header photo

Liiga kõrgete ootustega kaasneb liigne tõmblemine

Pingevaba õhkkonda võib lugeda meie trumbiks. Foto: Rein Murakas

Eesti koondisele seatavad eesmärgid on algava MM-valikturniiri eel palju arutatud teemaks. Tõepoolest – mida oodata Euroopagi mõistes pisikeselt jalgpallimaalt, mis on just teinud enda läbi aegade parima saavutuse ja jäänud napilt eelmise suurturniiri ukse taha?

Alati peab püüdma paremini ja eelmisest tsüklist paremini esinemine tähendaks teadagi mida. Samas on väga hea meel kuulda, et nii treener kui ka mängijad ise hoiavad jalad maas ja suhtuvad olukorda realistlikult.

Soovitan sama teha ka poolehoidjatel, sest objektiivselt vaadates ei peaks me võitlema mitte edasipääsu eest, vaid korralik oleks ka näiteks neljas koht. Eesti peaks olema võimeline kõigile vastastele hambaid näitama ja heal päeval neilt punkte võtma, ent parimadki esitused ei pruugi tuua ihaldatud tulemusi. Sellist tähtede seisu, mis meid eelmisel sügisel saatis, ei pruugi enam pikka aega näha. Muidugi, ka aasta eest ei ennustanud sellist edu mitte miski. Selline see jalgpall kord juba on.

Piisab heita pilk Eesti ja Rumeenia koondislaste koduklubidele, et reedese mängu selge favoriit määrata. Meie alagrupis esimese kahe hulka tulemiseks pakub näiteks Triobet järgmiseid koefitsiente: Holland 1,04, Türgi 1,5, Rumeenia 2,8, Ungari 7,5, Eesti 25 ja Andorra 1000. Erinevalt FIFA tabelist, mis on koostatud sellistel alustel, et riikide järjekord võtab kukalt kratsima, võib kihlveokontorite hinnanguid tavaliselt enam-vähem paikapidavateks lugeda. Ega nad ilmaasjata metsikuid kasumeid ei teeni.

Aga aitab ettenutmisest. Jalgpall on ja jääb ümmarguseks ning juba see, et Eesti koondis on tõestanud enda üllatusvõimelisust, tekitab uue tsükli eel suure ootusärevuse. Loomulikult tuleb minna seda mängu võitma ja loomulikult tuleb sellesse uskuda. Lähimineviku edu sisendab optimismi ja annab alust unistamiseks. Selles pole midagi halba.

Loodan lihtsalt, et kui kõik ei peaks minema lootuste kohaselt, siis jagub kainet pead nägemaks, et selles (räägin tulemusest – hoopis teine asi on see, kuidas tulemused sünnivad) pole midagi katastroofilist. Üks suurte ootustega seotud negatiivseid aspekte on see, et kõrgelt kukkudes hakatakse kohe päid raiuma. Kahtlen sügavalt, kas selline tõmblemine – nagu Ott Järvela seda tabavalt nimetanud on – oleks kasulik ühelegi jalgpallimeeskonnale. Eriti veel Eestis, kus ressursid on nii piiratud, et suurteks muudatusteks polegi õieti ruumi.

2008. aastal, kui koondis oli alustamas oma esimest valiktsüklit Tarmo Rüütli käe all, pani mind imestama Bosnia ja Hertsegoviina jalgpalliajakirjaniku öeldu. Umbes nelja miljoni elanikuga väikeriik, mis pole kunagi varem suurturniirile kvalifitseerunud, seadis selgeks eesmärgiks MM-ile jõudmise ja sellest vähemat peeti läbikukkumiseks. B&H üllatas tolles tsüklis paljusid, jõudes play-off’ini välja ja vandudes seal napilt Portugalile alla. Vähemalt sama üllatav oli, et peatreener Miroslav Blaževic lahkuski seejärel ametist (seda küll suhteliselt segastel asjaoludel). Järgmises tsüklis jõuti täpselt sama kaugele ja kaotati taas play-off’is Portugalile, seekord suuremalt. Tubli tulemus küll, aga kui Blaževic oleks saanud jätkata meeskonna ehitamist, siis võib-olla oleksime neid sel suvel Ukrainas ja Poolas näinud?

Kuna tõmblemise kõige silmapaistvam osa ongi treenerivahetused, siis võtsin kokku meie eelmise kahe valiktsükli vastasmeeskondade treenerite saatused. Tuleb välja, et kui sa just ei vii enda meeskonda finaalturniirile või kui sa ei ole Eestist, siis võid varakult uue töökoha valmis vaadata:

2008-09:
Hispaania
: Vicente del Bosque viis koondise MM-finaalturniirile ja jätkas.
Bosnia ja Hertsegoviina: Miroslav Blaževic lahkus pärast kaotust MM-valikturniiri play-off’is Portugalile.
Türgi: Fatih Terim lahkus pärast ebaõnnestunud MM-valikturniiri.
Belgia: Rene Vandereycken vallandati pärast 6 mängu, millest ta teenis 7 punkti, aga kaotas viimased 3; Franky Vercauteren vallandati pärast 2 mängu – 0:5 kaotust Hispaaniale ja 1:2 kaotust Armeeniale; Dick Advocaat võitis 2:0 Türgit ja kaotas 0:2 Eestile, aga lahkus järgmisel aastal, et asuda Venemaa etteotsa.
Eesti: Tarmo Rüütli lõpetas 6-liikmelises MM-valikgrupis 5. kohaga ja jätkas.
Armeenia: Jan Poulsen vallandati pärast 5 mängu, millest ta teenis 1 punkti 2:2 viigi eest Eestiga; Vardan Minasyan teenis 5 mänguga 3 punkti ja jätkas.

2010-11:
Itaalia
: Cesare Prandelli viis koondise EM-finaalturniirile ja jätkas.
Eesti: Tarmo Rüütli kaotas EM-valikturniiri play-off’is Iirimaale ja jätkas.
Serbia: Radomir Antic vallandati pärast 2 mängu – 3:0 võitu Fääri saarte üle ja 1:1 viiki Sloveeniaga; Vladimir Petrovic vallandati pärast ebaõnnestunud EM-valikturniiri.
Sloveenia: Matjaž Kek vallandati pärast ebaõnnestunud EM-valikturniiri.
Põhja-Iirimaa: Nigel Worthington vallandati pärast ebaõnnestunud EM-valikturniiri.
Fääri saared: Brian Kerr ei jõudnud EM-valikturniiri järel jalgpalliliiduga lepinguläbirääkimistel üksmeelele ja lahkus.

Kui finaalturniirile viivaid kohti on iga grupi jaoks 1-2, siis kas on õige selle mittesaavutamist läbikukkumiseks lugeda? Mõni suurem koondis saab seda endale lubada, aga mulle tundub, et liiga paljud riigid peavad ennast nii suureks.

Eestil on ka praegust valikgruppi vaadates konkurentsitult kõige pikemat aega ametis olnud juhendaja:

2012:
Holland: Louis van Gaal palgati 2012. aasta juulis, asendades EM-il ebaõnnestunud Bert van Marwijki.
Türgi: Abdullah Avci palgati 2011. aasta novembris, asendades EM-valikturniiri play-off’is kaotanud Guus Hiddinkit.
Rumeenia: Victor Piturca palgati 2011. aasta juunis, asendades EM-valikturniiri keskel lahkunud Razvan Lucescut.
Ungari
: Sandor Egervari palgati 2010. aasta juulis, asendades MM-valikturniiri järel vallandatud Erwin Koemani.
Eesti: Tarmo Rüütli palgati 2007. aasta lõpus, asendades lepingu lõppedes lahkunud Viggo Jensenit.
Andorra: Jesus Luis Alvarez de Eulate palgati 2010. aasta veebruaris, asendades David Rodrigot.

Moraal peitub selles, et meiesuguse väikeriigi trumbiks paberil tugevamate vastu on justnimelt stabiilne kollektiiv ja lihvitud kokkumäng. Treener teab peensusteni, mida ta mängijatelt oodata saab, ja mängijad teavad peensusteni, mida treener neilt nõuab. Kuni see kooslus töötab ning motivatsioon ja võitlusvaim püsivad üleval, mille üle meie praegu kindlasti kurta ei saa, on kõik hästi.

Kui see kõik toob meile veel ühe eduka valiktsükli, siis on suisa super. Aga kui ei too, siis ei tähenda see, et oleks põhjust kohe tõmblema hakata.

4 vastust postitusele: “Liiga kõrgete ootustega kaasneb liigne tõmblemine”

  • ehv ütleb:
    7. sept. 2012 kell 07:51

    See hea meeskonnavaimu olemasolu on natuke liialdatud. Rääkides mängijatega, on pooled neist vihased, et nad vähe mänguaega saavad, ja enamusele ei meeldi, et Lindpere ja Ojamaa(ja ehk ka Oper) koondises on.

  • Raud to ehv ütleb:
    7. sept. 2012 kell 08:38

    Palun nimeta need mängijad, kes nii on öelnud? Kes on pahane, et Oper ja Ojamaa on koondises? Või tahad sa lihtsalt kõva mees olla?

  • Oll ütleb:
    7. sept. 2012 kell 14:01

    Mazz, väärt lugemine!

  • ehv ütleb:
    8. sept. 2012 kell 10:41

    Olen muidugi kõva mees. Selles ei ole küsimus. Mängijad, kes neid uusi vendi koondisesse ei taha, peaks ka selged olema, kui sa vähegi mõelda suudad. Üldiselt on kogu meeskond peale neid poolkobaga saadud võite täiesti pilvede peale läinud. Eesotsas Tarmo Rüütliga, kes arvab, et nüüd võib suvalised mängijad suvalistele positsioonidele panna ja nad toovad võidu ikka ära.

 

Lisa kommentaar