header photo

U-19 EM läbi vabatahtliku silmade: dopinguküti argipäev

Foto: Gertrud Alatare

U-19 EM-i teisel mängupäeval õnnestus mul kehastuda pesuehtsaks dopingukütiks. Kui olete kunagi märganud mõnel vutimatšil doping control-vestiga isikuid ja mõelnud, mis on nende funktsioon, siis võib alljärgnev Teie maailmapilti avardada.

Sisuliselt algas minu dopinguküti-karjäär 30 – 40 minutit enne Eesti ja Kreeka vahelise kohtumise avavilet, kui me (meid oli kokku neli: mina, Marti, Andrus ja Teet Allas) kogunesime Kadrioru staadioni fuajeesse, kust kõrgem UEFA ametnik pidi meid juhiste andmiseks kaasa võtma.

Pijpersi äkkvisiit

Samal ajal kui me rõõmsalt juhendajat ootasime, istus ühtäkki meie kõrvale ei keegi muu kui Arno Pijpers. Imestus oli suur, et mis mõttes? Mänguni oli jäänud napp pool tundi ja meie koondise peatreeneril pole targemat teha kui kolme vabatahtlikuga aega veeta.

Tegelikkuses haaras Pijpers meie ees olevalt laualt Eesti Päevalehe, lausus, et lehelugemine pidavat rahustama, sirvis seda mõne minuti ja lahkus. Siiani lasub mu peas kahtlus, kas ja kui palju ta reaalselt eestikeelsetest tekstidest aru sai.

Igal juhul saabus punkt kell 16.30 härra, keda ootasime. Me järgnesime talle koridori lõpus asunud antidopingu ruumini, seejärel alustas ta instrueerimist. Ausalt öeldes on reeglid päris lihtsad: paned dopinguvesti selga, tuled 15 minutit enne mängu lõppu taas dopinguruumi juurde, kus avatakse ümbrikud kontrollitavate nimedega, püüad mängu lõppedes õige palluri kinni ja juhatad otsemaid kontrolli – kõik! Kõige tähtsam reegel kogu protsessi juures on, et mitte mingil juhul ei tohi astuda mängijaga füüsilisse kontakti.

Mängija number kaheksa

Käis mängu 72. minut, nii minu kui kogu publiku kurvastuseks olid meie poisid 0:2 kaotusseisus, kui oli aeg minna. Lototron oli oma töö teinud, valinud välja kaks õnnelikku (või õnnetut) eestlast ja kreeklast, keda meie pidime pärast mängu jahtima.

Meie jaoks oli tegemist võtmehetkega, kuna toimus tähtsaim: mängijate avalikustamine ning jagamine. Igaüks sai endale ühe palluri – minule määrati kreeklaste number kaheksa, teise värava autor Spyros Fourlanos. Lisaks osutusid kontrollitavateks Panagiotis Ballas, Brent Lepistu ja Bert Klemmer.

Edasine oli vormistamise küsimus. Peatasime väljavalitud staadionihoone ukse ees ja palusime endile järgneda. Kuna kõik neli pallurit olid viisakad ja keegi jonnima ei hakanud, möödus talutamisprotsess vahejuhtumiteta. Dopinguruumi uksel võttis UEFA härra pallurid üle, meie fikseerisime oma tegevuse kellaajaliselt ja allkirjaga ning oligi selleks korraks kõik. Vahva kogemus!

PS! Erinevate etteheidete või probleemide ennetamiseks olgu öeldud, et mitte ükski kõrge ega veel kõrgem ametnik ei öelnud sõnagi selle kohta, et dopingukontrolliga seotu on konfidentsiaalne.

 

Lisa kommentaar