header photo

Ood väikeriikidele

Hoolimata vastaste väiksusest võib võidurõõm olla ikkagi vaat et magusam kui mesi, näiteks nagu pildil olev eestlaste joovastus pärast võiduväravat Fääri saartele. Foto: Hendrik Osula

Alustuseks üks viktoriiniküsimus – eelmisel aastal tõusis Itaalia tugevusele neljandasse liigasse meeskond nimega Rimini. Liigas ei peeta küll koondisemängude pausi, kuid üks Rimini varumeestest on sellegipoolest oma riigi koondise põhimees. Kes ta on ja millist Euroopa riiki ta esindab?

Õigeks vastuseks on San Marino paremkaitsja Mirko Palazzi, kes mängib ainsa oma riigi koondise mängijana “välismaal” (kes veel ei teadnud, siis San Marino asub täielikult Itaalia sees). See pisut üle 30 000 elanikuga miniriik on olnud UEFA täieõiguslik liige ning sellega koos osa Euroopa jalgpallitsirkusest aastast 1988 ning on selle aja jooksul pidanud 115 ametlikku kohtumist. Võidetud on neist üks, viigistatud neli korda ning kaotatud kõik ülejäänud. 24 aasta jooksul on löödud kokku 19 väravat ning endale on lastud lüüa uskumatuna tunduvad 477 kolli.

Need arvud võivad tunduda küll kohutavad, hirmutavad või kolossaalsed, kuid olen rohkem kui kindel, et San Marino jalgpallifänne need ei heiduta. Jalgpallikoondis ei tähenda nende jaoks kindlasti mitte seda, mida paljude teiste maade fännide jaoks – jalgpallikääbused ei ole olemas selleks, et võita. Nende eesmärk ei pruugi isegi olla valiksarjadest punktide kogumine. Jalgpallikoondise omamine on nende jaoks au küsimus. Pealtnäha väike asi, mis näitab, et “me oleme olemas”. Nagu keegi tark inimene kunagi ütles – iga tõsiseltvõetava riigi tunnuseks on eksisteeriv jalgpallikoondis.

Kuid kuhu tõmmata piir jalgpallikääbuse ja tavalise väikeriigi vahel? Väikeriike on Euroopas palju, kuid pakuksin välja kuus tiimi – San Marino, Andorra, Liechtenstein, Malta, Luksemburg ja Fääri saared. Neist esimesed kaks on valiksarjade mõttes täielikud autsaiderid, ülejäänud aga sellised, kes asjaolude soodsal kokkusattumisel võivad probleeme valmistada kõigile, kuid harva. Viimasel neljal on ka viimastest valiktsüklitest ette näidata ilusaid tulemusi – Liechtenstein tegi eelmises MM-valiktsüklis viigi nii Soome kui Aserbaidžaaniga ning võttis EM-valiktsüklis Leedult koguni neli punkti,  Malta on viigistanud nii Gruusia kui Albaaniaga, Fäärid on viigistanud Austria ja Põhja-Iirimaaga ning võitnud Eestit ja Leedut ning Luksemburg alistanud Šveitsi (!), Valgevene ja Albaania, viigistanud kahel korral Moldovaga ja lisaks veel Albaaniaga ning selle aasta septembris ka Põhja-Iirimaaga. San Marinol ja Andorral punkte ette näidata ei ole.

Omad momendid võivad samas olla ka neil. Vanemad jalgpallisõbrad võivad ehk isegi mäletada, nooremad aga YouTube’ist vaadata San Marino jalgpallikoondise ühte kõige mälestusväärsemat väravat – 1993. aasta 17. novembril viis Davide Gualteri väikeriigi suure Inglismaa vastu juhtima. Ja see värav ei olnud sugugi mitte tavaline – Gualteri skooris, kui mängu algusest oli kulunud 8,3 sekundit!

Niisiis – neist kuuest annavad mängulises mõttes Euroopa jalgpallile juurde – tõsi küll, põhiliselt on nende rolliks aeg-ajalt mõne punktirööviga kaarte segada – vaid Liechtenstein, Luksemburg, Fääri saared ja Malta. See aga ei tähenda kindlasti seda, et Andorra ja San Marino võiks ülejäänute poolt mõttetuteks kääbusteks tembeldada. Teame ju isegi Andorra näitel, et vahel võib meie ja nende vahe olla puhtalt mõni Indrek Zelinski lisaminutite värav.

Väikeriikide ning eriti kääbuste mentaliteet on lihtsalt suurtest ja keskmikest totaalselt erinev – kui juba mainisin au küsimust ning enda olemasolu kinnitamist, siis teistmoodi suhtutakse ka ju igasse väravasse ning ka igasse võidetud punkti. Kui näiteks Hispaania koondis tuuseldab Andorrat tulemusega 6:1, siis arvan, et hispaanlased ei rõõmusta kõikide väravate peale kokku ka nii palju, kui rahul on andorralased enda löödud väravaga. Hispaanlased onvahest isegi nördinud, et nii nõrgal vastasel endale värav lüüa lasti.

Jalgpalli üks põhilistest võludest seisnebki ju selles, et igal väraval, igal õnnestumisel on väga suur väärtus – ja mõelda vaid, milline väärtus on väraval veel siis, kui veerandsajandi jooksul neid kokku vaid 19 lüüakse!

Samamoodi võiks siia näiteks tuua Eesti eelmise aasta suursaavutuse, EM-i kvalifikatsiooniturniiri play-offi jõudmise. Usun, et kui kõlas Serbia ja Sloveenia kohtumise lõpuvile, olid paljud eestlastest vutisõbrad vähemalt sama rõõmsad kui hispaanlased pärast seda, kui juba kolmas järjestikune suurturniirivõit võeti. Skaalad on lihtsalt niivõrd erinevad. Kujutagem nüüd ette, mis tunded võisid vallata luksemburglasi, kui nende (aastaid vaid kaotusi talunud) koondis 2008. aastal Alphonse Lewecki 87. minuti tabamusest “suure” Šveitsi üle võõrsil 2:1 võidu võttis.

Luksemburgi ja ka Malta näol on aga tegelikult tegemist oma potentsiaali kehvasti kasutavate jalgpalliriikidega – erinevalt teistest kääbustest on neil kasutada suhteliselt korralik rahvaarv (vastavalt 511 800 ja 417 617). Võrdluseks – igati arvestatavas ning tugevas vutiriigis Islandil elab pelgalt pisut üle 300 000 inimese, veelgi tugevam Montenegro saab hakkama 620 000-pealise rahvaarvuga.

Selle miniriikide skaala teises otsas on aga loomulikult kõige väiksem ja ka tulemuste poolest kõige kehvem San Marino, kus elab natuke üle 32 tuhande inimese, Liechtensteini rahvaarvuks on 36 000. Püüdlikult UEFA liikmeks pürgiv Gibraltar ei saa aga kokku kolmekümmend tuhandetki, Fääri saartel elab pisut alla 50 tuhande inimese. Muide, UEFA liikmetest on Eestist väiksema elanike arvuga veel vaid Küpros oma 838 tuhandega.

Teadupoolest on mitmed vutihiiglased avaldanud arvamust, mille kohaselt on nende hinnangul mängud jalgpallikääbustega mõttetud. Tobe kohustus, vormistamise küsimus, mis neile midagi juurde ei anna. Isegi kui neile need mängud midagi ei tähenda, siis ei tohiks unustada, et väikeriikide jaoks on nendel mängudel hoopis teistsugune väärtus. Jalgpallimängu alguses on seis alati 0:0 ning see on üks väheseid kohti, kus pisimaad näevad, tunnevad ja saavad aru, et ka nemad on ükskõik kellega võrdsed, samaväärsed, ühte kategooriasse kuuluvad. Ärgem ka meie seda unustagem, sest vaid 20 aastat tagasi olime me ise ju täpipealt samasugused. Olgugi et palliplatsil ei suutnud me häid tulemusi niipea näidata, oli jalgpallikoondise mäng üheks järjekordseks tõestuseks, et olime vabad, iseseisvad. Mis siis, et väikesed.

2 vastust postitusele: “Ood väikeriikidele”

  • Stok ütleb:
    18. okt. 2012 kell 17:03

    Malta on Eestit võitnud valikturniiril.

  • urmas ütleb:
    24. dets. 2012 kell 21:46

    no eesti tase ongi ju sama kui Maltal, vöi Fäärsaared, Lichtenstein, Luksenburg. mis siin ikka nutta. väikeriik on väikeriik!

 

Lisa kommentaar