header photo

Quo vadis, Kuressaare (ja teised Meistriliiga amatöörid)?

Foto: Gertrud Alatare

FC Kuressaare viimase kuu-pooleteise vormikõver on olnud pehmelt öeldes eriline – mitme katastroofilise kaotuse kõrval on võetud ka suurepäraseid skalpe profmeeskondadelt, mis on teinud saarlaste tulemuste ennustamise ilmselt üheks raskeimaks tööks üldse.

Võtame perioodi alguseks juulikuu keskpaiga. Saarlased olid kergelt suvepuhkuselt värskelt naasnud kenade tulemustega – Tallinna Kalev suudeti kodumurul 2:1 üle mängida ning kolm päeva hiljem võideti 2:2 viigimänguga punkt Sillamäe Kalevilt.

Seejärel aga – kõmm! – saadi otseselt liigarivaalilt FC Viljandilt hävitav, 0:6 kaotus. Olgu, oma osa mängis seal ka väravavahi Mihhail Lavrentjevi varajane eemaldamine, kuid isegi kümnekesi on Viljandile kuue väravaga kaotamine liiast.

Halb seeria jätkus nädala pärast Maarjamäel, kui uskumatult isutu ning kehva mänguga Levadiale 0:7 alla jäädi. Saarlaste meeskonna mängija ning ka klubi telgitagustes tegutsev Pelle Pohlak tõi kaotuse põhjusena välja “teatud seltskonna” moraali languse.

“Ütleme nii, et tänane tulemus oli tagajärg sellele, mis viimase kuu aja jooksul meeskonnas on toimunud või mida me ei ole teinud. Ma arvan, et suurem osa meestest peab peeglisse vaatama ning endalt küsima, kas nad tahavad nädalavahetustel palli mängida või millegi muuga tegeleda,” sõnas Pohlak toona.

Kahe suure sauna järel saabus aga ümberpöörd – väga olulises kohtumises võeti tabeli punaselt laternalt Tartu Tammekalt kodus 3:2 võit.

Kuuldused ümberpöördest olid aga sügavalt ennatlikud – mõne päeva pärast sai Kure häbistava kaotuse, jäädes karikamängus tulemusega 2:3 alla II liiga klubile Ararat TTÜ.

Kaotuse järel tuldi mõneks taas tagasi sellisele tasemele, mida oleme Kuressaare puhul harjunud nägema – FC Floralt, Sillamäe Kalevilt ja Narva Transilt võeti vastu küll kaotused, kuid mitte saunad. Florakad olid kodus paremad 2:0 ning idavirulased võtsid oma tulemustega 2:1 ja 2:0.

Siis aga – jälle! – langesid saarlased sügavale masendusse. Kodupubliku ees toimus košmaar, mäng Nõmme Kaljuga, mis lõppes rekordilise 0:9 fiaskoga. Paistis, et madalseis on tagasi ning meeskond on langenud sügavamale kui kunagi varem.

Aga ei! Neli päeva hiljem tehti Paide Linnameeskonnaga 1:1 viik ning sellest omakorda kolme päeva pärast saadi hakkama lausa suurüllatusega – võõrsil alistati tulemusega 2:1 Narva Trans, kusjuures mõlemas mängus tuldi välja kaotusseisust ning kõik kolm väravat kanti Elari Valmase nimele.

Sarnase vägiteoga (või isegi vägevamaga) said saarlased mäletatavasti hakkama ka märtsis, kui Sportland Arenal valitsevat meistrit FC Florat ning sellega ka Eesti jalgpalliüldsust 1:0 võiduga raputati.

Mida see kõik aga lõppude lõpuks tähendab? Eks ikka seda, et Meistriliiga tagumiste meeskondade tase on järk-järgult ja visalt tõusmas.

Või kas ikka on? Heitsin pilgu aastate 2010-2012 Meistriliiga kohtumistele, kui liigas oli suhteliselt selgelt viis profimeeskonda (Flora, Levadia, Kalju, Trans ja Sillamäe) ning viis amatöörmeeskonda (Paide, Kuressaare, Tammeka, Viljandi ning kas Kohtla-Järve Lootus, Lasnamäe Ajax või Tallinna Kalev).

2010. aastal võtsid amatöörmeeskonnad proffidelt kokku 23 punkti ning aasta lõpuks oli vahe viimase profimeeskonna (Sillamäe) ja parima amatöörmeeskonna (Tammeka) vahel 19 punkti (59-40). Ära tuleks märkida veel kindlasti see, et üks amatööride võit proffide üle (Lootus Transi üle) lõi Betradaris vilkuma punased tulukesed.

2011. aastal olid amatöörid kollektiivselt veidi tublimad – hoolimata peksupoisi Lasnamäe Ajaxi null-panusest võeti proffidelt juba 26 punkti ning vahe Sillamäe ja Paide vahel oli aasta lõpuks vaid üheksa silma (54-45).

Sel aastal on seni amatööride saagiks jäänud 22 punkti, mis aga ületab napilt, aga kindlalt eelmiste aastate näitajad – 27 vooru järel oli 2010. aastal vastavaks arvuks 15 ning 2011. aastal 20. Milliseks see number käesoleva hooaja lõpuks kujuneb, saame teada lähima kuu-kahe jooksul.

Kõik see näitab, et profid ei saa, ei tohi ega või amatööre enam sugugi alahinnata. Kui neli-viis aastat tagasi võidi ka kehva mänguga üldiselt siiski kindlad kolm punkti kätte saada, siis nüüd on Meistriliiga näidanud, et pea kõik on võimelised suuri hammustama. Sel aastal pole ainsana seda suutnud vaid Tammeka.

Tulles aga tagasi Kuressaare juurde, on võimalikud pea kõik stsenaariumid – julgen väita, et kui suudetakse oma head mängu õigel ajal näidata, ei ole võimatu isegi Paide Linnameeskonna kinnipüüdmine ning aasta lõpuks tabelis kuuendaks tõusmine. Kui aga tähtsates mängudes taas suuri kaotusi tunnistatakse, võime saarlasi järgmisel aastal näha Esiliigas. Piisaks vaid tabelis üheksandaks jäämisest ning üleminekumängudel ebaõnnestumiseks. Tee on libe, kuid õigete saabastega viib see siiski ülesmäkke. Kas viikingid suudavad seda?

Üks vastus postitusele: “Quo vadis, Kuressaare (ja teised Meistriliiga amatöörid)?”

  • Tre ütleb:
    6. sept. 2012 kell 18:12

    Viikingid ei püüa Paidet kinni ning isegi, kui nad peaks eelviimaseks jääma, siis EL-i nad ei kuku. Ollakse liialt ebastabiilsed, kuid mängupilt on ikkagi selline, mis ei luba kukkuda aste madalamale.

 

Lisa kommentaar