header photo

3 võlusõna jalgpallipubliku meelitamiseks

Wembley'le leidis tee üles 2000 eestlast, keskmisele Meistriliiga mängule jõuab neist kümnendik. Foto: Siim Pulst

Eesti jalgpalli turundamine on üks keeruline mõistatus, eriti mis puudutab koduliiga publikunumbreid. Ühest lahendust sellele ei oska ilmselt pakkuda keegi – ja kindlasti mitte mina kui turunduse alal täiesti ebakompetentne inimene –, küll aga on mulle aastate jooksul silma jäänud kolm faktorit, mille olemasolu korral on publikuhuvi praktiliselt garanteeritud.

Need “võlusõnad” on 1) Eesti, 2) Inglismaa, 3) tasuta.

1) Eesti. Eestlase maailmapildis paistab olevat eriliselt tähtsal kohal enda vastandamine ülejäänud maailmaga. Ilmselt on see nii, kuna oleme väike rahvus, mis on olnud kaua ikke alla surutud ja suure vaevaga enda riigi välja võidelnud. Mis iganes selle tegelik põhjus ka ei ole, paistab see toimivat – pane vaid Eesti koondis või noored või klubid vastamisi mõne teise riigi omadega ning rahvas on kohal.

Mõned näited: Koondise- ja liigamängude võrdlust ei ole vaja vist mainidagi. Ka noortekoondiste publikuhulgad jätavad Meistriliiga enda varju. Klubijalgpalli hooaja tipphetked kipuvad samuti olema suvised euromängud, mis meelitavad vaatamata Eesti klubide järjekindlale peksasaamisele kohale ligi 10 korda rohkem publikut kui eestlaste omavahelised madistamised. Nende näidete hulka sobivad ka teised alad või õigemini see, kuidas mõnest teise- või kolmandajärgulisest alast võib saada peaaegu et rahvusspordiala ainult sellepärast, et mõni Eesti mees või naine on maailma tipus.

2) Inglismaa. Jalgpallihuvilistest meil juba puudu ei tule, aga suur osa neist seob end vutiga maailma tippude kaudu. Eelkõige elatakse muidugi kaasa Inglismaale. Jällegi on sel ilmselt konkreetsed põhjused, miks on nii popp just Inglismaa ja mitte mõni muu vutiriik ning miks läheb mingi välisliiga meile rohkem korda kui kodune, aga põhjused ei olegi siinkohal olulised. Fakt on see, et piisab vaid Inglismaad mainida ja keskmisel vutifännil on kohe kõrvad kikkis.

Mõned näited: Levadia kodumängu Newcastle’iga jälgis 2006. aastal 7970 inimest (eelmises ringis hollandlaste Twentega vaid 3200). Eesti kaotas 2008. aasta EM-valiksarjas kõik kodumängud peale mängu Andorraga, aga tribüünil oli alati vähemalt 7500 inimest, sest valikgruppi kuulus ka Inglismaa ja piletipaketid läksid nagu soojad saiad. Võõrsilmängule Londonisse sõitis ligi 2000 Eesti fänni (umbes 2 korda rohkem kui eelmisel aastal Dublinisse play-off mängule) ja seda omal initsiatiivil, mitte jalgpalliliidu poolt organiseeritud tšarteritega.

3) Tasuta. Selgitavad kommentaarid on liigsed, sest kellele ei meeldiks tasuta lõunad? Tasuta ürituse ignoreerimine on ju omamoodi raha mahaviskamine, eksole? Eriti hästi koputab see südametunnistusele, kui toimetada inimesele priipilet näppude vahele. No kuidas sa siis jätad selle kasutamata? Kui ikka kohe kuidagi minna ei saa, siis annad vähemalt sõbralegi.

Mõned näited: Kui U-19 koondis mängis esmakordselt eliitringis, üllatasid publikunumbrid (3 mängu peale kokku 18 823) paljusid. Konks peitus Jalka ajakirja ja muude kanalite kaudu jagatud kümnetes tuhandetes tasuta piletites. Paljuski sama valemit kasutades kogunes tänavusel U-19 EM-finaalturniiril pealtvaatajaid kokku 46 412, neist rohkem kui 2/3 mängudel, kus Eesti ei osalenudki.

Probleem on selles, et neid võlusõnu ei ole lihtne sihipäraselt rakendada. Eesti versus välismaa mentaliteeti on võimalik mingil määral üle kanda regionaalseks, aga üldiselt ei ole kohalik rivaliteet kuigi aktuaalne (eriti jalgpallis, kuni Meistriliiga tipus püsivad ainult Tallinn ja Ida-Virumaa) ning maailm liigub pigem vastupidises suunas. Inglastega palliplatsil kokkusaamise peale saab ainult loota, muul moel mängude sidumine Inglismaaga nõuab lennukat fantaasiat. Tasuta üritustega kaasneb vaidluskoht, kas on üleüldse õige harjutada jalgpallihuvilisi priipääsmetega ja kas see tasub end kunagi reaalselt ära? Pealegi ei piisa publiku meelitamiseks lihtsalt tasuta sissepääsust, vaid üritus peab olema ka atraktiivne, soovitatavalt peaks priipääse koos ürituse reklaamiga jõudma reaalselt inimese kätte. Niisiis tähendaks see kokkuvõttes juba asjatundlikku turundamist ja parajalt kulutusi, sisuliselt külastajatele pealemaksmist.

Aga kui kas või üks kolmest võlusõnast on olemas, siis tuleb see valju häälega välja hõigata, mitte omaette pomiseda. Kolmapäevane Eesti ja Inglismaa U-19 koondiste EM-valikmäng tõi Lillekülla kokku üle 800 inimese, mis on neljakordne Meistriliiga mängu publik. Seejuures olid Eesti võiduvõimalused minimaalsed ja vähemalt minule ei hakanud mängu eel silma mitte mingisugust reklaami. Väidetavalt promo siiski tehti, eelkõige koolides. Hea seegi, aga kui reklaam ei jõua isegi paljude igapäevaselt jalgpalli jälgivate inimesteni, siis loeksin seda pigem pomisemiseks. Ometi tuli kohale arvestatav hulk publikut ja see näitab, et võlusõnad tegelikult toimivad.

Huvitav, kui suur oleks potentsiaalne publikuhuvi Eesti-Inglismaa A-koondiste tasuta kohtumisel? 50 000? 100 000? 200 000?

8 vastust postitusele: “3 võlusõna jalgpallipubliku meelitamiseks”

  • kkkk ütleb:
    27. sept. 2012 kell 21:22

    ÕLLE

  • rootsi kunn ütleb:
    27. sept. 2012 kell 22:20

    Väga hea , üle pika aja väga hea . Leidsin ennast samadelt radadelt peale eilset Eesti -Inglismaa mängu .

  • Kalle ütleb:
    27. sept. 2012 kell 23:20

    Tõesti head tähelepanekud. Mina mõtlen – niimoodi põgusalt -, et igaühte neist kolmest saab omakorda taandada mingile vutisõbra vundamentvajadusele või spordipubliku põhilisele iseloomujoonele.

    “Eesti” kui kodukultuur, see kogukond ja selle väärtuste kogum, millega end kõige enam seostad, kuuluvustunne; “Inglismaa” kui ideaal(vuti)väärtused ja kultuur (keel), mille kaudu paljud eestlased end laiema maailma liikmena tajuvad ja selles orienteeruvad; “tasuta” kui hind, mida suur osa vutihuvilistest peab õiglaseks praegu pakutavate kodumaiste vaatemängude eest.

    Kui keegi korraldaks vutivisioonikonverentsi, võiks sellele just selline pealkiri olla: “Eesti… Inglismaa? Tasuta!” Lööv ja samas päris tõsine ka.

  • Myrgel ütleb:
    28. sept. 2012 kell 01:22

    Pakuks mõned kohalikku klubivutti iseloomustavad sõnad:

    KÄTTESAADAVUS
    Sa võid ju telekast oma inglise vutti vaadata, aga telekast jalgpalli vaatamine on sama mis rokk-konserti kodus ekraanilt vahtida. Õige elamuse saab ikka kohapealt. ManU või City mängule piletit saada on suhteliselt raske, lisaks on ka reis sinna kulukas. Siin saad oma vutilaksu kätte tihti 2 euro eest (FB attending näiteks)

    TÄHTSUS
    Kui oled eestlasest Barca fänn, kes käib mõnes Nõmme pubis pöidlad pihus oma lemmikule kaasa elamas, siis reaalselt oled sa klubi jaoks sama oluline kui liivatera rannalisele. Kui oled siin üks kahesajast või veel parem üks kümnest oma koduklubi toetajast kes on staadionile tulnud, siis saad lisaks vutinaudingule veel linnukese kirja panna, et oled andnud midagi juurde eesti vutile. Mängijatele on toetus väga oluline ja kui oled väikse seltskonnaga mõnele võõrsilmängule sõitnud ning meeskonnaliikmed tulevad sind personaalselt tänama – see on ikka paganama hea tunne! Tavapäratu ei ole ka vaatepilt, kus mängul mõne positiivse (ja vahel ka negatiivse) hõike peale reageerib mängija noogutuse või käevibutusega. Proovi samasugust asja kogeda Old Traffoldil..

    TIHEDUS
    Neid “Eesti” mänge ei ole piisavalt tihti, et ära rahuldada kasvavat vutisõltuvust. Varem või hiljem tahad midagi veel. Käid vaatad kaks valiktsükli mängu ära. Mis nüüd? Mida ma järgmised kaks kuud teen? Tahaks veel näha! Aga palun, laupäeval mängib sinu kodukandi meeskond tugeva vastasega. Nii alustasin ka mina oma meistriliigafänni karjääri.

    KODUNE
    Kõikide oma kiiksude ja kasvuraskustega on tegemist ikka päris meie oma asjaga. Enamik mängijaid ja treenereid räägivad sinu emakeeles, mängud toimuvad tihti kiviviske kaugusel kodust, enamik tulevasi koondislasi sirgub sinu silme all. Põhjuseid võib loetlema jäädagi.

    SÕPRUSKOND
    Mina isiklikult olen peale kohaliku klubivuti toetamise alustamist saanud tuttavaks vähemalt 30 uue sõbra-tuttavaga. Kellest valdav enamus on väga lahedad inimesed ja kellega seob meid ühesugune armastus selle ala vastu. Kui mõnel ehk kodus vaadatakse vutilembuse vastu imelikult ja mõned sõbradki ei saa aru täpselt miks sa ennem tähtsat mängu imelikult käituma hakkad, siis see seltskond mõjub sulle nagu grupiteraapia. Enam ei pea sa enam üksi kõrgendatud pulsiga tunde mängu alguseni lugema, ega peale hävitavat kaotust kurvastama. Sa tunned, et oled tõeliselt kodus!

  • ivan ütleb:
    28. sept. 2012 kell 12:32

    Balti liiga mangud valismaa klubidega jatsid kull inimesed v6rdlemisi kulmaks

  • Andres ütleb:
    28. sept. 2012 kell 14:23

    Hea artikkel, ja Myrgli kommentaar tabas kõiki vajalikke punkte.

  • Andres ütleb:
    28. sept. 2012 kell 14:24

    Ivan, kui klubid ise ei võtnud seda sarja tõsiselt, siis miks peaks keegi teine?

  • ivan ütleb:
    3. okt. 2012 kell 13:14

    Andres, sama lugu ju meistriliigaga. 5 meeskonda võitlevad, et saada üldse mehi mängudeks kokku. Iga hooaeg lõppeb mitme 10-0 skooriga. Isegi esikohameeskonnad tunnistavad euromängude eel, et seis mängijatega on nadi ja kogu jõudu välja ei panda. Narva Trans sõidab Gruusiasse 11 mängijaga. Meeskondadel puudub ambitsioon. Mängitakse justkui vastu tahtmist. Ja 4 vooru on minuarust täielik põnevuse tapja. Minul ausalt puudub huvi meistriliiga vastu senikaua kuni nii mängitakse. Just nagu korvpallis, kus ühed ja samad klubid mängivad üle nädala omavahel. Selline mängudejaotus on eriti mõttetu Eestis kuna meil on üpris selge favoriit igas teises mängus, nii et pole põnevust. Oleks meeskonnad võrdsed võiks nad ka 4 korda hooaja jooksul mängida, et selgitada parim. Praegusel juhul on aga ilmselge enne mängu kumb parem on ja mängitakse lihtsalt mängimise pärast.

 

Lisa kommentaar