header photo

Inglismaale võib edu tuua pingevabadus

Nagu ilmselt iga suurturniiri eel, oli ka enne käesolevat EM-i kõvaks jututeemaks Inglismaa koondis ja tema mured. Esmalt uue peatreeneri ametissenimetamine, seejärel uue kapteni küsimus ning viimaks Roy Hodgsoni valikud lõplikusse nimekirja. Kõik see kokku tuleb paljude arvates inglastele kahjuks, kuid mina näen nendes probleemides Inglismaa võimalikku päästerõngast.

Aastast aastasse, turniirilt turniiri on inglased (vähemalt sealse meedia arvates) lootusetult põrunud. Iga kord on leitud ka vihatud patuoinas, on siis selleks David Beckham, Phil Neville, David Seaman või uruguailasest piirikohtunik Mauricio Espinosa. Inglise meedia on aga tihtipeale üheks põhjuseks, miks inglased nii “kohutavalt” esinevad ning ootusi-lootusi ei täida – ajakirjandus on lati lihtsalt liiga kõrgele seadnud.

Sel aastal aga nii ei ole – on selle põhjuseks siis meeskonna ümber keerlevad skandaalid, uue juhendaja küsitavad valikud mängijate osas või meedia käegalöömine, igatahes pole inglaste endi ning ka kogu jalgpallimaailma lootused jalgpalli sünnimaa koondise osas ammu nii madalad olnud.

Usun, et see mõjub mängijatele ja kogu meeskonnale endale aga tohutult hästi – kodumaal ei oota läbikukkumist tuhanded tulivihased fännid ega terava sulega ajakirjanikud, kaotust EM-il ei võeta enam fiaskona. Leidub arvajaid, eksperte, kelle arvates oleks alagrupist edasipääs juba eneseületamine.

Roy Hodgsoni valikud lõplikku meeskonda valasid õli tulle – kui meeskonda arvati koguni kuus Liverpooli mängijat, rutati Kolme Lõvi juba enne mängude algust maha kandma, Hogdsonile endale aga vaikselt uut töökohta otsima. Keegi ei tulnud selle peale, et taoline näiliselt halb valik võib meeskonnale kokkuvõttes kasuks tulla.

Äkki on Hodgson geenius ning plaaniski sellega meeskonnas pingevaba õhkkonna tekitada? Või on lihtsalt algamas põlvkondade vahetus? Tegelikult ju vahet pole, sest põhiline – pingevabadus – on saavutatud. Inglastel on võimalik mängida nii, et iga eksimus või kaotus ei too kaasa kogu maa viha.

Plaanisin selle postituse kirjutamist juba enne kohtumist Prantsusmaaga, kuid olin igaks juhuks ettevaatlik ning ei hakanud enne õhtut hõiskama. Esimene (ja eeldatavalt kõige raskem) alagrupimäng on aga üle elatud ning väärtuslik viigipunkt kätte saadud. Edasipääsuni on samm tehtud, kuid nüüd on vaja teha veel kaks, et veerandfinaaliuks avada. Mängupilt Prantsusmaaga ei olnud hea, kuid mängida ei lastud ka prantslastel. Viimaseks grupimänguks on tagasi ka Wayne Rooney ning esimest korda üle pika aja on inglased olukorras, kus neid alahinnatakse. Kas nüüd? Pääs poolfinaali ei oleks minu meelest sugugi võimatu, finaalikoht samuti mitte. Mina olen Inglismaa poolt. Kui vaid meedia meeskonda liialt survestama ei hakkaks…

 

Lisa kommentaar