header photo

Jalgpall nokauteerib ise – vastulause Priit Pulleritsule

Foto: Hendrik Osula

Mida süüdistada selles, et jalgrattaspordi andekad britid Mark Cavendish ja Bradley Wiggins ei ole kodumaal olümpiamängude eel kohalike ainsad lemmikud. Muidugi jalgpalli!

Priit Pullerits kirjutab oma arvamusloos “Nokaut jalgpallile” (TPM, 27.07.), kuidas “rattaspordil on erinevalt jalgpallist vähemasti arukas mõte”, “jalgratturid on palju mehisemad kui jalgpallurid” ning et “eks näita iga ala taset seegi, millist rahvast see ligi tõmbab ja milliseid emotsioone kütab.”

Loomulikult on igaühel oma eelistused, kuid üritamine lahmimisega noori huvilisi maailma (sealhulgas ka Eesti!) populaarseima spordiala juurest minema lüüa on tuntud harrastussportlase poolt pehmelt öeldes väga ootamatu.

Kahtlemata on jalgrattaspordi näol tegemist meeletu füüsilise pingutusega, kuid kirjutada, et jalgpallurid seevastu suurturniiridel ainult puhkavadki, on liialdus. Kuigi seda võib olla raske ette kujutada, on jalgpalli näol tegemist ühe tehnilisema spordialaga.

Seda kinnitavad treenerid, kelle sõnul on näiteks eriti oluline õige jooksutehnika lühikeste kiirete sprintide sooritamiseks väljaku peal. Seejuures võib seesuguseid spurte ühe mängu jooksul teha koguni mitukümmend tükki, samas kui jalgrattaspordis võib jooksik pärast üht eest ärasõitmise katset juba keel vestil olla ning võitlusvõimetult sõidu lõpuni kulgeda.

Jalgpall on ühtlasi lihtne, kuid ka universaalne mäng. Professionaalse jalgpalluri edu ei sõltu kuidagimoodi niivõrd palju välistest tingimustest kui jalgrattaspordis (jalgratas ja muu sõiduvarustus!), vaid ikka inimesest endast. Kui palju edukaid jalgpallureid on tulnud Aafrika riikidest, kus spordi infrastruktuur on olnud kehvas olukorras ning mänguoskuseid on lihvitud liivase maapinna peal.

Samas on edukal jalgpalluril vaja aga rohkelt erinevaid füüsilisi – lisaks palli täpsele löömis- ja söötmisoskusele ka jõudu, vastupidavust, painduvust – ning vaimseid oskusi – väljakunägemine, kiire mõtlemine, olukordade peas läbimängimine, vaimne julgus.

Erilist arusaamatust tekitab autori tung pidevalt ühele konkreetsele spordialale “ära panna”. Samas tuleb mulle autori nimega kogu aeg meelde tema jutt “erapooletusest ja tasakaalustatusest”, mida tema loengutes käies alati kuulda on saanud.

Ma absoluutselt ei eita, et jalgpallis on mitmeid negatiivseid tahke, millest ühele – tippjalgpallurite näitlemisele murul – autor oma loos suurepäraselt vihjanud oli. Ent kuhu jäi sealjuures võrdlus jalgratturite “näitlemisele” – ise dopingu kasutamise juures puhta näo näitamisele.

Paljud jalgpalli probleemid on põhjustatud sellest, et spordiala viimased tippjuhid on olnud suhteliselt konservatiivsed – näitena võib tuua sellesama näitlemise, mille eest veel hiljuti hoiatuskaarte ei jagatud, ning pika jandi videokordustega. Samas oleks need mured karmi käe poliitikaga kergesti lahendatavad – EI näitlemisele, JAH videokordustele. Samal ajal ei möödu pea ükski jalgrattaspordi tippsündmus Tour de France ühegi dopinguskandaalita.

Loomulikult on kõigil hea meel, kui eestlastel spordimaailmas hästi läheb. Minul ei ole mingit vahet, kas selleks alaks on jalgpall või jalgrattasport. Mäletan hästi, kui palju ma noorena koos ühe hea sõbraga jalgpalli mängimas käisin, nüüd on ta valinud aga jalgrattasõidu ning võistleb suhteliselt edukalt välismaa noortesõitudel ning on kuulunud noortekoondisesse. Ja mul ei ole absoluutselt mitte mingisugust vimma, et ta minu harrastatava ala asemel midagi muud valis!

Küll on aga jalgpall süüdi selles, et ta on maailma populaarseim spordiala ning et ETV rahva raha jalgpalli suurturniiride ülekandmiseks kulutab. Kuigi seejuures on just jalgpalliülekanded turniiride ajal teletopi vaadatuimad saated.

Samuti on jalgpall süüdi selles, et temale käimasolevate olümpiamängude ajal rohkem tähelepanu pööratakse kui varem. Sest kui muidu on tegemist olnud mõttetu olümpiaalaga, siis seekord on ta tagasi jõudnud oma sünnimaale. Seda vaatamata tõsiasjale, et pärast mitmeid suurturniiride ebaõnnestumisi ei looda britid oma lemmikutelt võitu. (“Brittidel pole oma jalgpallikoondisse usku”, PM, 27.07.)

5 vastust postitusele: “Jalgpall nokauteerib ise – vastulause Priit Pulleritsule”

  • ddr ütleb:
    8. aug. 2012 kell 14:26

    Ma ei saa aru, et miks peab vastama Pullekale nii pikalt.
    Piisanud oleks kahest sõnast: “Mine m*nni!”
    Kõik.

  • Urmas ütleb:
    8. aug. 2012 kell 15:11

    Edu reporteritöö praktikal!

  • E ütleb:
    8. aug. 2012 kell 18:19

    Juba see, et Pulleritsi artiklit polnud võimalik kommenteerida, näitas seda, et mees teadis, millist sitta ta kirjutab ning millised arvamusavaldused tema tartkuse peale tuleks. Igal ühel on õigus oma arvamusele, aga ma ei tea, miks ta seda nii avaldada tahtis? Natuke lolli mulje jätab temast.

  • Marq ütleb:
    9. aug. 2012 kell 11:43

    Pullelit*sile pika artikliga vastamine on tõesti nonsense. Samas tahtis Pullerdis lihtsalt feimi saada, muud ei midagi. Kloun jääb klouniks.

  • Mart ütleb:
    9. aug. 2012 kell 14:11

    Kõik on seletatav koolipõlvest- kui normaalselt kutid mängisid palli ja Pulleritsu mängu ei võtnud, väntas too vana školnikuga ranits seljas koju, vandudes kättemaksu. Nüüd see siis tuli…

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Kristjan Lukk Kristjan Lukk
    Olen Saaremaa ja Itaalia jalgpalli tuline austaja ning minu südame paneb kiiremini tuksuma kõik, mis on seotud sini-kollaste või puna-mustade värvidega. Blogis püüan jagada omapoolseid seisukohti nii kodu- kui ka välismaisest vutist. Uskuge mind - kui miski mulle ei meeldi, siis välja ütlemata ma seda ei jäta.

Autori postitused

Teema postitused