header photo

Kolkapatriotism – kas liiga vähe või liiga palju?

Rakvere Tarvas on hetkel suurim erand. Foto: Mihkel Martinson

Kolkapatriotismist räägitakse Eesti kontekstis kõige rohkem just siis, kui püütakse selgitada, miks kohalikud ei ela kaasa “oma” klubi tegemistele. Erinevates kohtades on muidugi olukorrad erinevad, aga kõikjal väidetakse, et kui ei mängi ikka omad poisid, siis ei ole ka põhjust klubile kaasa elamiseks.

Soccerneti foorumis on erinevates teemades korduvalt arutluse all olnud, miks peaks inimesed tulema klubi mänge vaatama või mingil muul viisil klubi tegevusele kaasa aitama, kui seal mängivad mehed ei ole oma-linna-poisid. Teisest küljest on samades foorumites korduvalt maha hõigatud ka vastuväited: jalgpall on eelkõige meelelahutus ja seega ei ole oluline, kellest meeskond koosneb (suurklubide mentaliteet); tähtis on see, et oma poistel oleks leegionäride kõrval väljund võimalikult kõrgele tasemele (kasvatajaklubide mentaliteet); oluline on see, et ma saan oma koduklubile kaasa elada (klubifännide mentaliteet). Eks neid arvamusi on muidugi mõlemalt poolt veel ja veel. Kõike lihtsalt ei jõua siin ära tuua.

Küsimus, mida aga üsna vähe on küsitud, kõlab: miks “omad poisid” ei mängi koduklubi eest? Kas alati on probleem ainult selles, et neile ei anta võimalust? Või et nende tase ei vasta klubi soovidele? Kas tõesti väikeste kohalike klubide treenerid ja eestvedajad püüavad meelega meeskonda/klubi kohalikust elanikkonnast võõrutada? Ma arvan, et ei. Kui vaadata meistriliiga ja esiliiga tasandil klubisid, kes identifitseerivad ennast mingi linna või maakonna kaudu, siis ei ole see sugugi nii. Isegi Flora tütarklubid, kellele Tallinna-kesksust kõige rohkem ette heidetakse, on pidevalt püüdnud haarata võimalikult palju kohaliku taustaga pallureid meeskonda. Juba noortesüsteemist on proovitud esindusmeeskonda edutada vaevu peadtõstvaid noori, aga mida ei ole, on kohalike osakaalu tõus.

Milles siis ikkagi probleem? Kui võtta ette klubide statistikad ja vaadata, kes kohalikest on viimaste aastate jooksul mingil hetkel seal mänguaega saanud, siis võiks iga meeskonna koostada vaid oma klubi/maakonna kasvandikest. Kaasaarvatud kõige enam maapõhja taotud Viljandi meeskond. Ometi on hetkel neis meeskondades kohalikke vaid üksikuid. Kõige suurem erand on ilmselt Rakvere, kes süsteemivastase revolutsiooni järgses patriotismipuhangus on suutnud korjata kokku kõik kohalikud tipud. Kuigi protokolle vaadates on tunda, et ka nende hoog hakkab raugema, sest mitmele mängule on mindud vaid mõne vahetusmehega, kellest üks on mängiv treener. Mõnevõrra on suutnud kohalikke koos hoida ka Paide meeskond, aga sedagi vaid poole meeskonna jagu.

Mis siis juhtub kõigi nende noorte ja andekatega, kellele mingil hetkel on vähem või rohkem mänguaega ka esindusmeeskonna ridades jagunud? Kurb tõde on see, et suur osa kohalikest mängijatest loobub ise ühel või teisel põhjusel kodumeeskonna eest mängimisest. Ilmselt on kõik nõus, et kui pakutakse võimalust liikuda edasi paremasse klubisse ja professionaalsel tasemel jalgpalli mängida, siis tuleb sellest ka kinni haarata. Keegi ei hakka neile ette heitma kodukoha reetmist. Aga lisaks neile üksikutele on veel terve rida, kelle mängutase võimaldaks ML või EL tasemele mütata. Ometi näeme neid parimal juhul mõnes madalamas liigas, halvemal juhul sootuks saapaid varna riputamas. Ka nendel on ju olemas mingid objektiivsed põhjused. Kas töö või kool või perekond. Ja taaskord ei saa neile otseselt midagi ette heita.

Mida siis ette võtta? Kuidas hoida meie Eesti niigi nõrgukest jalgpallipüramiidi püsti? Nii nagu eelnevast jutust välja tuli, et probleemil on mitu külge, nii on ka lahendusel neid mitu. Ühest küljest võiksid kohalikud inimesed ja klubi oma jalgpallureid rohkem toetada ja motiveerida. Luua jalgpalli ümber selline peremudel, kust noored ei tahaks lahkuda, mille eest tegijad tahaksid vaeva näha ja kuhu veteranid tahaksid tagasi tulla. Teisest küljest võiksid kohalikud fännid toetada ka neid poisse, kes vaatamata oma sünnikohale on valmis nende klubi eest igapäevaselt higi ja verd valama. Nemad ei ole ju valinud, kus nad sündisid. Küll aga on nad valinud just teie klubi ja soovinud seda esindada. Ma usun, et ka nemad on väärt kohalike poolehoidu. Ja kolmandast küljest võiksid ka mängijad ise vaadata peeglisse: kas ma mängin mudaliigas selle tõttu, et minus pole meisterlikkust ja sisu või sellepärast, et ma ei viitsi veidi rohkem pingutada? Äkki on kodukoht väärt ka veidi enam ohverdust.

Üks vastus postitusele: “Kolkapatriotism – kas liiga vähe või liiga palju?”

  • jk ütleb:
    2. okt. 2012 kell 14:08

    FC Viljandil pealtvaatajaid vähem, kui Viljandi Tulevikul, see peaks sulle vastuse andma, mis valesti on.

 

Lisa kommentaar