header photo

Arhiiv: juuli, 2012

Meistriliigast, klubijalgpallist ja muustki. Üldiselt ja konkreetselt

Foto: Raido Sillaste

Kus me oleme

Klubijalgpall on tänase Eesti jalgpalli kitsaim koht, aga arvestades klubide ja ühiskonna suhte eelduseid käesoleval ajalooperioodil, on see vähemalt mingis osas paratamatugi.

Tõsi, mõeldes jalgpalli seisule iseseisvuse saabumisel – kõneväärseid juuri ei ole ka nõukogude ajal tegutsenud võistkondadel a la Sillamäe Kalev – ja selle mängu üldist arengut, on õige, et nimetatud osa jalgpallist pidi ootama oma järge, sest eelnevalt oli vajalik jalgpalli harrastatavuse tõus ja huvi kasv jalgpalli kui sellise vastu tervikuna, mängu arvestatavale tasemele jõudmine ja tema maine paranemine nii läbi koondise tulemuste kui ka treeneritekaadri arenemise kaudu, mis iseseisvumisjärgse esimese jalgpallurite põlvkonna siirdumisel treeneritööle ja koolitussüsteemi arenedes on tänaseks toimunud.

Manchester Unitedist järgmisel hooajal

Foto: footkorean.net

Täitsa huvitav, mis tuleval hooajal Manchester Unitedis juhtuma hakkab. Ilmselt on Fergusonil mõtteainet kõvasti, kuid kõige tähtsam – mängujuhi leidmine lombakate ja muidu katkiste Cleverley, Fletcheri ja Andersoni asemele – on Kagawa näol vähemalt üleminekuturul ilmselt saavutatud. Iseasi, milliseks kujuneb põhikoosseis, kes keda roteerima hakkavad (eriti ründeliinis) ning kas Ferguson jääb truuks 4-4-2 taktikale.

Väravavahiga on õnneks asi kindel ning tuleb ainult loota, et de Gea head sooritused jätkuvad. See, milliseks kujuneb (ilmselt 4-meheline) kaitseliin, on aga müstika omaette. Keskele on panna vanad ja kogenud, kuid kehva tervisega Vidic ning Ferdinand, kes kahe peale kokku ehk suudavad ühe mehe täishooaja või paremal juhul veidikene rohkem panustada, aga õnneks noored ja tahtmist-täkku täis Jones, Evans ja Smalling aitavad moodustada Fergusonile üsna laia varieerimisvõimaluse.

Soccerneti reporterist Meistriliiga mängijaks

Foto: Catherine Kõrtsmik

Ainult Eestis – heas mõttes. Lühike kirjeldus, kuidas minust sai Meistriliiga mängija.

Hetkel on käimas minu 13. hooaeg. Selle aja jooksul on treeneriteks olnud Ivo Lehtmets, Marko Kuusik, Priit Adamson, Zaur Tšilingarašvili, Tarmo Rüütli ning nüüd Sergei Zamogilnõi. Nende aastatega on õnnestunud tulla kolmel korral Eesti noorte meistriks, osaleda rahvusvahelistel turniiridel Inglismaal, Itaalias, Saksamaal, Soomes, Rootsis, Lätis jne. Samuti on olnud võimalus treenida koos tänaseks päevaks jalgpallimaastikul tuntuks saanud mängijatega nagu Henri Anier, Henrik Ojamaa, Meelis Peitre, Mikk Reintam, Sander Sinilaid jt.

Kui toimus minu vanusegrupi esimene noortekoondise katse, oli just lõppenud suvine puhkus. Seal jagati meid nelja meeskonda ning kõik mängisid omavahel läbi. Sellises eas aga kasvavad jäsemed üsna ootamatult ning minu halvaks üllatuseks olid veel eelmine kuu jalga mahtunud putsad vägagi väikeseks jäänud ja viimase mängu poole peal ma lihtsalt enam ei suutnud valu välja kannatada ning rääkisin loo enda meeskonna treenerile. Vastuseks tuli täpselt selline vastus: “Sa oled küll hea mängija, aga mida ma teen sinuga, kui sa EM valikturniiri ajal tuled mulle ütlema, et sul putsa hõõrub.” Edasi ma katsetelt ei pääsenud ja see vastus jäi ainukeseks selgituseks, miks ma valituks ei osutunud.

Imetore Kiiev ja hirmkole finaal

Alustuseks tänan Carlsbergi ja loosiõnne, mis andsid mulle tasuta õllejoomise hinnaga võimaluse sõita Kiievisse EM-finaali vaatama. Itaalia-Hispaania grupimäng oleks olnud turniiri eel niigi minu esimene valik, nende vaheline finaal kõlas lausa ideaalselt.

Kuna meil (sõitsin koos vennaga, kelle filmitud kaadreid saate altpoolt vaadata) puudus igasugune varasem kokkupuude finaalturniiride kohapealsega, siis ei oska ma sealset melu ja olu millegagi võrrelda. Ometi üllatas seal kogetu mind sügavalt, sest probleemidele keskenduv meedia oli maalinud eelarvamuse, et eriti just Ukraina poolel lonkab korraldus mõlemat jalga. Et inglise keelega pole seal midagi peale hakata ning riik on üks paarkümmend aastat ajast maas pommiauk ja isegi kui selles kaoses orienteerumine kuidagi õnnestub, siis röövitakse sind tõenäoliselt ikkagi paljaks – kui mitte tänaval, siis taksodes ja kõrtsides õhust võetud arvetega ikka.

U-19 EM läbi vabatahtliku silmade: dopinguküti argipäev

Foto: Gertrud Alatare

U-19 EM-i teisel mängupäeval õnnestus mul kehastuda pesuehtsaks dopingukütiks. Kui olete kunagi märganud mõnel vutimatšil doping control-vestiga isikuid ja mõelnud, mis on nende funktsioon, siis võib alljärgnev Teie maailmapilti avardada.

Sisuliselt algas minu dopinguküti-karjäär 30 – 40 minutit enne Eesti ja Kreeka vahelise kohtumise avavilet, kui me (meid oli kokku neli: mina, Marti, Andrus ja Teet Allas) kogunesime Kadrioru staadioni fuajeesse, kust kõrgem UEFA ametnik pidi meid juhiste andmiseks kaasa võtma.

U-19 EM läbi vabatahtliku silmade: põhjuseta puudujad ja šokolaadijaht

Foto: Hendrik Osula

Foto: Hendrik Osula

Teadupärast algas Eestis teisipäeval pea kaks nädalat kestev suur vutipidu – U-19 EM-finaalturniir. Lisaks võistkondadele, meediale, fännidele ja kõiksugu korraldajatele kutsuti peole vabatahtlikke abikäsi.

Minagi olen üks kahesajast omakasupüüdmatust ja abivalmis jalgpallisõbrast, kes soovis saada osa Eesti jalgpalli ajaloo kirjutamisest ja otsustas turniiri õnnestumiseks käe külge panna. Selle postituse mõte on aga jagada finaalturniiri muljeid läbi vabatahtliku silmade, kirjeldada olustikku kohas, kuhu lihtsa ajakirjaniku silmad-kõrvad ei ulatu.

Soccernet.ee Euro 2012 parimad ja halvimad

Foto: soccer-magazine.com

On aeg ülikond välja võtta ja lips ette panna, sest Soccernet.ee jagab auhindu Euro 2012 parimatele ja halvimatele. Me anname välja nii traditsioonilisemaid kui ka ebatavalisi auhindu ja tõmbame omalt poolt 2012. aasta Euroopa meistrivõistluste kajastusele joone alla.

Alustuseks mainime, et esmakordselt hindasime me kõikidel EM-i mängudel osalenud mängijaid ning pakkusime ka külastajatele võimaluse seda teha.

Meie enda hindamine mängib tõsisemate auhindade jagamisel suurt rolli, sest üritasime kinni pidada väga rangest hindamise korrast, et saada turniiri lõpuks võimalikult objektiivne pilt sellest kes ja kuidas mänginud on.

Otseloomulikult pole olnud lihtne hinnata igas mängus kuni 26 mängijat ning kindlasti on mõnele mängijale turniiri käigus liiga tehtud ja teine jälle liiga hea hindega pääsenud, aga selleks, et me püsiksime võimalikult objektiivsena ja märkaksime märkamatut, kasutasime sellise uskumatult vahva veebilehekülje nagu WhoScored.com abi, mis pakkus detailiset statistikat kõikide mängude ja mängijate kohta.

Mõlemad finalistid väärivad kiitust

Foto: Märt Vassiljev

Kui Hispaania poolfinaalis Portugali alistas, siis mäletan, et ütlesin kellelegi, et see Hispaania on ikka uskumatult hirmus, sest isegi enda standardite järgi kehvalt mängides on nad alati parem tiim väljakul.

Kriitika, mis turniiri käigus nende suunas läks, oli kindlasti mingil määral õigustatud, aga finaalis näitasid nad, et kui nad teise käigu sisse lükkavad, pole neile jätkuvalt vastast.

Hispaanlaste jutt ajaloolisest tiimist ei ole ülepaisutatud. Nende saavutused räägivad enda eest. Kuigi minu jalgpalli jälgimine piirdub praeguseks hetkeks 6 suure turniiriga, on raske ette kujutada meeskonda, kes oli isegi ligilähedal selle tasemele, mida Hispaania näitab.

Flora “fännid”, tulge mõistusele!

Laupäevane Meistriliiga-päev jõudis uudisveergudele ja jäi inimestele meelde suuresti valedel põhjustel – ei olnud selleks Flora kindel esitus või Levadia ja Kalju põnev viik, vaid fännide vastasseis turvanõuetele.

Kes teemasse süvenenud ei ole, siis on Flora poolehoidjad (ja nendega koos ka mõne teise klubi poolehoidjad) pahased nende tegevust staadionil piiravate turvanõuete peale – Eestis pole lubatud staadionil pürotehnika kasutamine, lisaks teevad mängu vaatamise nende jaoks keeruliseks neid iga nurga alt kiusavad turvamehed.

Kui fännid reegleid rikuvad (kasutavad pürotehnikat või lihtsalt kaklevad), ei saa karistada mitte nemad, vaid klubi, mida nad fännavad. Seega on püro kasutamine hetkel põhimõtteliselt karistamatu tegevus – fännil endal ei juhtu sellest suurt midagi, küll aga peab nende lemmikmeeskond ja ka mängu korraldav klubi trahvi tasuma.

Balotelli: sammu kaugusel legendist

Foto: scheidtcast.com

Keset humoorikaid lugusid Mario Balotelli elust ning tülisid treeneritega, on tihti ära unustatud, et Itaalia ründaja on fantastiline jalgpallur, kellel on vanust ainult 21 aastat. See on põhjus, miks mehed nagu Roberto Mancini, Cesare Prandelli ja Jose Mourinho on olnud valmis temaga jagelema ja talle korduvalt uusi võimalusi andnud.

Kõikide oma tempude keskel on Balotellil jäänud aega näidata, et ta on vaieldamatult üks jalgpalli suurimaid talente. Mängijaid, kes on 21-aastaselt saavutanud sama palju, kui Balotelli, on peaaegu võimatu leida.

Ta on võitnud kolm Itaalia Serie A-d, ühe Meistrite liiga, ühe Inglismaa Premier League’i ja jõudnud Euroopa meistrivõistluste finaali ning ei saa öelda, et ta oleks nendes triumfides kõrvaltvaataja olnud. 148 mängu ja 55 väravat meeskondades nagu Milano Inter ja Manchester City on imetlusväärne statistika nii noorelt ründajalt.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv