header photo

Soccerneti reporterist Meistriliiga mängijaks

Foto: Catherine Kõrtsmik

Ainult Eestis – heas mõttes. Lühike kirjeldus, kuidas minust sai Meistriliiga mängija.

Hetkel on käimas minu 13. hooaeg. Selle aja jooksul on treeneriteks olnud Ivo Lehtmets, Marko Kuusik, Priit Adamson, Zaur Tšilingarašvili, Tarmo Rüütli ning nüüd Sergei Zamogilnõi. Nende aastatega on õnnestunud tulla kolmel korral Eesti noorte meistriks, osaleda rahvusvahelistel turniiridel Inglismaal, Itaalias, Saksamaal, Soomes, Rootsis, Lätis jne. Samuti on olnud võimalus treenida koos tänaseks päevaks jalgpallimaastikul tuntuks saanud mängijatega nagu Henri Anier, Henrik Ojamaa, Meelis Peitre, Mikk Reintam, Sander Sinilaid jt.

Kui toimus minu vanusegrupi esimene noortekoondise katse, oli just lõppenud suvine puhkus. Seal jagati meid nelja meeskonda ning kõik mängisid omavahel läbi. Sellises eas aga kasvavad jäsemed üsna ootamatult ning minu halvaks üllatuseks olid veel eelmine kuu jalga mahtunud putsad vägagi väikeseks jäänud ja viimase mängu poole peal ma lihtsalt enam ei suutnud valu välja kannatada ning rääkisin loo enda meeskonna treenerile. Vastuseks tuli täpselt selline vastus: “Sa oled küll hea mängija, aga mida ma teen sinuga, kui sa EM valikturniiri ajal tuled mulle ütlema, et sul putsa hõõrub.” Edasi ma katsetelt ei pääsenud ja see vastus jäi ainukeseks selgituseks, miks ma valituks ei osutunud.

Oli ka aeg, kui ma olin jalgpallist täiesti eemal. Aastal 2008 olin tervislikel põhjustel sunnitud jätma sporditegemise pooleli. Pean tunnistama, et sellele eelnenud aastal või paaril vaevas mind motivatsioonipuudus, mis oli tingitud vähesest mänguajast ja enda kehvadest sooritustest mänguplatsil. Sellises eas (17-aastasena) tuli äkiline käsk arsti poolt isegi väikese kingitusena, sest olin väsinud režiimist, mis nägi ette ainult kooli ja trenni.

Kuid jalgpallipisik oli minusse selleks ajaks juba vist igaveseks sisse juurdnud, sest kui vana trennikaaslane pärast aastast pausi kutsus FC Toompeale II liigat mängima, ei mõelnud ma pikalt. Seda enam, et koos sai väljakul viibida tuntud nimedega nagu Marko Kristal, Igor Prins, Dzintar Klavan jt. See oli ühtlasi ka esimene kord kui ma mängisin puhta ründaja positsiooni. Enne seda toimetasin ma pigem kaitses – äärekaitses või keskpoolikus, vähem äärepoolikus. Põhjus miks mind ründajana kasutati, oli ilmselt selles, et juba küpsemas eas meeste kõrval olin ma lihtsalt kõige kiirem ja võhma jagus ka piisavalt, et ees rabeleda. Hooaja lõpuks kogunes arvele kokku üheksa tabamust, mis minu jaoks oli väga hea tulemus. Varem olin ma hooajal healjuhul kaks või kolm väravat löönud.

Järgmise hooaja keskpaigaks aga FC Toompea II liiga meeskond lakkas olemast ning uue kodu leidsin ma Nõmme Unitedis, kus treeneriks Tarmo Rüütli. Tuntud taktikuna oskas Rüütli alati kohale tulnud meestest kokku panna parima, mis võimalik. Seetõttu õnnestus mul mängida väljakul kõikidel positsioonidel peale keskkaitsja ning väravavahi. Hooaeg 2011 oli seni minu elu edukaim, 17 väravat, ning suuresti tänu sellele olen ma hetkel seal, kus ma ei oleks osanud unistada ka, kuni selle hetkeni, kui mulle selline pakkumine tehti.

Oli detsembrikuu, kui mulle tuli kõne ning kutsuti FC Kuressaarde mängima. Olin sel hetkel ausalt öeldes parajas hämmingus, seda heas mõttes. Palusin nädala mõtlemisaega ning kaalumise tulemusel jõudsin järeldusele, et kui ma nüüd ära ütlen, siis ei pruugi mul enam kunagi tulla teist võimalust ennast Eesti Meistriliiga tasemel proovile panna. Iroonilisel kombel tähendas see seda, et ma hakkaksin koos väljakul olema meestega, keda ma Soccernetis tööl olles intervjueerisin.

Koos minuga oli trenni kutsutud veel mitmeid madalamate liigade mängijaid, kellest mitme jaoks jäi üks trenn nende ainsaks. Minu eeliseks oli taust, kust ma tulin. Flora süsteemi treenerite (just Zaur Tšilingarašvili) harjutused olid tihtipeale täpselt samad, mida tehti ka Kuressaare trennis ning seepärast ei jäänud ma piinlikku olukorda, kus ei tea mismoodi harjutust teha. Samuti ei leidnud kinnitust hirm nagu Meistriliiga trennid oleksid palju tempokamad ning väikeseks üllatuseks ei olnud ka tasemevahe teab mis suur.

Sellest, et tegemist oli Meistriliigas mängiva meeskonnaga, oli kohe aru saada. Mehed kandsid meeskonna dresse, õhkkond oli töine, olemas oli arst, samuti taastav spordijook trenni lõpuks.

Treeninggraafik võrreldes II liiga tasemega on väga erinev. Kui Toompeal ja Unitedis tehti trenni kahel korral nädalas, siis nüüd toimuvad trennid keskmiselt viiel korral, millele lisandusid veel hooajaeelsed sõpruskohtumised. See tähendab, et vaba aega toiminguteks, mida ma olin saanud teha varem, jäi palju vähemaks. Treeningute kõrvalt tuli leida aega ka ülikooli lõpetamiseks, aga kuna trennid toimuvad alati õhtuti, siis päeval sai alati vajalikes loengutes käia.

Minu õnneks mängivad United ja Kuressaare üsna sarnaselt pigem kiiretele vasturünnakutele kui positsioonirünnakule. Seetõttu ei olnud mul vaja ümber harjuda ning tundub, et treenerile minu mängustiil ka sobib.

Pean tunnistama, et enne oma elu esimest Meistriliiga kohtumist ei olnud ma ülemäära närvis. Seista koridoris koos mängijatega, kes mõned juba A-koondises väljakul käinud, ei tundunud imelik, vaid pigem olin ma keskendunud ja sportlikku viha täis. Lisaks oli see kohtumine ka telemäng ning tõestamissoov oli suur. Kindlasti ei osanud ma arvata, et mängus Floraga tehakse ajalugu, kuid mul on au olla selle osaline.

Hooaeg on läinud laias laastus hästi, kuid arenguruumi on veel palju. Kaheteist mänguga õnnestus mul platsil veeta kokku 834 minutit, mida on kõvasti rohkem, kui ma lootsin. Väravaarve sai ühes kohtumises avatud, kuid ründaja kohta on see ilmselgelt liiga vähe ning see on üks asi, mis jääb kripeldama.

Nüüd aga on minu elu jõudnud sellisesse kohta, kus tuleb minna oma kodumaad teenima ning seetõttu jääb hooaeg poolikuks. Loodetavasti oodatakse mind järgmisel aastal tagasi ning saan jätkata Meistriliiga mängijana.

Üks vastus postitusele: “Soccerneti reporterist Meistriliiga mängijaks”

  • väv ütleb:
    28. dets. 2013 kell 22:57

    esiteks õpi kirjutama. kurat, nagu hälbega

 

Lisa kommentaar