jaoks hirmutavama vastase kui ta tegelikult on. Ei taha väita, et tegu on meeskonnaga, kellele Eesti kindlasti vastu saab, aga ei tasuks peast haarata, kui loos tõesti Balkani tiimi meile ette toob. Arvestades minevikku, kui oleme nende vastu suuri kaotusi vältida suutnud vaatamata sellele, et nad siis paremad ja meie kehvamad olime, on üllatus võimalik.

Positiivseim ennustus, kui vastaseks tuleks Horvaatia:

Võit kodus 1:0, 2:1 või miks mitte ka 2:0 oleks võimalik, kui mängitakse sama hästi nagu mõnes EM-valikturniiri võõrsilmängus. Zagrebis, eeldades, et Horvaatia tähtsa mängu ikka pealinnas mängib, korralik kaitseesitus ja viik.

Tšehhi

Tšehhi koondise tippajad jäid ilmselt 2004. aastasse, kui EM-ile väikeste, kuid siiski põhjendatud tiitlilootustega mindi. Tol ajal mänginud koosseis oli hea kooslus staaridest ja veidi noorematest mängijatest ning suur tulemus ei jäänud just kaugele, kui poolfinaalis veidi õnnetult Kreekale kaotati.

Aastate möödudes on saabunud aga kurvemad ajad ning tipphetked tulevad pigem noortevõistlustelt, milles säravad mehed aga sammu edasi ei ole astunud. Sama võiks öelda selle noore generatsiooni kohta, mis 2004. aastal peale oli tulemas. Mängijad nagu Milan Baros, Zdenek Grygera (pole ammu koondist esindanudki), Jaroslav Plasil, Tomas Rosicky ja mõned teised on küll üsna tippliigade tasemel, kuid see tase on sarnane sellele, millel nad olid noorematena.

Valikturniiris läbiti grupp, kuhu kuulusid Hispaania, Šotimaa, Leedu ja Liechtenstein. Kaheksas mängus koguti 13 punkti, millest kuus tulid läbi kahe võidu Liechtensteini üle. Korra alistati Leedu ja korra Šotimaa, kelle vastu võõrsil ka otsustav ja õnnega pooleks 2:2 viik saadi.

Mäng, mida on näidatud, pole kaugeltki veenev ei kaitseliinis ega ründes ning seda võib näha ka siis, kui nende koosseisu uurida. Mõned säravad mehed jäävad silma ning üldise mängijate taseme, valiku ja mängupraktika poolest ollakse Eestist üle, kuid mingitest hiiglastest ründeliinis või pallivõluritest nagu Pavel Nedved keskväljal ei saa enam rääkida.

Lisaks ei ole praegune peatreener Michal Bilek ka meeskonda stabiilsust toonud. See peegeldub nii tulemustes kui ka selles, et viimase aasta jooksul on tiimist läbi käinud ligikaudu 50 mängijat. Valikmängudest võidi rahule jääda vaid viimases mängus saadud võiduga Leedu üle, kus otsustaval hetkel end kokku võeti ja tulemus esimese poolajaga selgeks tehti. Muidu on viimase kaheteist kuu jooksul mängitud ka kuus sõprusmängu, millest on võidetud vaid üks ning väravata on jäädud neljas kohtumises. Võiks märkida, et see ainus võit tuli küll võimsa 4:0 skooriga Ukraina üle, kuid tšehhide esitus ei olnud väidetavalt midagi erilist.

Julgen öelda, et hetkel on Tšehhi langenud keskpärasusse – ainus, mis meeskonna juures tegelikku suurt hirmu tekitab, on ajalugu. See tiim ootab ilmselt seda, kui ebaõnnestunud noorte generatsioonile tuleb peale uus punt, kes suudab ehk veidi paremini areneda ja kokku sobida. Uue generatsiooni juhiks saab aga suure tõenäosusega olema hoopis veidi vanem mees Michal Kadlec, kes saab detsembris 27-aastaseks ning on viimase hooaja-paariga Leverkusenis väga suure arenguhüppe teinud.

Tšehhi näol ei tohiks Eestile midagi väga ebamugavat olla. Võib-olla on nad hetketugevuse poolest midagi Serbiaga võrreldavat või pigem isegi kehvemad. Hea mängu ja õige mängijatevalikuga on edasipääs võimalik.

Positiivseim ennustus, kui vastaseks tuleks Tšehhi:

Tuleks kaks üsnagi tasavägist mängu ning kui Eesti suudaks värava ees kliinilise täpsusega asju vormistada, siis on võit kas kodus või isegi võõrsil täiesti võimalik, rääkimata viigist. Sergei Zenjovi (jääb esimesest mängust eemale) ja Konstantin Vassiljevi paar suudaks nende vastu kindlasti nii mõndagi korda saata.

Iirimaa

Me alistasime just kahel korral Põhja-Iirimaa, kuid nende suurem naaber on palju kõvem pähkel pureda. Kui viimaseid aastakümneid vaadata, siis on tegu võimalikest lihtsaima vastasega, kuid minu arvates on nad Tšehhiga täiesti võrreldavad ning on viimasel ajal isegi paremad olnud.

Iirimaa on viimastel kuudel oma vormi leidnud ja Giovanni Trappatoni soliidsele kaitseliinile üles ehitatud tiim on üheksa mängu kaotuseta ning lubanud neis kohtumistes endale vaid ühe värava lüüa. See tabamus sündis ka penaltipunktilt.

Läbitud grupp ei olnud midagi erilist, kuid siiski soliidne, koosnedes Venemaast, Makedooniast, MM-il mänginud Slovakkiast,  arenguhüppe läbi teinud Armeeniast ning Andorrast.

Puhas statistika ei peegelda aga tegelikult näidatud mängupilti ning see annab Eestile lootust. Väikene Armeenia suutis võõrsil vägagi võrdväärse esituse pakkuda ning iirlaste võit tuli paljuski tänu kohtunikule, kes saatis juba 27. minutil vale otsusega väljakult vastaste väravavahi, ja ka Armeenia tobedatele eksimustele kaitses. Ka Venemaal saadud 0:0 viigis oli mäng üsna ühepoolne, kuid punkti eest tuli neil tänada kaitsjat Richard Dunne’i ja Shay Givenit.

Nende meeskond koosneb paari erandiga vaid Inglismaal mängivatest meestest ja enamus põhimeestest teenib leiba Premier League’is.

Trapattoni koosseis on sarnaselt Eestile väga ühtlane ja ei ole teatud positsioonidel vigastusteks väga valmis, kuid kui põhikoosseis mängib, siis tasub oodata kassi-hiire mängu, kus Iirimaa veidike ründavam on ning Eesti nende eksimusi noolib.

Riigi kaks tuntuimat mängijat Damien Duff ja Robbie Keane ei ole enam oma parimates aastates, kuid neile on peale tulnud uued mehed ning nõrka lüli ei ole meeskonnas lihtne leida. Õnneks on aga nende mängijate tüüp ja mängustiil üsnagi jõuline ning mitte väga tempokas, mis peaks Eestile lootust andma, et oma võimaluste ära kasutamise korral on kaitse lukku tõmbamine ja kontratele panustamine vägagi mõeldav plaan.

Iirlastel on palju mehi, kes võivad väga heal päeval raskesti markeeritavateks muutuda. Seda eriti ründeliinis, kus oma Premier League’i klubides tähtsat rolli täitvad jõuline Kevin Doyle ja nobe  Shane Long lisaks Keane’ile väravaid jahivad. Doyle jääks õnneks avamängust eemale.

Positiivseim ennustus, kui vastaseks tuleks Iirimaa:

Suudame nad kahe mängu kokkuvõttes nulli või ühe värava peal hoida ja ise kaks kõmmutada. Kuigi 1:0 võit Lillekülas ja 1:2 kaotus Iirimaal võimsa kaitseesitusega sobiks ka.

3 vastust postitusele: “Horvaadid, tšehhid, iirlased või portugallased?”

  • R.S ütleb:
    13. okt. 2011 kell 09:16

    Väga hea artikkel, sain korraliku ülevaate vastastest. Ise eelistaks ka tšehhe-.

  • Mattias ütleb:
    13. okt. 2011 kell 10:31

    Esimese hooga mõtlesin ka, et Iirimaa, kuid nagu näha, tuleks lihtsalt Portugali vältida või kõige paremal juhul tšehhe oodata. Minu teada võitis näiteks Leedu võõrsil Tšehhit 1 – 0.

  • Dam ütleb:
    13. okt. 2011 kell 11:53

    Iirimaa ja Portugal kindlasti purustavad Eesti ´koondise , pole kahtlustki

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Tanel Tursk Tanel Tursk
    Olen Soccernet.ee seltskonna üks pikemaajalisi liikmeid ja praegune välismaa toimetaja. Minu peamine huvi on Itaalia jalgpall, kuid olen loomulikult kursis nii Eestis kui ka mujal välismaal toimuvaga.

Autori postitused

Teema postitused