header photo

Kuidas Aafrikas koondiseigatsust maandada

Selliste autodega veeti fänne staadionile. Fotod: Dannar Leitmaa

Ma ei tea ausalt, mis must kass minu ja Eesti koondise mängude vahelt läbi on jooksnud. Nii näiteks sain ma erinevatel põhjustel viimasest valiktsüklist otsepildis ära vaadata kaks mängu – Itaalia ja Fääride võõrsilkohtumised. Enamasti takistab ise teles mängu kommenteerimine Eesti kohtumise vaatamist (tõsi, meil on alati enda mängu ajal teises telekas Eesti mäng jooksmas, mis on tekitanud rõõmsaid elevushetki ka teise mängu kommenteerimise ajaks), aga Eesti vutiajaloo kõige tähtsam mäng jäi hoopis talvekartusest ajendatud puhkuse taha.

Ent vutisõber ei loobu nii kergelt ja kui ikkagi kõik kaasmaalased pööravad pilgud pallimurule, siis peab ka ise midagi sarnast ette võtma ja seetõttu otsisin soojal maal kohe võimalust jalgpalli vaadata. Ja näed sa, oligi kohe varnast võtta LG karika nime kandev turniir, kus osalesid neli tõeliselt värvilist meeskonda – Kamerun, Sudaan, Maroko ja Uganda.

Hea küll, asja selgitamiseks mainin ära, et tegevus toimub Marokos ja Marrakeshi linnas, aga see, kui keeruline võib olla ühel võõramaalasel igale valge inimese loogikale mittevastava Maroko tingimustes mängule saada, on omaette vaatamisväärsus.

Maroko on räpane ja vaene. Just see viimane tekitab seal omakorda kohalikes vajaduse võtta võõramaalaselt viimast. Nii näiteks üritas mulle turumüüja parseldada maha ühte granaatõuna 3 euro eest, kuigi ametlik kilohind jäi kuhugi 80 eurosendi manu. Või üritas taksojuht küsida kohe mõnekilomeetrise sõidu eest 10 eurot, kuid 20 sekundit hiljem leppis rõõmsalt ka 3 euroga. Igatahes üritasin teada saada, kuskohast osta Maroko ja Uganda mängu piletit ja nii saatis igati sõbralik hotelliomanik mind kaugel linna servas asuvasse kaubanduskeskusse, sest “sealt saab kindlasti osta”. Sohvriks valisime seekord valge mütsiga (tähistab Mekas käinud tõsimoslemit) taksojuhi, kellest uskusime mittepetvat sohvrit. Üllavalt saimegi 3 euroga kaks korda kaugemale, kui päev varem sama raha eest sõites. Ent üllatus missugune, sest kaubanduskeskuses, mingeid pileteid ei müüdud. Kohalik turvamees üritas küll walky-talky‘ga selgust saada, kuid ei midagi. Vähemalt nägime ära kohaliku alkoholipoe, kuhu sai ainult passi näidates sisse, sest kohalikele oli poodi sisenemine keelatud. Vein ja õlu polnud muide väga kallis.

Egas midagi, tuli tagasi kesklinna sõita ja uus taksojuht küsis selle eest ainult 5 eurot ja oli tunduvalt informeeritum. Nimelt ei saanud kolm päeva enne mängu üldsegi pileteid osta ja kui olekski saanud, siis taksojuhi väitel ei saaks välismaalased seda ikkagi kusagilt mujalt peale turismiinfo.

Ent jalgpallisõber ei viska ikkagi lootust ära, vaid läheneb asjale loovalt. Saatsin kirja kohaliku jalgpalliliidu Uibolehele ehk pressiesindajale. “Tere, oleme kaks Eesti ajakirjanikku, kes on teie ilusal maal puhkusel ja sooviksid külastada Maroko mängu, kuna Eestis on jalkavaimustus ja oleks tore tutvuda kohaliku jalgpallimeluga,” seisis ligikaudselt minu kirjutatud kirjas. Ja oh üllatust, ei möödunud kaua, kui tuli kinnitus, et pääsme saate muidugi. Jalgpallirõõm kasvas tunduvalt – tõeline Aafrika jalgpall, Marouane Chamakh on üks mu lemmikmängijaid (Bordeaux päevilt) ja Uganda on lihtsalt naljakas.

Ent nagu tõelisele berbeririigile omane, pole miski nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Õieti ei saagi tegelikult Marokole midagi ette heita, sest “valgete elevantide” ehk t***-teab, kuhu ehitatud staadionid on näiteks ka mulluse MM-i-maa Lõuna-Aafrika tõsine probleem. Nimelt on 40 tuhat inimest mahutav Marrakeshi staadion ehitatud sisuliselt täielikku pärapõrgusse. Õigem polekski öelda, et pärapõrgusse, sest Palmaire linnaosa on väga trendikas rikaste linnaosa, kuid see asub kesklinnast kümnekonna kilomeetri kaugusel ja mingit ühistransporti sinna ei lähe.

Variante on sisuliselt kolm:

– enda transport
– kolmerattaline kastiga veok, mille kasti lükatakse tihedalt ligikaudu 10 vaest vutifänni
– takso

Staadion väljast

Kuna kahel Eesti ajakirjanikul juhiluba polnud, siis kukkus esimene variant ära. Teine variant hinnati konsiiliumi poolt antropoloogiliselt huvitavaks, aga kuna üks ajakirjanik oli naissoost ja kohalikud mehed on valgete naiste vastu justkui kiimased kutsud, siis jäi ka see variant katki. Ja jääb kolmas variant – taksod.

“Tere, kas saaks staadionile,” küsime üleni valges vägilasemõõtu taksojuhilt.
“200 dirhamit (20 eurot),” vastab koljat.
“Ei-ei, see on liiga palju,” vastame.
“160,” on tüübi viimane pakkumine.

Kui keeldume, siis muutub tüüp väga närviliseks ja seletab muudkui, kuidas staadion on peaaegu Casablancas ja me ei saa odavamalt kuidagi. Pärast mõningat vaidlust, kus üks pool küsib 160 ja teine pool pakub 60, jääb kaup katki ja jalgpallifänn on valmis viskama lootuse nurka ja minema kohaliku peaväljaku Jemaa El-Fna söögilettide vahele pahameelt välja elama.

Korraga saabub välja teine taksojuht, kes pakub sõitu staadionile 10 euro eest. Pärast lühikest, ent intensiivset vaidlust lepime kokku 9 euro peale. Taksojuht rõõmus, meie rõõmsad, ent siis saabub varasemalt tuttav koljat üleni valges ja karjub: “Tal pole õigust väikse taksoga sinna sõita!” Selgituseks – väike takso on väike Dacia või Fiat, millel on luba sõita linnapiires, suur takso on aga vana Mercedes, millel on mõnevõrra suuremad vabadused. Meie sohvril oli aga väike takso, nagu ka koljatil valges, kuid see, kuidas 9 euro eest luba pole, kuid valgel tüübil 16 euro eest oleks, jääbki arusaamatuks. Valge vend on aga maruvihane ja tõukleb teise taksojuhiga, kes pole ka samas mingi poisike – kiilakas, nahktagiga ja ka parajalt kandiline. Viha on mõistetav, sest elatustase on Marokos madal, riigilt puudub igasugune sotsiaalne toetus enda kodanikele ja nii peab ilmselt iga vähegi tööd tegev inimene võitlema poole suguvõsa leiva eest.

Kiilakas ja nahktagiga taksojuht Khalid ei lase enda 9 eurot käest ja topib meid kiirelt Dacia Loganisse ja valge koljat jääb takso kohaltvõtujälgede kõrvale kisama. Khalid ei räägi sõnagi inglise keelt, mina ei räägi peaaegu üldse prantsuse keelt, kuid Khalid teeb selgeks, et mingit ühistransporti staadionile ei lähe ja suure mängu ajal haistavad taksojuhid lihtsat teenimisvõimalust. “See tüüp oli otsustanud, et ta võtab sõidu eest 200 dirhamit (20 eurot) ja alla selle ta lihtsalt ei lepi,” seletab Khalid. “Võtke teinekord järjekorras tagapool olev takso, sest esimesed küsivad alati rohkem.”

Staadion on ümbritsetud mopeedide ja väikeste veokitega, milles on kümneid inimesi. Maroko lipud lehvivad pea kõigi käes ja europiidset inimest nähes tuleb üks fännigrupp minuga suhtlema. “Marokos on demokraatia,” hõiskab üks ja patsutab mulle õlale. “Tore, tore,” vastan.

Staadion seest

Ent jalgpallifänn Marokos pole veel pääsenud, sest ajakirjanik peab sisenema ajakirjanikele ette nähtud väravast. “Vabandage, kus on pressivärav,” pursime prantsuse keeles. Kaks turvameest vaatavad teineteisele otsa ja üks näitab ühele poole ja teine teisele poole. Järgneb vaidlus kohalikus keeles, mida ma aru ei saa. Kokkuleppele nad ei jõuagi ja nii läheme enda tunde järgi ühele poole. Uus politseinik – laseb meid aia taha ja näitab tõsise relvastuse all olevat väravat. “Aitäh,” rõõmustame. Tõsise relvastusega väravavalvurid meie rõõmu ei jaga, vaid ajavad meid minema esimese värava juurde, kus kaks juba tuttavat turvameest endiselt vaidlevad, et kumb suund õige on. Järgmine värav on uue politseinikuga, kes teeb pressikaarti vaadates mõistva näo, kuid nõuab piletit. Lööme käega ja lähme järgmise värava juurde, kus leiame lõpuks esimese kohaliku turvamees-politseiniku, kes millestki aru saab ja näitab, et tegelikult peame me minema teisele poole staadioni. Kogu jama peale kulub 45 minutit ja lootus näha Samuel Eto’o juhitavat Kameruni Sudaani vastu hääbub. Tõsi, saame osa võtta pressikonverentsist, kus Kameruni peatreener on võidurõõmus ja külalised Eestist tekitavad väiksema melu.

40 000 pealtvaatajat teevad enne Maroko mängu tõsist möllu – lehvivad lipud; fännide ees on eestpröökaja, kes teisi kaasa veab; vastastribüünile tõmmatakse suured plagud, millelt mõned hullumeelsed liugu lasevad. Maroko meeskonna staadionile tulles tõuseb kisa, mis tõstab kuklakarvad turri. Samal ajal nokitseb jalgpallifänn Eestist mobiiltelefoni kallal, et uurida, mis seis on Eestis. Rõõmu pole, sest Postimees teatab, et Eesti jääb kaotusseisu. “Pole hullu,” mõtlen ja teen enda peas kokkuleppe, et enne mängu lõppu skoori ei vaata. Närvide säästmiseks. Saabub SMS, mis teatab: “Täitsa pekkis”. Otsus keskenduda ainult Maroko mängule ja rõõmustada koos marokolastega saab veel tugevama kindluse.

Ent jalgpallisõbra rõõmu ei leia ka sealt, sest teise poolaja alguses saab Uganda esimese võimaluse mängus ja lööb selle ka ära. Maroko on sinnamaani rünnanud, rünnanud ja veel rünnanud, aga väravat pole kuskil. Adel Taarabt teeb stepovereid ja trikke, Adil Hermach lööb kaugelt peale, kuid ei midagi. Chamakh, keda ma väga näha tahtsin, on lisaks kõigele veel vigastatud.

Fännid

Huvitaval kombel ei vilista Maroko fännid enda meeskonda välja, vaid jäävad kaotusseisus lihtsalt vait. Ainus emotsioon saabub siis, kui meeskonna üks nimekamaid ründajaid Youssof Hadji väljakule tuleb. Ent ka tema ei too mängu muutust. Jalgpallisõber libastub ja vaatab telefonist Eesti mängu seisu – 4:0 ja kaks punast. Reisikaaslasele, kes keskendus tõeliselt frustreerunud Maroko ajakirjaniku jälgimisele, kes iga enda meeskonna pallikaotuse järel üha hapumaks ja üha naljakamaid liigutusi tegevaks muutus, ma seisu ei ütle. Mainin lihtsalt, et Eesti koondisel ei lähe hästi. Kurb tuju muudab mind Maroko ajakirjanikega sarnaseks. “Ma ei saa aru, mis siin väljakul juhtus ja ma tahan seda peatreenerilt teada,” bravuuritseb üks Casablancas resideeruv sulesepp, kes üritab Eesti külalistega enda vene keele oskust demonstreerida. Nimelt on ta elanud aasta Moskvas, aga seda kunagi ammu. Vahetame kontakte ja uurime Maroko ametivennalt, kuidas on elu Marokos. Selgub, et sotsiaalset ebavõrdsust pole, kõik elavad hästi ja puha. Kerjuseid ja vaestust näevad vist ainult eurooplase küünilised silmad.

Pressikonverents möödub meeleolukalt, sest ausalt öeldes ei saa ma prantsuse keelest suurt midagi aru. Ajakirjanik Casablancast üritab aga reisikaaslasele külge lüüa, erilise eduta, kuid päev hiljem saab kolleeg SMS-i, kus Casablanca-tüüp teatab, et oli meeldiv kohtuda ja avaldab arvamust, et mu kolleeg on väga seksikas.

Nagu kirjutas Tolkien Kääbikus, kirjutan ka ise, et kindlasti tähelepanelikum lugeja märkab plaani ühte nõrka kohta ja naerab endale pihku. Ja nii ka oli, sest staadionile saamisele peab järgnema ka vastukäik ehk sealt peab ka kuidagi ära saama. Nagu öeldud, ühistransporti ei käi, taksosid seal ei ole ja väljas on pilkane pimedus. Kohalik Uiboleht on aga rahu ise ja ütleb, et staadioni juurest on linna väga kerge ära saada. Või täpsemalt: “Siit on väga kerge ära saada. Kas teil auto on?” Ajakirjanik Eestist vaatab talle lolli näoga otsa ja ei saa aru, et kas ta teeb nalja või ta teeb nalja. Ent abi tuleb ja üks teine kohalik ajakirjanik saabub olukorda lahendama ja meile transporti otsima. “Seksikas” mees Casablancast on ka kuhugi kadunud, keegi meid peale võtta ka ei taha. Aga kohalik ajakirjanik räägib, et jutt ühistranspordi puudumisest on täielik vale ja näitab staadioni juures olevaid busse. Bussid on mõistagi teisel arvamusel ja võõraid väga peale võtta ei taha. Pärast taaskordset elavat arutelu leidub siiski bussijuht, kes on kohaliku ajakirjaniku sõnul ühistranspordi osa, kuid tegelikult veab mängu turvanud turvamehi linna. Buss täitub 60 kisava kohaliku turvamehega ja kahe ajakirjanikuga Eestist. Meesajakirjanik irvitab, naisajakirjanik pööritab silmi ja tunnistab vaikselt, et ta ei tunne end mugavalt. Kohalikele eurooplased meeldivad ja nii saan ma bussis turvameestelt hunniku pabermaterjali turniiri kohta, mis on kahjuks prantsuse keeles, mida ma endiselt ei mõika, aga karta võib, et ka turvamehed nendega midagi teha ei oska, sest kirjaoskamatus ulatub Marokos kuhugi 50 protsendi ligidale.

Adel Taarabt kaotuse kohta vastuseid andmas

Kesklinnas müüakse aga endiselt kohaliku meeskonna träni – mütse, särke ja plakateid. Üritan osta Maroko särki ja satun taas kohaliku kaubanduse eripära ehk kauplemise juurde. Müüja küsib 20 eurot, olen valmis maksma 6. Jõuame 12 euro peale, kui müüja küsib minu käest vaikselt, et kas ma oskan hästi inglise keelt. Vastan, et jah ja müüja käseb mul minna poest välja ja oodata teda nurga taga. “Mul on ülemus siin, kes saaks väga pahaseks, kui ma müün selle särgi alla 10 euro,” sosistab ta. Nurga taga saan oodata 20 sekundit, kui saabub müüja, annan talle 8 eurot, tema mulle särgi – kõik on rõõmsad.

Värvikad tegelased ja sündmused annavad uue varjundi ka Eesti mängule ja taban end mõttelt, et jumal tänatud, et ma Eesti mängu ei vaadanud. Närvid jäid alles ja kogemus araabiamaa jalgpallimelust ei jookse ka külgemööda maha.

Ent ikkagi on mingi kass minu ja Eesti koondise vahelt läbi jooksnud, sest ka täna ei saa ma Iirimaa mängu vaadata, kuna kommenteerin samal ajal Saksamaa-Hollandi mängu. Loodetavasti seal mingeid ekstraordinaarseid juhtumeid ette ei tule, sest ausalt öeldes tahaks tasakaaluks ka ühte rahulikku jalgpallikogemust.

2 vastust postitusele: “Kuidas Aafrikas koondiseigatsust maandada”

  • Oskar Meus ütleb:
    15. nov. 2011 kell 20:10

    väga huvitav! Eriti see poemüüja teema !

  • reixx ütleb:
    15. nov. 2011 kell 21:42

    täiega hea lugemine, aitäh

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Dannar Leitmaa Dannar Leitmaa
    Tere. Mina olen Dannar. Võibolla teate mind, sest ükskord tuli klubis üks inimene juurde ja ütles, et ma olen see ja see foorumist ja mulle meeldib, mida sina teed. Ma olen jalgpalli jälginud alates aastast 1992 ja praeguseks on lemmikuks kujunenud Hispaania. Põhjendusi ei otsi, et miks ja kuidas ja millal. Lihtsalt nii on. Kommenteerin Viasat Sport Balticus jalgpalli ja olen endine Soccerneti kõige usinam tööline.

Autori postitused

Teema postitused