header photo

Imetore Kiiev ja hirmkole finaal

Alustuseks tänan Carlsbergi ja loosiõnne, mis andsid mulle tasuta õllejoomise hinnaga võimaluse sõita Kiievisse EM-finaali vaatama. Itaalia-Hispaania grupimäng oleks olnud turniiri eel niigi minu esimene valik, nende vaheline finaal kõlas lausa ideaalselt.

Kuna meil (sõitsin koos vennaga, kelle filmitud kaadreid saate altpoolt vaadata) puudus igasugune varasem kokkupuude finaalturniiride kohapealsega, siis ei oska ma sealset melu ja olu millegagi võrrelda. Ometi üllatas seal kogetu mind sügavalt, sest probleemidele keskenduv meedia oli maalinud eelarvamuse, et eriti just Ukraina poolel lonkab korraldus mõlemat jalga. Et inglise keelega pole seal midagi peale hakata ning riik on üks paarkümmend aastat ajast maas pommiauk ja isegi kui selles kaoses orienteerumine kuidagi õnnestub, siis röövitakse sind tõenäoliselt ikkagi paljaks – kui mitte tänaval, siis taksodes ja kõrtsides õhust võetud arvetega ikka.

Teadsin juba enne reisi, et kirjeldatud pilt on tugevalt liialdatud, aga suutsin ikkagi üllatuda selles, kuidas meiesugused tuulepead läbisid need kaks-kolm päeva täis lennukeid, busse ja metroosid võõras keeleruumis ilma igasuguste viperusteta. Arvukad sildid olid kergelt mõistetavad ja informatiivsed, kõikjal võis kohata rohelistes särkides vabatahtlikke, ühistransport oli lihtne ja viis kiiresti sinna, kuhu iganes parasjagu tarvis oli. Ning kui mingid küsimused veel õhku jäid, siis olid kohalikud inimesed valmis aitama ja tegid seda alati naeratusega näol.

Kõik sujus niivõrd lihtsalt, et eelarvamustega kaasa võetud ettevaatlikkus ja mõningane ohutunne kadusid imekiiresti. Muidugi külastasime me ainult pealinna südalinna ja selle ümbrust ning seda ajal, mille turvaliseks ja mugavaks muutmiseks oli riik aastaid valmistunud, nii et puhtalt selle pealt ei saa Ukrainat hinnata. Aga kindlasti saavad Kiiev ja kõik teised korraldajalinnad sellise turniiri mõjul ainult paremuse poole muutuda.

Ukraina inimesed

Ukraina inimeste külalislahkus oli pehmelt öeldes hämmastav. Võiks arvata, et kuu aja järel on neil turistidest siiber ees, aga kõikjalt vaatasid vastu rõõmsad ja suhtlemisele avatud kohalikud. Noorem generatsioon rääkis enamasti ka inglise keelt ning teinekord ei olnud takistuseks ka keelebarjäär, sest appi tulid meie ülinapp vene keel, žestid ja isegi kõrvalised inimesed, kes pakkusid end ise tõlkimisel appi.

Oli selgelt tunda, et ukrainlased on keskmiselt kehvemal elujärjel kui eestlased, aga see ei takistanud neil olemast rõõmsameelsemad, abivalmimad ja muretumad. Üheks meie meelispaigaks kujunes ametlikust fännialast umbes poole kilomeetri kaugusel olev Ševtšenko (ei, mitte selle Ševtšenko) park, kuhu ulatus jalgpallipeo meeleolu vaevumärgatavalt. Kohalikud inimesed igas vanuses käisid seal lihtsalt õppimas, seltsimas, peredega aega veetmas… Ning mis eriti tähelepanu köitis – kümned ja kümned vanamehed istusid seal tundide kaupa (ilmselt hommikust õhtuni), mängides malet ja teisi lauamänge. Siin-seal pandi natuke raha vahele, siin-seal võeti kõrvale ka väike õlu, aga üldjuhul lihtsalt veeretati värskes õhus päevi õhtusse ja oldi rahul selle vähesegagi.

Okei, lõunapoolsete rahvuste muretum ellusuhtumine ei ole uudis. Aga samal ajal jätsid ukrainlased ka ausate ja viisakate inimeste mulje. Mitte kordagi reisi jooksul ei üritanud keegi meile arvega külma teha. Mitmel pool võis kohata kõikvõimaliku kraamiga tänavakaubitsejaid, aga nad ei olnud pealetükkivad ega seganud kedagi, vaid sulandusid kenasti sellesse vaba õhkkonnaga üldpilti.

Finaalijärgse päeva öösel istusime vennaga Kiievi keskväljakul, Maidan Nezalezhnostis suure purskkaevu serval. Ma ei tea, millal ja kas üldse see pidu Kiievis lõppes, sest meie lahkudes kihas seal endiselt nii kohalikest kui ka turistidest. Igatahes, tulid kaks tüdrukut ja küsisid raha õlle jaoks. Nad küsisid viisakalt ja õlu oli seal odav, nii et miks ka mitte. Paraku leidsin rahakotist vaid 50-grivnaseid rahatähti (ainult umbes 5 eurot, aga Kiievis saab selle eest ka keset ööd tänaval 5 õlut). Küsisin neilt siis, et kas nad võiks meile ka õlut tuua ja nad kadusid koos rahaga inimmassi. Muidugi ei lootnudki me neid enam kunagi näha, aga 10 minutit hiljem olid nad koos õlledega tagasi nagu oleks see täiesti iseenesestmõistetav käitumine.

Fännide melu

Lisame rõõmsatele inimestele juurde stabiilselt ligi 30 kraadi sooja (ka öösel!) ning pilvitu sinise taeva, saame kokku pea ideaalse koha puhkamiseks. Võite ise ette kujutada, kuidas sobitub sellisesse keskkonda üks maailma suurimaid spordipidusid, mis toob kokku kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi kõikjalt üle maailma.

Meil vedas, et mööda Khreštšatiki tänavat jooksnud ametliku fännitsooni ühes otsas oli meie hotell ja teises otsas staadion. See muutis äraeksimise peaaegu võimatuks (kuigi mängult tulles see meil natukeseks ikkagi õnnestus) ning lubas meil pidevalt melu keskmes viibida. Hiigelsuure fännitsooni sissepääs oli tasuta ja söök-jook seal sees odav (nagu igal pool mujalgi, kui välja arvata lennujaam ja hotell – isegi staadionil olid hinnad täiesti mõistlikud). Üldisele meeleolule tuli see loomulikult ainult kasuks ja küllap teenisid kohalikud ärid hinnavahe tagasi tänu sellele, et tooteid tarbiti seda suuremates kogustes.

Fännitsoonis olid muidugi ülisuured ekraanid ja telgid ning lava live-artistidega, aga et me kumbki ei vaimustu pop-muusikast ja sipelgapesa meenutavast inimmassist, siis väga palju aega me sealkandis ei kulutanud. Aga ka kõrvalised tänavad olid paksult täis rahvast, nännimüüjaid, karikaturiste, näomaalijaid ja muidugi fänne, kes kõik üritasid üksteist värvikusega üle trumbata. Tooni andis punane, siniseid särke kohtas oluliselt vähem. “Nägin ühte itaallast!” skandeerisid osad Hispaania fännid teel staadionile. Samas ei saa öelda, et ka hispaanlasi just ülemäära palju oleks olnud. Kuuldavasti ei ole kummagi finalisti kodumaalased suuremate välismängudele reisivate rahvaste seas.

Kõige rohkem leidus muidugi neutraalseid jalkahuvilisi, kes kummalegi pöialt hoidmata finaali melust osa tahtsid saada. Vaid mõnede üksikute EM-il osalenud koondiste fännisärgid jäid tänavatel silmamata. Tänavad kihisesid ja meeletud inimmassid voolasid staadioni suunas, kuid mingit metsikut ega organiseeritud kaasaelamist seal ei kohanud. Fännide “kokkupõrked” piirdusid lõõpimise ja naljaviskamisega, mis on iseenesest muidugi tore, aga tegelikult eeldasime me sealt natuke elavamat fänlust. Ei tekkinud sellist tunnet, nagu kohe-kohe algaks võitlus Euroopa meistritiitli nimel, vaid pigem nagu marsitaks üheskoos kuskile ülisuurele rahvapeole. Kõik olid justkui rahul juba seal kohalolemise üle ning tahtsid end loomulikult ka selles hetkes jäädvustada. Fotoaparaadid, telefonid ja kaamerad klõpsusid vahetpidamata.

Finaal ise

Äkki olime staadionil. “Äkki” sellepärast, et paaris kohas tee peal kontrolliti küll pileteid, aga otseselt mingisuguse värava läbimist justkui ei olnudki. Tagantjärele mõeldes midagi seda meenutavat ühes kohas siiski oli ja seal kulus meil maksimaalselt viis sekundit. Võrdluseks paar päeva hiljem U-19 EM-il Tallinnas seisin järjekorras 15 minutit, kuigi publikuhulga vahe oli teistpidi kümnekordne.

Oma koha leidmine võttis 69 000 inimest mahutaval Kiievi olümpiastaadionil ainult mõne minuti. Ja alles seal kõrgel maha istudes hakkas mulle kohale jõudma, kus me oleme. Hiigelsuur areen võttis seest kergelt kõhedaks ning mõtted hakkasid Kiievilt ja reisilt ja ukrainlastelt lõpuks mängule nihkuma. Õhtujuhi “eurovisioonilik” rahva üleskütmine oli küll pigem häiriv kui toimiv, aga lõputseremoonia tekitas piduliku ja üleva meeleolu. Isegi turniiri ametlik tunnuslugu, mida pidasin varem ajaloo halvimaks omataoliseks, kõlas laivis hästi ja kaasahaaravalt. Jõudsime hiljem vennaga selgusele, et see on ilmselt ikkagi aegade halvim turniirilugu, aga sada korda kuulates jääb see paratamatult kummitama.

Finaali emotsionaalne kõrgpunkt saabus loomulikult Itaalia hümniga, mis oli sõnadega kirjeldamatult võimas. Muus osas valitsesid staadionil hispaanlased. Punane fännisektor oli oluliselt suurem ja häälekam kui sinine ning ka meie ümber ja neutraalsetes tsoonides andis pigem tooni punane. Kohtumise jooksul oli paar-kolm korda, mil siniste seast tulnud “Italia-Italia” skandeerimine levis nii võimsalt üle kogu staadioni, et olukord ei tundunudki päris lootusetu, kuid punane mass võttis siiski jõuga oma. Täpselt nagu väljakulgi.

Mäng oli minu kui tulihingelise Itaalia toetaja jaoks mõistagi masendav. Kõik läks nii halvasti, kui minna sai. Alustuseks oli Hispaania kohutavalt tugev ja kui maailma jalgpalli valitseja näitab enda parimat mängu, siis on neile vastu saamiseks tarvis ohtralt õnne. Aga Itaalial ei olnud seda kübekestki. Hispaania kõrge ja aktiivne pressing nullis Pirlo ja co ning kaitse löödi kiiresti värisema. Seda enam, kui ka Chiellini vigastada sai. Ning viimane lootusekiir kustus Motta vigastusega, mis jättis itaallased kümnekesi.

Vaatasin viimast veerandtundi sellise pilguga, et no kui ma siin juba olen, siis peab selle õuduse lõpuni vaatama. Autasustamisele eelistasime väljas suitsetamist. Aga masendus ei olnud täielik, vaid segatud teadmisega, et me olime ühe ajaloolise sündmuse tunnistajateks. Võimas ilutulestik, täiskuu ja hispaanlaste võidujoovastus tekitasid sellise segatud emotsioonidega melanhoolse tunde, et kuradi kahju küll, aga siiski ilusalt kahju. Ja mõnes mõttes ongi hea, et reis ei osutunud täiesti ideaalseks, sest alati on järgmine mäng ja järgmine turniir ja tore ju, kui jääb varu. Igatahes on suurturniiri melu midagi sellist, mida tahan iga hinna eest veel kogeda ja mille soovitan võimalusel kõigil ära maitsta.

Lonkisime läbi fännitsooni “kaunistama” jäänud prügikihi hotelli poole, võtsime Maidan Nezalezhnostis ühed õlled ja läksime magama. Reisi algusest oli tol hetkel möödunud napp 14 tundi, mis tundus küll rohkem nagu terve nädal.

 

Lisa kommentaar