header photo

Arhiiv: september, 2012

3 võlusõna jalgpallipubliku meelitamiseks

Wembley'le leidis tee üles 2000 eestlast, keskmisele Meistriliiga mängule jõuab neist kümnendik. Foto: Siim Pulst

Eesti jalgpalli turundamine on üks keeruline mõistatus, eriti mis puudutab koduliiga publikunumbreid. Ühest lahendust sellele ei oska ilmselt pakkuda keegi – ja kindlasti mitte mina kui turunduse alal täiesti ebakompetentne inimene –, küll aga on mulle aastate jooksul silma jäänud kolm faktorit, mille olemasolu korral on publikuhuvi praktiliselt garanteeritud.

Need “võlusõnad” on 1) Eesti, 2) Inglismaa, 3) tasuta.

1) Eesti. Eestlase maailmapildis paistab olevat eriliselt tähtsal kohal enda vastandamine ülejäänud maailmaga. Ilmselt on see nii, kuna oleme väike rahvus, mis on olnud kaua ikke alla surutud ja suure vaevaga enda riigi välja võidelnud. Mis iganes selle tegelik põhjus ka ei ole, paistab see toimivat – pane vaid Eesti koondis või noored või klubid vastamisi mõne teise riigi omadega ning rahvas on kohal.

Mis saaks Jugoslaavia koondisest?

Luka Modric oleks üks Jugoslaavia koondise võtmemängijaid. Foto: football-pictures.net

Meistrite Liiga avapäeval Real Madridi ja Manchester City mängu vaadates hakkasin mõtlema selle peale, kui palju on erinevates tippmeeskondades endise Jugoslaavia päritolu mängumehi. Reali ja City mängus torkas see veel eriliselt silma, sest lisaks sellele, et horvaat Luka Modric Reali värve esindab, kanti mõlemad  City väravad “jugoslaavlaste” nimele – Edin Džeko on ju Bosnia ja Hertsegoviina koondislane ning Aleksandar Kolarov Serbia koondise mängija

Seega otsustasingi luua ulmelise stsenaariumi – endine Jugoslaavia, mis on tegelikkuses 1990-ndate algusest lagunenud kokku juba seitsmeks riigiks (Serbia, Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Kosovo) otsustab panna välja ühise meeskonna. Oletagem siis, et põhjuseks on kas see, et riik taasühineb või pole kunagi lagunenudki – see polegi praegu oluline. Vaatame aga, milline võiks välja näha tänapäeva Jugoslaavia jalgpallikoondis.

Euroopa valikgrupi mäng Aasias

Foto: Madis Kalvet

Faktiliselt peetakse Eesti ja Türgi vaheline MM-valikmäng Aasias. Bosporuse väin lõikab hiigelsuure Istanbuli kaheks osaks, millest üks asub Euroopas ja teine Aasias. Teisipäevane mäng toimub ida pool, ligi 50 000 inimest mahutaval Fenerbahce staadionil.

Türgi suurimas linnas Istanbulis elab jämedalt 10 korda rohkem inimesi kui Eesti riigis kokku. Euroopa ja Aasia vaheline piir ei ole ainult formaalne, sest Bosporusest läänes on linnapilt idast selgelt uhkem ja jõukam ning isegi pisut puhtam, kuigi üldpilt Istanbulis on üsna räpane. Prügi visatakse kõhkluseta maha, koerad jooksevad mööda tänavaid, tihedale asustusele pakuvad vaheldust tühermaad ja mahajäetud lagunenud hooned. Tänavad on kitsad ja liikluses valitseb anarhia – kiirteel seismine või vajadusel isegi tagurdamine on türklase jaoks loomulik tegevus ning signaal on autojuhi parim sõber. Võõrkeeli oskavaid kohalikke tuleb otsida tikutulega ja isegi kui kellegi leiad, räägib ta inglise keelt heal juhul keskmise Eesti põhikooliõpilase tasemel. See kehtib ka taksojuhtide, müüjate ja teiste teenindavate ametite kohta.

Liiga kõrgete ootustega kaasneb liigne tõmblemine

Pingevaba õhkkonda võib lugeda meie trumbiks. Foto: Rein Murakas

Eesti koondisele seatavad eesmärgid on algava MM-valikturniiri eel palju arutatud teemaks. Tõepoolest – mida oodata Euroopagi mõistes pisikeselt jalgpallimaalt, mis on just teinud enda läbi aegade parima saavutuse ja jäänud napilt eelmise suurturniiri ukse taha?

Alati peab püüdma paremini ja eelmisest tsüklist paremini esinemine tähendaks teadagi mida. Samas on väga hea meel kuulda, et nii treener kui ka mängijad ise hoiavad jalad maas ja suhtuvad olukorda realistlikult.

Soovitan sama teha ka poolehoidjatel, sest objektiivselt vaadates ei peaks me võitlema mitte edasipääsu eest, vaid korralik oleks ka näiteks neljas koht. Eesti peaks olema võimeline kõigile vastastele hambaid näitama ja heal päeval neilt punkte võtma, ent parimadki esitused ei pruugi tuua ihaldatud tulemusi. Sellist tähtede seisu, mis meid eelmisel sügisel saatis, ei pruugi enam pikka aega näha. Muidugi, ka aasta eest ei ennustanud sellist edu mitte miski. Selline see jalgpall kord juba on.

Quo vadis, Kuressaare (ja teised Meistriliiga amatöörid)?

Foto: Gertrud Alatare

FC Kuressaare viimase kuu-pooleteise vormikõver on olnud pehmelt öeldes eriline – mitme katastroofilise kaotuse kõrval on võetud ka suurepäraseid skalpe profmeeskondadelt, mis on teinud saarlaste tulemuste ennustamise ilmselt üheks raskeimaks tööks üldse.

Võtame perioodi alguseks juulikuu keskpaiga. Saarlased olid kergelt suvepuhkuselt värskelt naasnud kenade tulemustega – Tallinna Kalev suudeti kodumurul 2:1 üle mängida ning kolm päeva hiljem võideti 2:2 viigimänguga punkt Sillamäe Kalevilt.

Vassiljev, löö vahel ka teisele poole!

Foto: Catherine Kõrtsmik

Eesti koondisel on peagi algamas uus valiktsükkel. Kui Eesti peaks teenima penalti, mida ikka aeg-ajalt juhtub (eelmises tsüklis teeniti kaks penaltit), siis ilmselt läheb seda lööma Konstantin Vassiljev, kes käib penalteid löömas ka oma koduklubis Permi Amkaris.

Otsisin natuke aega Internetist Vassiljevi viimaste aastate (alates 2010) penalteid ning leidsin neid 13 tükki. Siin on nende 11 meetri karistuslöökide loetelu:

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv