header photo

Meistriliigast, klubijalgpallist ja muustki. Üldiselt ja konkreetselt

Foto: Raido Sillaste

Kus me oleme

Klubijalgpall on tänase Eesti jalgpalli kitsaim koht, aga arvestades klubide ja ühiskonna suhte eelduseid käesoleval ajalooperioodil, on see vähemalt mingis osas paratamatugi.

Tõsi, mõeldes jalgpalli seisule iseseisvuse saabumisel – kõneväärseid juuri ei ole ka nõukogude ajal tegutsenud võistkondadel a la Sillamäe Kalev – ja selle mängu üldist arengut, on õige, et nimetatud osa jalgpallist pidi ootama oma järge, sest eelnevalt oli vajalik jalgpalli harrastatavuse tõus ja huvi kasv jalgpalli kui sellise vastu tervikuna, mängu arvestatavale tasemele jõudmine ja tema maine paranemine nii läbi koondise tulemuste kui ka treeneritekaadri arenemise kaudu, mis iseseisvumisjärgse esimese jalgpallurite põlvkonna siirdumisel treeneritööle ja koolitussüsteemi arenedes on tänaseks toimunud.

Sarnaselt on kirjeldatav olukord klubide kulgemise tasandil – tee persoonikesksetele ambitsioonidele ülesehitatud tegevustelt ülesandele orienteeritud organisatsioonideni vajas käimist – kümmekond aastat tagasi klubidele pealesurutuna tundunud noortetöö on täna neist igaühe loomulik osa, nagu ka oma koha ja rolli otsimine, millest mõni aasta tagasi oli kõnealuses kontekstis keeruline kõnelda.

Samm sammult edasiliikumine on lihtsalt kirjeldatav ka klubimaastiku tipus – FC Flora oli pioneer, luues esimese arusaama klubi olemusest; FC Levadia võttis teadmiseks Flora poolt kogetu ja keskendus edule; Nõmme Kalju jaoks olid olemas Flora klubikogemus (nõmmelaste koosseisus oli mullu väljakul kohati kuni 9 Flora taustaga jalgpallurit: Neemelo, Viikmäe, Konsa, Kallaste, Bärengrub, Kütt, Koogas, Terehhov ja Jevdokimov) ja Levadia edukogemus (treener Prins) ja nende panus klubimaastikku ja liigakultuuri on püüe olla atraktiivne, püüe tuua publikut tribüünidele, millest saavad osa omakorda Flora ja Levadia ehk siis just nii kujunebki tervik.

Võin kinnitada, et Flora on mõelnud Levadia mõjul eduloogikale ja Kalju mõjul publikule.

Märgin ära ka tänavuse Meistriliiga hooaja kodumängude keskmise publikuhulga edetabeli – 20. juuli seisuga, enam-vähem poole hooaja peal oli tipus FC Flora 292 pealtvaatajaga edestades Kaljut 20 inimesega (tõsi, peale Kalju – Flora mängu 21. juulil on olukord Kalju kasuks 305 – 292); tõin selle näite kirjeldamaks protsesside seotust, edasiliikumise samm-sammulisust ehk siis järsu hüppe võimatust ja tõestamaks, et jalgpalliklubi ei saa viia edasi/müüa pelga turunduse kaudu, sest igasugune turundus on eeskätt mulje loomine, mis jalgpalliklubi puhul tähendab vaid ühte – klubi tegelik olemus ja mulje peavad langema ühte ehk siis muljet klubist on pea võimatu luua muul moel kui läbi tegeliku käitumise.

Oleme jõudnud asja tähtsaima osani – jalgpallikultuuri kui kõige jalgpallilise püsimise ja edasiliikumise aluseni ja selle erinevate osade järk-järgulise kasvamise/kasvatamise olulisuseni.

Iga klubi vajab enda olemusele vastava huvilise leidmiseks puuteid ja väidan, et spordis on olulisemaks puuteallikaks edu ja sportlik atraktiivsus, nii tuleb Euromängudeks tribüünidele pea suurusjärk rohkem rahvast, kuid tavamängudeks saabuvad tagasi vaid need, kes tunnevad selleks piisavalt tugevat sisemist vajadust ehk siis kelle isiksuslik olemus klapib klubi omaga, see sõltub eeskätt klubi käitumisega tekitatavast meeleolust ja selle kaudu saadetava sõnumi selgusest ja tugevusest.

Eeltoodust selgub turunduse roll klubi arengus ja selle erinevus tavaturundusest – kodueestlasele suunatud jalgpalliklubi ei saa müüa oma vaatemängu, jalgpallilises tähenduses võib eestlasele pigem olla klubispordis selliseks Meistrite Liiga finaal, Premiere League või La Liga tippmäng ja pelk sisuga mittekattuva mulje loomine ei vii loodetud eesmärgini – erinevalt Snickersist liiguvad klubi jalgpallurid ühiskonnas ringi ja suhtlevad ehk siis pilt sellest, milliseid väärtuseid klubi tegelikult kannab jõuab nii või teisiti inimeste s.o potentsiaalsete huvilisteni, kõnelemata noortetööst – väidan, et tänase Eesti klubi olemus tuleb kõige paremini välja just lastevanemate kaudu ehk siis klubi sotsiaalset staatust kirjeldab kõige täpsemalt see, millised lapsevanemad klubisse oma lapse toovad.

Kusjuures tuleb arvestada teadaolevat – läänemaailma sotsiaalse kihistuse spekter on segamini paisatud ja eriti segamini on see meil, kes me oleme käinud läbi erinevate ühiskondlike vapustuste ja inimesi saab lahterdada praegu pigem skaalal emotsioonitu ja igapäevaelus kindlustatud ametnik, raha tähtsustav ärimees ja lihtne positiivne eestlane – mine tea, ehk viib see ajaga jõulisemate sotsiaalse kihistumisenigi.

Väidan taas, et sügavam huvi jalgpalli, eriti klubijalgpalli vastu, on pigem armastus, kusjuures see peaks olema nii ka suhtes mängija-klubi ja seegi on valdkond, kus peame saavutama arengu.

Keerulisemas olukorras on Tallinna klubid, sest pealinna puhul on sotsiaalse samastumise lihtsaimat aspekti keeruline realiseerida – kõnelen kodukohast – Tallinna kodutähendus on kadunud või vähenenud erinevatel põhjustel, muuhulgas läbi selle, et tõenäoliselt on Tallinnas viimase kahekümne aasta jooksul elupaika vahetanuid rohkem kui neid, kes seda teinud ei ole.

Mida teha

Väidan – jõudmaks jalgpalliga siiamaani, kus täna oleme, on olnud suhteliselt lihtne võrreldes eesmärgiga, mida soovime saavutada klubijalgpallis, samas on tänaseks loodud eeldused, mis teevad kõnealuse võimalikuks.

Loodud on karikavõistluste kontseptsioon, mis eriti läbi finaalmängu peaks rõhutama klubiga samastumise eredaimaid hetki. Samale rajale peaks pikas perspektiivis juhtima ka maakondade mängude traditsiooni tekitamine.

Esimesed sammud läbi tippklubide litsentseerimisel nõutava identiteediplaani on tehtud ja kahe hooaja vahel astume neid veel.

Järgmisena liidame litsentseerimisprotsessiga klubide kvaliteediraamatute loomise – kõnealune on klubi toimimise aluste loogika ja põhimõtete fikseerimine, mis peaks tagama klubi omanäolise jätkusuutlikkuse.

Neil päevil alustame programmi “Minu klubi” väljatöötamist – programm juhib tähelepanu sellele, milline peaks olema inimese suhe klubiga – arenenud jalgpallikultuur eeldab, et inimene peaks mingit klubi enda omaks ja ütleks automaatselt välja, et minu klubi on see ja see. Selline suhtumine ei ole meil kuigi levinud.

Samastamise tasandit hakkame rõhutama ka eespoolmainitud suhtes klubi-mängija, ka see on pikk tee ja käib läbi klubi oma kasvandike osatähtsuse kasvu esindusmeeskonnas, milleni plaanime jõuda Euroopas tavaks saanud kodus kasvanud mängijate kasutamise reegli sisseseadmise kaudu – mõistagi selliselt, et see ei mõjutaks hetkeolukorda ja mis rakendub tuntavalt aastate jooksul – ja ka teiste motivatsioonimehhanismide sarnase loogika alusel töölerakendamise; kõnealune on tähtis ka suures plaanis, peame oluliseks, et klubidest hakkaks jõudma tippjalgpalli klubi filosoofia järele kasvanud omanäolisi mängijaid, kes saaksid Eesti koondist aidata erinevates rollides. Praegune Eesti koondise FC Flora taustaga kaitseliin ja FC Levadia taustaga ülesehitav jõud, mida saab kirjeldada ka rahvusliku nurga alt, kinnitab kõnealuse tähtsust.

Foto: Catherine Kõrtsmik

Liigaloogikast

Kümne meeskonnaga Meistriliiga võib jääda meie võimaluste laeks, vähemalt praegusel hetkel Meistriliiga ees seisvaid ja lahendamist vajavaid ülesandeid vaadates – oleme lähedal esimese eesmärgi, amatöörid treenivad ja suhtuvad mängu nagu profid, täitmisele; järgmise sammuna on vajalik kogu Meistriliiga muutumine poolprofessionaalseks ja seejärel täisprofessionaalseks – millal see plaan realiseerub, on keeruline ennustada, julgeksin mõelda umbes kümneaastasest perioodist, peale seda peab hakkama professionaalsuse tähendus kasvama ja eeldan, et Eesti suuruses riigis jääb kümne meeskonna ja kolmekümne kuue mänguvooru loogika optimaalseks.

Kusjuures sarnase tõdemuseni on jõudnud päraste erinevaid katsetusi ka Shveitsi kodune jalgpall, mis oma suuruselt ja jalgpallifilosoofialt sobib meile eeskujuks hästi – pean silmas tugevat oma mängijate kasvatamisel põhinevat klubiloogikat, riigi suurust ja suure jalgpalli jaoks mängijate kasvatajaks olemist, mis ei välista klubide tulemuslikkust.

Esiliiga kõrgem tase peaks olema tugevate amatöörklubide pärusmaa, kus ajapikku hakkavad tekkima poolprofiklubid, kes võimelised Meistriliigasse tõustes seal konkurentsi pakkuma.

Esiliiga madalam tase – täpsed liigade nimetused saavad paika lähikuudel – on koht, kus saavad oma kogemuse tippjalgpalli pürgivad klubid ja tuleristsed tippklubide järelkasv.

Teine liiga on üleminekutsooniks puhta amatöörspordi ja tippliigade vahel ja kolmandast liigast allapoole on amatöörsport, mille tase peab samuti pidevalt tõusma.

Arusaadavalt on eelnev kirjutatud jalgpalli liidu vaatenurgast lähtuvalt ja klubide endi panus klubikultuuri arengusse peab andma arengu olulisema osa ja vastutus selle eest peab jääma klubide tasandile, katusorganisatsiooni roll saab olla vaid eestvedav.

Kuna FC Flora tegevuse mõju liigajalgpallile on märgatav, siis mainin selgituseks, et nn. tütarklubide loomise peamiseks põhjuseks oli liigageograafia laiendamine ja hoidmine eestikeelsetes piirkondades (vaadake, mis jääb Meistri- ja Esiliiga geograafiast järele ja kuidas muutub kultuuriline rõhk kui võtta ära Viljandi, Paide, Kuressaare ja Rakvere), tütarde iseseisvumine on olnud ema jaoks oluline teema, millega täna jõutud olukorda, kus nad rohkem või vähem selliselt toimivadki, vaid raha liigub täna veel emalt tütarde suunas.

Oluline on märkida, et nii Meistriliigas kui Esiliigas on kõnealused klubid täitnud edukalt ka sobiliku mööbli rolli, vältimaks probleemse kontingendi jaoks liigse ruumi tekkimist – nüüd kõnelen kihlveopetturitest; tänavu on Meistriliigas tegelenud sellega kolm klubi, aga tavapärasest märkimisväärselt vähemas mahus, mis mõistagi positiivne; Esiliigas on olukord halvem, põhiprobleem on tänaseks koondunud sinna ja tõsisemalt nakatunud on kolm võistkonda ja vähemal määral on asjaga seotud veel kaks, kusjuures tegevusel on selgelt nii geograafiline kui kultuuriline mõõde.

Mõistagi tegeleme kõnealusega pidevalt ja tänaseks on vastus olemas isegi küsimustele, millest veel mõni aeg tagasi ei osatud unistadagi, näiteks kuidas lahendada pikas perspektiivis Narva Transiga seotud mure nii, et klubist saaks Eesti jalgpalli terve osa.

Ilmselt mõistate, et kirjutan asjast printsiibil öelda nii vähe kui hädapärast vajalik.

Käsitlen põgusalt ka liigamängudest teavitamist läbi kahe näite.

Mullu suvel FC Kuressaare ja Nõmme Kalju liigamängule Saaremaal eelnenud punkarite ja politsei pallimängust teavitas Saaremaa klubi täpselt samu kanaleid pidi kui tavamängust, 1400 pealtvaatajat sisulist tähendust mitteomanud üritusel kinnitab, et mängudest teavitamise viis saarel peaks olema piisav, aga puudu jääb enese samastamisest klubiga – Meistriliiga kohtumisele jäi neist vaid iga kolmas.

FC Levadia, Nõmme Kalju ja FC Flora on oma euromängudest üldjuhul teavitanud enam-vähem samas mahus, mis liigamängudest, ometi leiab nendele mängudele tee oluliselt rohkem inimesi kui liigamängudele – armastus klubi vastu ei ole piisavalt suur, et ületada tänapäeva inimese ajapuudust.

Eelnev ei tähenda, et teavitamise mahtu ei tule tõsta, otse loomulikult on seda vaja teha, samas peame hoidma oma hapraid traditsioone ja leidma nende püsimiseks ja kasvamiseks õigeid tingimusi, samas on selge, et ükski väline asjaolu ega selle muutmine ei too kaasa hüpet huviliste hulgas.

Kui aastaid tagasi läksime üle laupäevasele mängupäevale Meistriliigas, eelnes sellele küsitlus, kus umbes kolmesajast huvilisest eelistas ca 70-75% mängupäevana laupäeva; mängupäeva vahetusest olulisem on täna tähtsam stabiilisuse hoidmine ja harjumuse kujundamine, samas vajab vastuseid laupäevase suvise mängupäeva küsimus, eriti Tallinnas, võimalik, et tuleme järgmiseks aastaks välja kalendriga, kus suvine laupäevane voor sisaldab traditsioonilisel päeval toimuvat telemängu, millele lisanduvad osa mänge reede ja/või esmaspäeva õhtul. Esmaspäevase mängupäeva sissetoomine on paratamatu neljapäevaste Euroopa liiga mängude tõttu.

Rõhutan, et kõnealune ei ole imerohi.

Ajakirjandus kui huvigrupp

Eespool toodud näidetest on lihtne minna järgmise olulise huvigrupi juurde ja kõnelda ajakirjandusest ja ajakirjanikest, kes punkarite ja politseinike mängust tegid jõulise uudise, umbes sarnase nagu korvpalliajakirjanikud Valka saabunud mustanahalisest korvpallurist, aga kellele sisulised tegevused erinevatel põhjustel põnevust ei paku; tühja trummi mõistagi pikalt ei tao ja ehk muutub üht-teist selles vallas siis, kui jalgpalliga üles kasvanud põlvkonnad võtavad ühiskonnas sisse olulisemaid positsioone – tuletan meelde, et massiline noorte tulemine jalgpalli juurde algas 1984. sünniaastaga, mis tähendab, et suurem hulk jalgpalliga üles kasvanuid on praegu alles 28-aastased või nooremad – ja kui ühiskondlik pendel liigub tagasi sisuliste tegevuste jaoks soodsamasse positsiooni.

Praegusel arenguetapil on ajakirjanike ja publiku jaoks võimalik tõmmata ka üks jalgpalliline paralleel – koondise mängude mugav regulaarsus ja atraktiivsus on üheks põhjuseks, miks liigajalgpalliga ei tegeleta piisavalt, korvpalliajakirjanikel sellist võimalust lihtsalt ei ole ja nad peavad keskenduma klubikorvpallile, et oma lemmikalaga sidet hoida.

Kõnelen siinkohal ka ühelt jalgpalliajakirjanikult kuuldud loo: Flora – Levadia liigamängu eel olevat toimetusesisesel hääletusel mängu eelloo avaldamine lihtsalt maha hääletatud, järeldaksin sellest, et jalgpalliajakirjanikele ollakse kadedad võimaluse eest kajastada sisulist sporti – kõnelen koondisemängudest – jalgpalliajakirjanikud on aga piisavalt naiivsed ja lasevad ennast veenda, et Eesti liiga mängudest ei ole midagi kirjutada.

Ma ei hakka siinkohal vaidlema liigataseme üle, tõrjun väite vaid näitega Malta saarelt, mille liiga Eesti liigast pigem nõrgem, kuid mille iga vooru mängudele pühendatakse erinevates ajalehtedes mitmeid lehekülgi. Tõsi, selles Muhu saare suuruses väikeriigis on ka ajalehti oluliselt rohkem kui Eestis ja nad kannavad endaga kaasas maailmavaatelisi ideed ja nende eesmärk ei ole pelk rahateenimine.

Märgin süvitsi minemata ka ära, et ajakirjanduslikke valikuid on Eestis juba vähemgi kui maades, mida me harjunud pidama ebademokraatlikeks ja see ei ole mistahes sisulise arengu tee valinud tegevuste jaoks hea.

Raha

Missioonikeskse ajakirjanduse puudumine ja vaid tulukeskse ajakirjanduse olemasolu on õnnetus, mille esmaseks põhjuseks meie saabumine lääneühiskonda kapitalismi sellises faasis, kus meile elu ülesehitamiseks aega ei antud.

Ajalehed asutati ajalooteljel ülesandega inimeste valgustamiseks ja ajakirjanduse normaalne areng on hoidnud neid samm sammult kulgenud ühiskondades endiselt suuremal või vähemal määral samal teel – rahateenimise kõrval kantakse kindlaid põhimõtteid, kaitstakse ja propageeritakse veendumusi ja nii edasi, see on võimalik tänu kultuurikihi olemasolule ehk siis raha hakati teenima alles peale muude asjaolude toimima hakkamist ja ka siin võib märkida, et sellegi kultuurikihi vahetamine rahaks on võimalik ja mõistlik ainult teatavates piirides ja tingimustes.

Täpselt samamoodi on firmadega, mis loodi ajaloos eelkõige hobitegevuseks ja enese realiseerimiseks, rahateenimine oli teisejärguline eesmärk või vähemalt ei paistnud ta nii selgelt esimese eesmärgina välja.

Eesti saabumisel kapitalismi sai suure osa ärimeeste jaoks sihiks raha teenimine ja selle läbi rantjee-eluni jõudmine, firmat missioonina ehitasid üles vähesed. Siin on ka põhjus, miks oluline hulk ettevõtteid on müüdud globaalsetele kontsernidele või lihtsalt välismaalastele.

Kuidas on see kõik seotud jalgpalliga? Aga nii, et kui vaatame kaubamärke, mis reklaamivad ennast rahvusvahelises jalgpallis, siis on väga raske leida nende käes oleva raha jaoks teed Eesti jalgpalli – globaalsete ettevõtete käitumine väikestel turgudel on tavajuhul vaid tulu võtmine ja seda läbi globaalse reklaami ehk siis selline kaubamärk tutvustab ennast jalgpalli kaudu MM-finaalturniiril või Meistrite Liigas ja tal ei ole huvi ega mõtetki teha sama Eesti või mõne teise väikeriigi turul.

Siin jõuame mõtteni kapitali rahvusest, mis on just väikeriigi jaoks tähtis asjaolu, sest muul moel ilmselt ei ole võimalik temalt nõuda vastutust ühiskonna ees, kus ta oma tegusid teeb.

Norra kogemusest tean, kuidas ettevõtted sporti toetavad ja kui missioonikeskne see on. Firmaomanikud on üldjuhul kohalikud ja valdavalt teise või kolmanda põlve omanikud ehk siis need ettevõtted on saadud päranduseks isadelt-vanaisadelt, nad toimivad hästi, neil on oma kultuurikiht ja mõistagi ka raha ja elus aktiivne kaasalöömine ja vastutuste võtmine on kõnealuste jaoks igapäevategevusena tähtsad.

Kõrvalpõige maailma

Tulles tagasi klubide oma näo kujunemise juurde arvan, et küllap läbiti põhiasjaoludes sarnane tee jalgpalli arenemise mingis faasis mujalgi maailmas, tänaseks on raha olukorda muutnud, kuigi väidan, et kaks Euroopa ja ehk ka maailma tuntuimat klubi – ManU ja Barca – kannavad oma nägu edasi ja see on nende edu peamiseks pandiks.

Kuna läks analüüsimiseks, siis märgin, et sama asjaolu on ka Jose Mourinho treenitud klubide jätkuvate hädade allikas – mees tahab olla suurem kui klubi, suurem kui jalgpall ja nii kaotavad klubid läbi klubitähenduste teisele plaanile langemise toetajaid/huvilisi, mängijaid motiveeritakse läbi primitiivsete asjaolude ja kuna sõlmitavad lepingud on pikaajalised – kallitest lepingutest ju raske vabaneda – võtab oma teele tagasijõudmine aega.

Sama on juhtunud Arsene Wengeri Arsenaliga – mehel on positiivne ja jalgpallikeskne nägemus ja ta ei upita iseend jalgpalli arvelt – paraku pole see Arsenali klubi identiteediga haakuv ja selliselt võeti klubilt ära üks sammas, millele edukus saanuks toetuda.

Arsenali, Chelsea, Interi ja Real Madridi sugused klubid saavad endale üht-teist siiski lubada, nende identiteet on tugev ja seda on võimalik rahaks vahetada ilma, et klubi märkimisväärselt kahjustatud saaks, kuigi kuskil on ka nende jaoks piir; samas väidan, et ühegi Eesti klubi jaoks ei teki sellist võimalust – pean silmas kultuurikihi vahetamist rahaks – iialgi, mis tähendab, et lojaalsus teatud ühiskonna osa vastu ja sotsiaalne samastumine saavad olema argumendid, millele ühe Eesti klubi areng saab toetuda.

Foto: Catherine Kõrtsmik

Lõpetuseks

Ei tohi unustada, et kõik meil toimivad protsessid on kujunemise järgus, kusjuures seda mitte ainult jalgpallis ja sellistena tuleb neid ka võtta, keskendudes teadmisele, et nii, kuidas me praegu olukorda kujundame ja kujundamisse panustame, selline meie ühiskonna ja jalgpalli, sealhulgas ka Meistriliiga nägu saab tulevikus olema, sest pikk perspektiiv on ainus, mida vaadates saame oma loogikaid üles ehitada – lühiajalise edu eeldusi meie väikesel maal lihtsalt ei ole.

Mõte ja tõde on meie ühiskonna ja jalgpalli jaoks üks ja seesama – kui tahame, et meie klubijalgpallist saaks midagi tõelist, kui tahame, et meie klubijalgpall võtaks sisse rolli, millest unistame, kui tahame, et meie ühiskond oleks selline nagu me kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses teda kätte võites unistasime, siis peame ta ühiselt ja targalt tegutsedes kild killu haaval sellisena üles ehitama.

Puht jalgpalliliselt, just klubijalgpalliliselt, aga soovin neile, kes enese jaoks oma klubi leidnud, mõelda hästi läbi, kuidas on võimalik kaasa aidata kõnealusele arengule, isegi kui see on vaid lihtne kõikidel kodumängudel käimine ja igale mängule ühe uue inimese kaasatoomine; kellel oma klubi veel ei ole, vaadake ringi, kui teie kodupaigas on väikeklubi, siis mõistagi toetage teda, aga leidke ka tippklubi, keda jälgida, kujutan, ette, et iga eestlane võiks mingi arvu aastate pärast olla vähemalt passiivne ühe jalgpalliklubi toetaja ja valik tuleb teha tunnete ja mõistuse koostöös ja kindlasti on normaalne, et selles valikus on oma osa juhuselgi.

Igasugune toetus on klubile oluline, tähtis on vaid, et see oleks oma olemuselt positiivne – kui te igal nädalal staadionile tulla ei jaksa, tulge igal teisel nädalal; kui te igal teisel nädalal staadionile tulla ei saa, tulge kord kuus; kui te ei taha tulla ka kord kuus, siis käige vähemalt tippmängudel; kui te üldse staadionile tulla ei taha, siis hoidke oma klubile pöialt ja jälgige tema tulemusi ja andke oma valikust võimalusel teada.

Ärme otsi üksteises vigu, toetagem elu edasi viivaid tegusid, sest muidu pole meid ühel päeval lihtsalt olemas ja ma ei teagi, kas see käib nüüd rohkem jalgpalli või kogu Eesti riigi ja rahva kohta.

2 vastust postitusele: “Meistriliigast, klubijalgpallist ja muustki. Üldiselt ja konkreetselt”

  • Stok ütleb:
    31. juuli 2012 kell 15:54

    tl;dr

  • Anti Aivar ütleb:
    31. juuli 2012 kell 16:46

    no can do Aivar, mina näen sinus mitut viga

 

Lisa kommentaar