header photo

Kuidas ma ühe värava pärast nutsin

Kuid mees ei eksi. Uskumatult külma rahuga sörgib ta väravavahist mööda ning lükkab palli tühja väravasse. Ma võin vanduda, et mu silmadesse tõusid pisarad. See oli ülev hetk. Foto: sportskeeda.com

Tahaksin rääkida oma südamelt ühe loo, mis viimased kaks päeva mind ootamatult tugevasti on mõjutanud. See räägib jalgpallist ja kahest meeskonnast, kes mulle üldse ei meeldi.

Pean kõige selgitamiseks alustama algusest. Olen olnud tõsine Barcelona-vastane aastast 2008, kui minu lemmikmeeskond Manchester United nendega Meistrite Liiga poolfinaalis rinda pistis. Enne seda ei olnud Barca mind eriti kõigutanud, kuid siis tekkis mul oma hea Barcelona fännist sõbraga rivaliteet, mis siiamaani tuliselt kestab. Chelsea seevastu pole mulle kunagi üldse kohe meeldinud.

Need neli aastat on sellel rindel möödunud tõusude ja mõõnadega. Sellel samal 2008. aastal alistas United kahe mängu kokkuvõttes Barcelona ning tuli lõpuks Meistrite Liiga tšempioniks. Pidu oli minu õuel.

Järgmisel aastal oli kulminatsioon vägev – ManU ja Barca kohtusid lausa finaalis ning et asja veelgi vürtsitada, tegime sõbraga kihlveo – kes kaotab, ajab oma juuksed maha. Barca sai 2:0 võidu ning järgmisel päeval külastasin juuksurit mina.

Tekib äng, trots

Selleks ajaks oli Barcelona üha võimsamaks jõuks tõusnud ning häid tulemusi saavutavale meeskonnale tekkis aina rohkem poolehoidjaid, mis minu trotsi nende vastu loomulikult veelgi kasvatas. Ai-ai kui magus oli see, kui Jose Mourinho Inter poolfinaalis Barcelona lõpuks põlvili surus ning hispaanlased koju saatis.

Eelmisel aastal tuli mul samuti mõru pill alla neelata, kui United taaskord finaalis Barca paremust pidi tunnistama. Mäng oli ilus ning Barcelona vääris tookord võitu, pole midagi öelda. Trots aga vaid kasvas ja kasvas.

Sel hooajal oli eriti valus ka Unitedi varajane väljakukkumine ning Barcelona näiline kergus, millega nad edasi sammusid. Küll tõin endale vabanduseks Inglise liiga tugevat graafikut ja seda, et Manchesteri klubid keskenduvad tänavu liigale. Kõige tipuks oli Lionel Messi ülistamine, mida oli kuulda ja näha söögi alla ja peale.

Tõtt-öelda olin pisut pettunud, kui Real poolfinaalivastaseks Bayerni ja Barca Chelsea sai. “Jälle on Barcal kergem vastane. Noh, loodetavasti paneb Real nad vähemalt finaalis paika, üks meeskond ju kaks aastat järjest ei võida.”

Tänaseks teame, et asjad läksid hoopis teistmoodi. Ja minu jaoks positiivselt teistmoodi.

Mõttetu pallivaldamine

Olen oma sõbrale alati rääkinud, et pallivaldamisprotsent on, vähemalt Barca mängudes, üsna tühine statistika. Selline lihtsalt ongi Barcelona stiil – ei maksa alati arvata, et kui Barca 80% mänguajast palli valdab, siis nad vastasest täpselt nii palju paremad ongi. Ei ole.

Kuulsin kuskilt head mõttetera, mis käis Barcelona ja Chelsea esimese mängu kohta – “Barcelonal oli 85% pealelöökidest, 79% possessionist ning 88% nurgalöökidest, kuid Chelseal oli 100% väravatest.”

Chelseal oli kahe mängu jooksul kolm lööki, mis läksid raamide vahele. Ja nii uskumatu kui see ka pole, lõid nad kolm väravat. Räägi veel oma võimaluste kasutamisest.

Ei usu siiamaani

Mõneti tundub see, mida Chelsea korda suutis saata, ikka uskumatu. Ja ma mõtlen perioodi, mis kestis teises mängus Barcelona teisest väravast Torrese tabamuseni – ehk siis umbes 50 minutit mänguaega.

Sa oled kaotanud oma mõlemad keskkaitsjad, sa oled vähemuses, sul on keskkaitses Bosingwa ning sul on vaja võõrsil hirmsa hooga ründava Barcelona vastu lüüa värav ja ise oma väravat iga hinna eest kaitsta – kõlab nagu mõne treenerikoolituse kõrgeima taseme eksami lisaülesanne. Kuidas käitud?

Ramirese värav poolaja lõpus oli ilmselt värav, mida mitte keegi kogu jalgpallimaailmas oodata ei osanud. See tuli lihtsalt nii järsku ning ajal, kui ilmselt enamik sel hetkel tööd teinud vutikommentaatoritest veel Barca väravat kirjeldasid ning Chelseat maha kandsid. Isegi poolajal oli ju selge, et Barcelona siit oma võtab – pole lihtsalt muud võimalust, kümnemeheline Inglismaa meeskond ei saa ju võõrsil neile vastu. Ka mina mõtlesin nii.

Kas keegi pilvepiirilt?

Teine (ja kokku neljas) kolmveerandtund ei olnud kaua kestnud, kui Fabregas penalti teenis ning Messi seda lööma asus. Mul ei olnud mingit kahtlustki, et ta selle sisse lööb. Nii loogiline tundus see, kui mängu käiku arvestada.

Kui pall latti raksatas, tundsin esimest korda, et “tohoh, kas tõesti”. Ning kui pall natuke aega hiljem uuesti väravaraamide vastu kõlksatas, julgesin ka endale seda tunnistada – siit võib veel ära tulla!

Sky Sportsi kommentaator ütles sel ajal väga tabavalt: “If there’s a football God, he’s smiling on Chelsea tonight” (Kui on olemas jalgpallijumal, on ta täna Chelseale naeratamas – toim.). See ei tundunud tõesti reaalne – paljukiidetud Barca ei saa vähemuses mängivast meeskonnast koduplatsil jagu, nad ei suuda neile väravat lüüa. Kuid loomulikult ma ei rõõmustanud veel millegi üle – mul oli hästi meeles Iniesta värav 2009. aastal. Mitmes see minut oligi, 90+2?

Drogba väljavahetamine Torrese vastu võis Di Matteo poolt olla väike viga – ma ei tea nüüd täpselt, kui väsinud Drogba oli, kuid Torres tegi minu meelest kaitses kohutava esituse. Kord jäi ta oma mehest maha, kord jäi jooksu alustamisega hiljaks. Barcelona suluseisust löödud värav oleks olnud just tema süü. Lisaks muidugi see, et ta mitu korda oma kasti juures palli kaotas.

Edasist mäletan väga täpselt. Minuteid ja sekundeid hakkasin lugema siis, kui mängitud oli 82 minutit. Viimati möödus aeg nii aeglaselt siis, kui Sloveenia mängis Serbiaga ning kaalul oli Eesti pääs play-offi. 83. 84. 85…

Lõpuks olin oma arvuti taga peaaegu hullumas. Kui oleksin küüntenärija, oleksin ilmselt praegu ka oma varbaküüntest ilma. Ja siis…

Rõõmupisarad

…Torres kaotab taas palli. Keegi Chelsea meestest lööb selle aga puhtaks ning õnnega pooleks kaitsjate seljataha sattunud hispaanlane saab vabalt joosta. Kommentaator Gary Neville’i hüüe “He’s in!” äratab mu justkui üles. Ma ei julge veel kuidagi reageerida, sest see on ju Fernando Torres.

Kuid mees ei eksi. Uskumatult külma rahuga sörgib ta väravavahist mööda ning lükkab palli tühja väravasse. Võin vanduda, et mu silmadesse tõusid pisarad. See oli ülev hetk. Justkui oleksin kolmveerand tundi vee all hinge kinni hoidnud ning lõpuks pinnale pääsenud.

Tagantjärele on naljakas mõelda, et ma hüppasin mööda tuba ringi ning kekslesin nagu väike laps, sest üks meeskond, keda vihkan, lõi teisele, keda vihkan, värava. Ja mul olid kohe päris kindlasti paar pisarat silmis.

Sellist pingelangust pole ma ammu tundnud. See mõjus füüsiliselt – kuigi ma olin kogu mängu vait olnud, oli mul hääl ära. Ma olin reaalselt väsinud, sest olin nii pinges olnud.

Aga kui nüüd emotsioonide pealt mängu enda juurde tagasi tulla, siis peab märkima, et sellise esitusega Barca finaalikohta ei väärinud. Ei olnud uusi ideid – 180 minutit taoti ühtemoodi pead vastu seina ja kui sein ikka katki ei läinud, taotigi enda pea lõhki. Mis sellest, et kirves ja haamer olid käes. Mis sellest, et sein tavalisest ühe ploki võrra õhem oli.

Chelsea aga tõestas harukordsel moel, et üks vana mõttetera peab paika – kaitse võidab meistritiitleid. Selles mängus tuli see väga otseselt välja.

Minu võit

Saan täna oma sõbraga kokku. Täna on minu kord talle näkku naerda. Viimastel aastatel on need asjad ikka vastupidi käinud. Mis siis, et väljakul oli Chelsea, mitte Manchester United.

Praeguseks on ka selge, et Chelsea kohtub finaalis Müncheni Bayerniga. See langetas minu südamelt veel ühe kivi – nimelt on Real minu jaoks ka üks nendest sümpaatsetest meeskondadest ning kui nad oleksid Chelseaga vastamisi läinud, oleksin kahestunud, teadmata, kellele pöialt hoida. Õnneks on nüüd kõik selge – minu hääl kuulub sellele Londoni meeskonnale. Kuigi kõik räägib taas nende vastu. Aga tundub, et neid see ei huvita.

See ongi vist jalgpalli võlu – selliste emotsioonide tekitamine. Ütlen veelkord, et Chelsea (on) oli minu jaoks ebasümpaatne meeskond. Inglise liigas taotagu nad mutta. Aga tükike minust on nüüd Chelsea fänn. Aamen.

17 vastust postitusele: “Kuidas ma ühe värava pärast nutsin”

  • pets ütleb:
    26. apr. 2012 kell 13:58

    Päris kibestunud vana oled ikka.

  • joe ütleb:
    26. apr. 2012 kell 14:02

    ManU fänn Chelsea poolt?

  • Tauri ütleb:
    26. apr. 2012 kell 14:17

    Mis see Bosingwa on tõesti nii halb mängija, et teda peab mainima? :D:D

  • kkkk ütleb:
    26. apr. 2012 kell 14:33

    täpselt minu mõtlemine. nagu oleks ise selle artikli kirjutanud. hea.

  • kkkk ütleb:
    26. apr. 2012 kell 14:36

    @joe
    olen ka unitedi fänn. ma olin chelsea edasipääsu üle selle pärast õnnelik, et seda võib pidada inglise jalgpalli võiduks (eelistan inglise liigat teistele). inglismaa 6. meeskond võitis hispaania valitsevat meistrit. lihtsalt ebanormaalne.

  • jou ütleb:
    26. apr. 2012 kell 15:33

    tead sa oled hale lohh, kui barca ei võida on kõik hästi ? tra käi perse oma manuga, naeraks sulle ilgelt näkku kui nad premierit ka ära ei võidaks, isegi su teine sümpaatne klubi realmadrid langes eile välja küll on nüüd alles kahju sinust sest ka finaalis saab chelsea niimoodi tappa et vähe pole. ise oled manu fänn aga äkitselt fännad juba manu ühte tulisemat liigavaenlast, lohh oled. oli õnne chelseal, palju õnne , järgmine aasta tuleb barca jälle ja võidu koju toob.

  • freelancer ütleb:
    26. apr. 2012 kell 15:53

    Oh neid emotsioone, kellel neid poleks… 🙂
    Mina ei saa vist küll kunagi olla ei Chelsea ega Jose Mourinho fänn (isegi mitte osaliselt). Chelsea fänn ei saa ma olla selle pärast, et see on lihtsalt ühe rikkuri (tõsi, kohati väga sümpaatsetest mängijatest) tujude ajel kokku klopsitud sats. Mis puutub Mourinhosse, siis pärast seda jama, mis ta korraldas 2005. aastal rootslasest tippkohtunikule Anders Friskile, oleks nii talle kui Chelseale kulunud viis aastat euroliigade keeldu.
    Samas olen kirjutajaga üht meelt, et Chelsea mängis seekord sitkelt ja meeskondlikult – ja ka selline võib olla edukas jalgpall. Ühtlasi võiks see olla õppematerjal meeskondadele, kes suvel Hispaaniaga kokku lähevad. Ei maksa nüüd nii väga seda tiktakki mõnitada: samas stiilis on ju võidetud nii EM- kui MM-tiitel (ja mäletate, kuidas Šveits Hispaaniast jagu sai ja KUI hädas nt Saksamaa on kahel tiitlivõistlusel sellega olnud! :-)). Näe, on praegu sellised mehed nagu Xavi ja Iniesta, kuid nende aeg saab ümber nii Barca kui koondise jaoks. Totaalse pallivaldamise fenomen – ja see ON muljetavaldav – leiab oma koha jalgpalliajaloo lehekülgedel. Miski siin ilmas pole igavene.

  • Sepakas ütleb:
    26. apr. 2012 kell 16:29

    Kahjuks selline ongi eesti jalgpalli-fännide tase… Suudetakse poetada pisar oma lemmikute ühe suurima vaenlase võid korral.. Hale ning masendav gloryhunterlus;)

    Olles Barca fänn (läbi raskuste 99. aastast), siis klubijalgpallis on kaks head asja, see kui Barca võidab ning see kui Real kaotab. Kunagi, mitte kunagi ei suudaks ma toetada oma lemmik meeskonna suurimat rivaali. Veel enam rõõmustada nende võidu üle… Olgu see vastane nii ebameeldiv kui tahes, aga omavaheline rivaliteet on kõigest üle.

  • Nigga ütleb:
    26. apr. 2012 kell 16:38

    Dziisas kui sisutühi,lähen tapan ära nüüd ennast

  • Tamzu ütleb:
    26. apr. 2012 kell 16:41

    Ma olen väga rahul,et ei tulnud seda El Clasico finaali jälle. Ma ei saagi aru miks see nii tähtis oleks,et need 2 tiimi finaalis pidii mängima kõigi arvates? see poleks olnud mingi vaatemäng.
    Chelsea võit oli äge..see mäng oli see, mida jalka fännid ootavadki mängult. Väravaid, punast, penalti ja siis lõpuks selline pomm.
    Barca fännidele ütlen,et võtke end juba kokku ja osake kaotada. Asi pole ju selles kelle fänn keegi on vaid selles,et Teie arvate,et olete Barca siis peategi vaid Teie võitma. Jalgpalli selle jälgitaksegi,et seal algab mäng seisul 0:0 ja lõpeb siis kui kohtunik vilistab. Ei võida see, kes paberil on parem või kes enam palli hoiab.
    Õiged Barca fännid saavad sellest aru…need kes pauguvad veel see nädalalõpp ka siin igal pool ringi…on olnud fännid vast 2-3 aastat vaid…siis kui Messi seal mängu teinud. Muidu sinnani olite kellegi teise poolt, kes oli tugev ja valitses.

  • John ütleb:
    26. apr. 2012 kell 17:03

    Olin täpselt samasuguses olukorras, kuigi olen ise samuti ManU fänn siis Barcelonat ei salli üldse. Mõtted ühtised pea 100% 🙂

  • lau ütleb:
    26. apr. 2012 kell 17:12

    eriti kibestunud Manu fänn oled..jobu oled mitte fänn

  • EHH ütleb:
    26. apr. 2012 kell 17:47

    Hea lugemine oli ! Ega ta pole öelnud, et nii suur Chelsea toetaja on , mida te ajate ? Ütles küll midagi sarnast aga ega see ei tähenda, et mees nüüd Chelseat hakkab fännama.

  • Kun The Best ütleb:
    26. apr. 2012 kell 18:31

    Olin samuti Chelsea poolt , kuna mu kõik klassikaaslased on selle Barca poolt . Mis selles Barcas nii head ss on ? Messi ? Ei ütleks , kuid on hea mängija , ning ss saab alles tõelist jlgpalli nähe kui Neymar Euroopasse siirdub . ( Muidu ManCity Fänn )

  • Dude ütleb:
    27. apr. 2012 kell 15:05

    To Tamzu: asi pole sellest, et Barca omad ei oska kaotada jalka mängu, asi on selles, kui üks soccernet.ee autorite kirjutaja võtab kätte ning kirjutab artikli, milles kirjeldab enda põlgust ning vastikust ühe klubi osas (Barcelona), mitte sellepärast, et nad mängiksid halba jalgpalli, vaid selle pärast, et Barca alistas kahel korral finaalis tema lemmik meeskonna (ManU). See on väga lapsik põhjus, miks selline artikkel kokku panna. Väga kahju, et inimene tunneb, et selleks, et Barca osas enda vastikust üles näidata peab sellise artikli kokku panema. Kas äkki pole ManU ise süüdi, et nad kahes finaalis kaotasid?

  • Tauri ütleb:
    6. mai 2012 kell 20:45

    Vana vastus siia siis : Mis te kurat loete seda artiklit kui see teile niikuinii ei meeldi..

  • väv ütleb:
    14. jaan. 2014 kell 16:42

    1. Kätise talus on 18 000 kg ristikut, seda arvestatakse karja toiduks 8 kuuks. Kui palju ristikut tuleb seega üheks kuuks?

    2. Abimajandis on 18 000 kg ristikut, kuid maaheina arvatakse olevat 3 korda niipalju. Kui palju on üldse selles abimajandis heinu?

    3. Kaks jalgratturit sõitsid ühel ja samal ajal ühest linnast teise, mille vahemaa on 24 km. Üks sõitis tunnis 9 km 600 m, teine 12 km. Mitme minuti või tunniga edestas kiirem jalgrattur aeglasemat?

    4. 7 tunniga sõideti hobusega 56 km. Kui kaugele oleks jõutud hobusega 5 tunniga?

    5. Õpetaja varus oma 35-le õpilasele 140 lehte paberit. Mitu lehte paberit sai iga õpilane?

    6. 15 m pesuriide eest maksti 120 krooni. Kui kallis oli 1 m (3 m, 5 m, 10 m) seda pesuriiet?

    7. 5 ühesugust kanamuna kaalusid 300 g. Leia 1 (2, 3, 4, 100) kanamuna kaal grammides.

 

Lisa kommentaar