header photo

U-19 EM läbi vabatahtliku silmade: põhjuseta puudujad ja šokolaadijaht

Foto: Hendrik Osula

Foto: Hendrik Osula

Teadupärast algas Eestis teisipäeval pea kaks nädalat kestev suur vutipidu – U-19 EM-finaalturniir. Lisaks võistkondadele, meediale, fännidele ja kõiksugu korraldajatele kutsuti peole vabatahtlikke abikäsi.

Minagi olen üks kahesajast omakasupüüdmatust ja abivalmis jalgpallisõbrast, kes soovis saada osa Eesti jalgpalli ajaloo kirjutamisest ja otsustas turniiri õnnestumiseks käe külge panna. Selle postituse mõte on aga jagada finaalturniiri muljeid läbi vabatahtliku silmade, kirjeldada olustikku kohas, kuhu lihtsa ajakirjaniku silmad-kõrvad ei ulatu.

Niisiis, alustan lühikirjeldusega, kuidas ühest lihtsast üliõpilasest sai suursündmuse nagu Vana Maailma parimate noorjalgpallurite mõõduvõtu korraldajatiimi liige. Tegelikkuses see üleliia erutav lugu pole, sestap üritan selle võimalikult kokku pressida.

Soccernetist Kadriorgu

Kõik algas sellest, kui silmasin ühel varakevadisel (või hilistalvisel) õhtupoolikul Soccernetis uudist, mis kutsus üles registreerima vabatahtlikuks kõnealusele turniirile. Kõhklesin napi minuti, enne kui asusin ankeeti täitma. Sellega oli suur töö tehtud, edasi tuli oodata vaid instrueerivaid e-kirju.

Üks neist juhatas mind ja paljusid teisi maikuu viimasel päeval Lilleküla staadioni Põhjatribüüni kolmandale korrusele, kus toimus finaalturniiri tutvustav üritus. Pisukesele infotunnile järgnes Eesti ja Hispaania U-21 valikmängu ühisvaatamine. Ühtlasi oli see esimene ja viimane kord, kui kohtusin turniiri eel teiste vabatahtlikega.

Vabatahtlike ruumi administraator Kadrioru staadionil sai minust vahetult enne võidupüha, kui hommikul unesegasena heliseva telefonitoru, mille teises otsas oli vabatahtlike koordinaator Juss Tamming, haarasin. Meeleheitlikult reibast häält manades pidin valima, kas minust saab asjapulk staadionil või lennujaamas. Üleliia pead murdmata valisin staadioni, kuna see on lihtsalt südamelähedasem koht päikese all kui duralumiiniumlindude pesa.

Põhjuseta puudujad

Minu finaalturniir algas neli ja pool tundi enne esimest mängu ehk teisipäeval kell 13.00, kui pärast „otsi kohta, kus sa saad“-stiilis jalutuskäiku ümber Kadrioru staadioni aia jõudsin ruumi, mis on mängupäevadel minu kui ka teiste Kadrioru-vabatahtlike koduks. Seal sain oma akrediteeringu, kohustusliku turniiri t-särgi ja tööjuhised.

Lühidalt ja üldiselt öeldes on minu pärusmaa kõik vabatahtlike ruumis toimuvaga seonduv alates kohalolijate registreerimisest asjade valvamiseni. See selleks, hoopis märkimisväärsem killuke esimesest mängupäevast on tõsiasi, et sugugi mitte kõik tulema pidanud vabatahtlikud jõudsid Kadriorgu.

Hämmastaval kombel puudus põhjuseta ehk ette teatamata ligi neljandik. Jalgpalliliidu ametnike infopärimiskõnedele vastasid vaid üksikud, kellest üks otsustas lausa viivitamatult kõne katkestada, kui oli teada saanud, kust kõne tuleb. Kurvastavalt kummaline. Et suure huvi tõttu oli alaliit sunnitud mitmed vabatahtlikuks pürgijad ukse taha jätma, teeb olukorra veelgi nõmedamaks.

Poolas ja Ukrainas toimunud EM-il mitut vabatahtlikke rühma juhatanud jalgpalliliidu ametnik Mihkel Uiboleht tõi seepeale paralleeliks Poola, kus tema juhendada olnud 25-pealistes rühmades oli harva mõni hilineja, rääkimata puudujatest. Kas tõesti on eestlane märksa vastutustundetum kui poolakas? Õnneks ei lasknud tublid korraldajad end väiksemast inimressursist heidutada ja minu teada sujus Inglismaa – Horvaatia mängul kõik kenasti.

Snickers možna?

Ühtäkki kaikus üle Kadrioru staadioni ja tõenäoliselt selle lähiümbruse politseiauto sireen. Hetkega olime Martiga (minu ametivend EM-il) jalul ja tormasime staadionihoone ukseni, kuna huilgav politseiauto sai tol hetkel tähendada vaid üht – saabuvad meeskonnad. Ja meil oli õigus. Nagu jõuluvana ootavad lapsed seadsime end koridoriseina äärde istuma, et esireast näha mängijaid, keda tulevikus võib suure tõenäosusega vaadata vaid teisipäeva ja kolmapäeva õhtul TV6 vahendusel.

Tulevased staarid nähtud, saabus vaikus enne tormi. Ei, tormi epitsentriks polnud ühe ega teise meeskonna väljakupool Kadrioru murul, vaid vabatahtlike ruum, mida umbes tund enne lahtilööki ründasid hordidena Levadia vutijütsid. Kõik nad pidid saama endale selga kolla-musta vormi, milles väljakule ja väljaku äärde sammuda, ning meie vaesekesed pidime koos UEFA ametnikuga neid silmadega mõõtma ja igaühele sobivas suuruses riided jagama.

Tuttuutest riietest ja unustamatutest hetkedest EM-finaalturniiri mängu avatseremoonial köitis käputäit Vene rahvusest poisikesi märksa enam laual ja toolidel vedelevad kastid õunte ja Snickersitega. Minul, Martil ja poisikeste juhendajatel oli tükk tegu, et korduvale „Snickers možna?“-le ei öelda ning selgitada, et kõigile on ettenähtud vaid üks maiustus.

Tõtt-öelda loobusime selgitustest üsna kiiresti ja lasime poistel rahus õuna pugida, kuna ega nad üleliia ei tahtnud või saanud eesti keelest aru. Liiatigi oleme isegi ju kunagi väikesed olnud ja teame suurepäraselt, kui hästi maitseb tasuta maiustus. Pealegi lisasid hüperaktiivsed poisipõnnid niigi huvitavasse ja ebatavalisse päeva lisavürtsi.

Igatahes, jään huviga järgmisi mängupäevi ootama.

Üks vastus postitusele: “U-19 EM läbi vabatahtliku silmade: põhjuseta puudujad ja šokolaadijaht”

  • Mihkel Mardile ütleb:
    5. juuli 2012 kell 08:45

    Tere Mart, lisan siia juurde, et teistel staadionitel oli õnneks vabatahtlike seas puudujaid minimaalselt, millegipärast kujunes just Kadriorg erandiks. Aga homseks juba uued vabatahtlikud kutsutud 🙂

 

Lisa kommentaar