header photo

Suminast saab hüüe ja huvilisest fänn

Võidurõõm ja kaotusvalu paistavad palju ehedamad, kui taustal on ka publik. Foto: Catherine Kõrtsmik

Karikafinaali melu oli eelmise aastaga võrreldes nagu öö ja päev. Mäng ise oli tegelikult väga sarnane mullusele, kui Flora võitis samal staadionil Transi 2:0, aga 3000 inimest tribüünidel loovad hoopis teistsuguse meeleolu kui 400. Nii nägi Levadia 3:0 võit nende samade narvalaste üle välja oluliselt suursugusem.

Ametlikuks publikunumbriks märgiti 3007, mis jäi küll veidi alla jalgpalliliidu ootustele, aga vähemalt minu jaoks oli üllatav. Positiivselt üllatav muidugi. Uudne lähenemine pealtvaatajate meelitamisele tekitas enne üritust mingil määral skepsist või vähemalt kahtluseid, aga kindlasti ka ootusärevust, et näha kuidas see toimib.

Väärtustati karikafinaali kui sellist. Ainuüksi Evald Tipneri nimelise uue karika valmistamisest oli mängu eel rohkem juttu kui mängust endast. Teine tavatu osa finaali promomisel oli see, et keskenduti enamjaolt klubidele. Jalgpalliklubidega üle Eesti räägiti uuest kontseptsioonist personaalselt, soovijatele valmistati lipud ja eraldati tasuta pääsmed. Kutsuti neid üles mitte lihtsalt finaali vaatama, vaid teiste klubidega kohtuma ja enda klubi näitama. Karikafinaali kahetunnine eeskavagi põhines suurel määral kõigi Eesti klubide tutvustamisele. Seda tehti pidulikult läbi liputseremoonia ja uue hooaja avaringi paaride loosimise.

Jäi mulje, et taheti korraldada suurt jalgpallurite perepäeva – päeva, mil tullakse üle Eesti kokku ja vahetatakse muljeid. Ning muuhulgas vaadatakse kohalikku tippjalgpalli, mille osalised ja tulemused on justkui päeva naelaks, aga tegelikult mitte peamised.

Kahtlesin, kas tuhanded pealtvaatajad tee staadionile ette võtavad, sest see ei paistnud olevat spordile iseloomulik viis inimestes huvi tekitada. Jalgpallis tullakse ju ikkagi vaatama vastasseise, intriige, draamat, tullakse kellelegi pöialt hoidma, oma lemmikuid innustama ja vastaseid materdama. Või siis vähemalt meelelahutust nautima, aga Getter Jaanit jalgpalliliit ju ka laulma ei toonud. Aga kokkuvõttes kõik töötas, sest kuigi enamus pealtvaatajatest saabus kohale alles mängu ajaks ja ideaalsest suveilmast hoolimata jäi Eesti klubimängude publikurekord püüdmatuks, on 3000 inimest ikkagi väga soliidne number. Selle numbrini küündimiseks tuleb Meistriliigas pidada maha kolm täispikka vooru.

Lillekülas valitsenud atmosfäär oli omapärane, kuna ergutushüüdeid ja vilekoore asendasid enamasti sumisevad tribüünid. Ent sporti vaadates on inimestel ikkagi kombeks ühele või teisele pöialt hoidma hakata ning mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ka staadionil esinema kaasaelamist. Esimest korda elus kuulsin, kuidas Narva Transile elati mitmelt poolt hüüetega kaasa! See elavdas ka Levadia toetajaid, rääkimata nende organiseeritud fännigrupist, mis moodustas kogu publiku hulgast siiski kaduvväikese osa. Sumin-kahin-kihin muutus üha tugevamaks ning aina rohkem hakati ohtlikele olukordadele ja kohtuniku otsustele valjuhäälselt reageerima. Atmosfäär meenutas üha rohkem jalgpalli. Vähemalt senimaani, kuni mängus püsis pinge, elavdus see suur inimmass pidevalt.

Ma paneksin karikafinaali mõnes mõttes ühte patta Nõmme Kalju eelmise sügise jalgpallifestivaliga. Lähenemised olid küll erinevad, aga mõlemad üritused tõid kohale neljakohalise arvu publikut, meelitades inimesed kohale eelkõige mänguvälisega. Olgu pealegi, et suurem osa pealtvaatajatest pääsesid staadionile tasuta ning korraldamise alla maeti kena kopikas. Pole kahtlustki, et need sündmused jätsid osalejatele Eesti jalgpallist positiivse mulje. Järelikult tuleb mingi osa neist ka teinekord jalgpalli vaatama.

Sellised kogemused jalgpallimängudelt on laiema publikuhuvi arendamiseks hindamatud, olgugi et metsikut tõuget koduliiga külastatavusele sellest kohe oodata ei maksa. Meistriliiga külastatavus on igihaljas teema, mille põhjustest räägitakse aastast-aastasse võib-olla isegi rohkem kui meistrivõistlustest. Mina näen peaprobleemina seda, et vastukaaluks sellistele toredatele üritustele on liiga palju negatiivseid kogemusi. Idee poolest kõige paeluvam osa ehk hooaja algus peetakse pealtvaataja jaoks ju lausa vaenulikes tingimustes. Aga see on juba teine teema.

Igatahes tänan korraldajaid ja kohaletulnuid selle väärt mänguelamuse eest ning loodan, et kui järgmise Meistriliiga vooru publikunumbrid on jätkuvalt kesise 200 ringis, siis ei järgneks sellele hala stiilis “mis selle ühe mängu peale tehtud kulutustest kasu on?” nagu oli siit-sealt kuulda pärast Kalju jalgpallifestivali.

 

Lisa kommentaar