header photo

Kriis keskväljal: kas lahendus on olemas?

Kas Ilja Antonov võiks olla Eesti päästerõngas? Foto: Gertrud Alatare

Eesti koondise valikturniir ei ole alanud sugugi hästi ning probleeme võib näha läbi koondise mängu. Novembris seisab Eesti koondisel ees kaks sõprusmängu, mis annavad hea võimaluse uusi asju proovida.

Loodetavasti ei saa reis soojale Araabia poolsaarele olema pelgalt tore puhkusereis, sest pärast nii kesist algust on selge, et järgnevad sõpruskohtumised on probleemide lahendamiseks väga tähtsad. Hetkel seisame silmitsi karmi reaalsusega, et me võime valikturniiri vaid kuue punktiga lõpetada. Kui jätta välja Andorra, siis meil on valikturniiri kaks “kõige kergemat” mängu selja taga ning kaotasime mõlemad.

Probleem ei ole aga niivõrd kaotustes endas, kui selles, et Eesti mäng ei ole olnud kuigi veenev. Kohtumine Ungari vastu oli juba veidi positiivsem, aga Eesti ründemäng on olnud ideetu ning kaitsemäng veidi naiivne ja liigselt indiviididele lootev.

Kuigi minu jaoks on arusaamatusi mitmeid, siis peatun vaid ühel, mis on olnud kurja juur. Tulemuste põhjus ei ole see, et Igor Morozovil ei piisa algkoosseisukoha hoidmiseks heast mängust ega see, et Henrik Ojamaad pole valikturniiril ära kasutada suudetud, vaid hoopis Eesti koondise keskväli.

Selge on see, et meie suurim probleem on koondise vaieldamatult tähtsaima lüli Konstantin Vassiljevi senise sära puudumine. Selle tõi ilusti välja Soccerenet.ee lugejate poolt antud hinnete kokkuvõte, millest selgus, et Vassiljev on seni kõige rohkem alla eelmise valikturniiri keskmist mänginud.

Antud juhul ei süüdista ma Vassiljevit Eesti koondise hädades. Kaugel sellest. Pigem on probleem selles, et Vassiljevil polegi võimalust enda ohtlikkust demonstreerida. Vaid korra, Ungari mängu lõppfaasis, suudeti ta lõpuks saada sellele positsioonile, kus ta vastaseid kõige enam ohustas, aga kahjuks ei olnud ta sel päeval kõige täpsem.

Aleksandr Dmitrijeviga, kes on Vassiljevi tavapärane keskväljapartner, ei ole ta Eesti tavapärases mänguskeemis koos mängida saanud. Rumeenia vastu olid nad küll samal ajal väljakul, aga mäletatavasti kasutati Kostjat seal mängus esialgu äärel. Tõsi, teisel poolajal liigutati ta formatsioonimuudatuse järel keskele ning see tõi automaatselt kaasa üldise mängupildi mõningase võrdsustumise.

Kuni Vassiljev on keskel mänginud, on Eesti mängupilt olnud kannatatav isegi siis, kui ta ise on praaki tootnud, aga efektiivsus, mis võimaldab meil paremaid tiime võita, on tulnud vaid tema ja hetkel vigastatud Dmitrijevi paari läbi.

Kahjuks on Dmitrijevi hetkeolukord selline, et tema hea vormi peale ei tasu lõpmatult loota ning on vaja alternatiivi, eriti arvestades, et ta on 30 ning tema rollis mängivad lisaks mängijatarkusele üsna suurt rolli jalad.

Potentsiaalset päästeinglit võiks aga otsida mitte Vungi või Lindpere näol, vaid viis kilomeetrit A. Le Coq Arenast eemalt.

Kui kevadel kutsuti koondisse kaks mängijat eelkõige selle tõttu, et nad siirdusid välismaale mängima, siis miks mitte anda võimalus ühele Eesti liiga parimale talendile. Miks mitte võtta kõrbeturneele kaasa Levadia 19-aastane keskväljamees Ilja Antonov? Jah, ta ei mängi isegi Marko Kristali käe all iga nädalavahetus algkoosseisus ning ta ei ole veel nii stabiilne, et suudaks kesta 90 minutit, aga julgen väita, et selles poolkaitsjas on peidus koondise materjal ning ta on juba praegu piisavalt hea, et veidi nõrgemate tiimide vastu hakkama saada.

Eelmisel hooajal Esiliigas rohkete väravatega silma jäänud noormees on Kristali poolt muudetud tavapärasemaks keskpoolkaitsjaks ning vaikselt on ta õppimas ka kaitsetööd ja vähemalt minu nähtu põhjal annab ta endast kaitstes nii palju kui parasjagu sees on.

Sel hooajal on ta nii Meistriliigas kui ka Eesti alla 21-aastaste koondist esindades näidanud, et tal on olemas hea tehniline pagas ning ta suudab end rasketest olukordadest palliga välja mängida ja seejärel ka hea söödu anda.

Koos Vassiljeviga võiks ta pikas perspektiivis moodustada modernse keskväljaduo, mis suudab kiirelt lülituda rünnakust kaitsele ja vastupidi, hoida palli, näha häid sööte ning ohustada vastaste väravat. Ühtlasi võtaks mõlemad mehed üksteiselt koormust ära.

Võib mõelda isegi ühe ründaja kaotamisele Dmitrijevi vastu ning äärte veidi kõrgemale lubamist või üldse 4-1-2-3 stiili peale üleminemisele, kus võiks koos Vassiljeviga keskväljal olla ka Lindpere või Vunk, sest minu poolt oleks naiivne väita, et üks 19-aastane mängumees suudab nüüd MM-valikturniiril Türgi, Ungari, Rumeenia ja Hollani vastu tegusid tegema hakata.

Mina sooviks, et Antonov saaks võimaluse end mõnes sõprusmängus proovile panna, sest usun, et jalgpallisõber, kes mängumehele kas või üksikus mängus silma on peale pannud, näeb, et vaatamata mõnele teravale nurgale on temas peidus ilmselge koondisepotentsiaal, kui ta oma arengut jätkab.

Tarmo Rüütli võiks vähemalt Eesti jalgpalli parimate talentide puhul võtta sellise joone, et eelistada neid mõnele välismaa esiliiga pool-pingimehele ning anda neile vähemtähtsamates mängudes võimalusi, isegi kui hetkekvaliteeti vaadates on ehk ainuüksi kohtumise tulemusele mõeldes veidi paremaid valikuid. Neid mängijaid on meil lõppkokkuvõttes väga vähe ning peaksime nende arengule kaasa aitama, et nad oleks valmis, kui peavad Dmitrijevite ja Vassiljevite mantlid üle võtma.

6 vastust postitusele: “Kriis keskväljal: kas lahendus on olemas?”

  • aron8888 ütleb:
    18. okt. 2012 kell 23:24

    väga õige jutt!

  • k2bo ütleb:
    19. okt. 2012 kell 00:09

    Kirjutasin jumala pika teksti maha, aga see värdjas blogi ütles mulle errori uuel lehel, et ma pean e-posti sisetama (mida isegi ei avalikustata), ja kogu tekst kadus ära.
    Igatahes meil on kiireid ääri pigem vaja, kuna Eestis on hetkel ainult 2 maailma tasemel kiirusega mängijat. Ning Piiroja sugust venda on ka vaja, kes oleks võitamtu teisel korrusel, Oleks kaitses kindlam tunne ja ehk hakkaks jälle standardolukordadest skoorima, Meil on nüüd eriti hea eelis see, et Teniste väidetavalt viskab aute taha posti välja, ja see eelis tuleb ära kasutada.

    Ja sellega nõustun, et Eesti liigade noori tuleks pigem kasutada välismaa pool pingipoiste asemel. Kuid keskvälja kriisi saab kiiresti korda, tuleb kostja lihtsalt oma õigele positsioonile panna.

  • skoor ütleb:
    19. okt. 2012 kell 01:08

    Põvkonna vahetust oleks küll juba vaja.
    Agas tundub ,et Rüütel tahab turvaliselt vanade mängijatega oma aja ära istuda.
    Eesti -Norra u-23 näitas ,et neis nooremates Eestis mängivates noortes on potentsiaali küll ja rohkemgi veel.
    Nii ,et olen nõus aga minu arvamus on ,et Antonov ei ole ainuke keda proovida.

  • Madis ütleb:
    19. okt. 2012 kell 02:28

    Päris ebaõiglane on süüdistada Vassiljevit ja tema “sära” puudumist. Jah, ta on võrreldes eelmise valiktsükliga teinud palju praaki ning jah pole löönud väravaid aga meenutaks Eesti – Poola sõprusmängu, pärast mida järgnevat krahhi oleks suutnud ennustada vaid ülim pessimist.

    See on praegu lihtsalt veel koondise tase, eelmises valiktsüklis oli ääretult palju õnne, südant ja tahet. See valiktsükkel oli ka ilmselt seda kõike, kuid alagrupikaaslased on väga kõrgetasemelised ning suurte traditsioonidega jalgpallimaad, mistõttu on nende mängudeks valmistumine ning Eesti ohtude neutraliseerimine meie ühekülgsuse tõttu ääretult lihtne.

    Ahjaa ning Eesti meistriliiga noored ei ole valmis kõrgetasemelisteks valikmängudeks. Šisov on suutnud vältida eelnevat katastroofi kogemuste tõttu, Neemelo Andorra vastu mängis oma taseme välja, Morozov oli Ungari vastu keskpärane, mingeid päästjaid või isegi arvestatavaid varumehi noorte näol on raske oodata Eesti meistriliigast.

    Fakt on see, et praegune infrastruktuur ja noorteliigade tase on nii madal, et vähegi andekamad poisid peaksid Ojamaa eeskujul pühkima kodumaa tolmu jalge alt ning võtma riski välismaa vutitraditsioonidega riikides (võib lähtuda sellest, et väga suur osa klubidest ka noori võtab endale, tuleb olla ise piisavalt hakkaja ning kõva mees, et saada võimalus). Ojamaa enesekindlus ja tehnika on väga kõval tasemel ning ma ütleks, et tema ja Klavan on ilmselt praegu ja ka lähimate aastate jooksul ainsad arvestatava tasemega eestlased.

    (NB: Muidugi ma ei väida, et võib kooruda “hiliseid” arenejaid või, et Jääger, Zenjov, Meerits jt pussud oleksid aga neil on puudujääke, mis ei luba olla “maailmaklassist”

  • MRX ütleb:
    19. okt. 2012 kell 10:18

    Suuresti päris õige jutt. 4-4-2 on siiski formatsioon mis on oma aja ära elanud ja eriti arvestades eesti praegusi mängijaid meile väga ei sobi. Kui veel Vassiljevit keskväljal mängitada siis tähendab see see seda, et kaitsetöö jääb suuresti ühe mehe kanda ja see üks mees mängib kolme mehe vastu. Keskväljal me kaotame puhtalt vastaste arvulise ülekaalu tõttu.

    4-5-1 annaks aga võimaluse kasutada tunduvalt paremini ära Eesti koondise talente. Arvestades edasipääsuvõimaluse vähetõenäolisust katsuks praegu kaasata noori rohkemgi et järgmiseks EM-valiktsükliks valmis olla. Sellepärast näeksin keskkaitses hea meelega Klavan-Morozov paari sest keegi peab varsti ka Rähni asendama. Äärtel Jääger ja Teniste(mis seisus veel Sidorenkov on?). Keskväljal praegusel hetkel Vunk/Dmitrjev, Lindpere ja Vassiljev. Ütlen ausalt et Eesti liigat ma väga ei jälgi kuid praegu tuleks igale lootustandvale noorele anda võimalusel koondisekogemust sest järgmise valiktsükli alguses on ju kogu meie keskväli 30 või rohkem. Äärtele Purje ja Ojamaa(miks Rüütli tal kunagi täismängu ei lase teha? Ta peaks olema meil üks paremas füüsilises vormis mängijaid arvestades tema Briti jalgpalliharidust.) Ja ees võib praegu olla isegi Oper aga ka tema asemel tuleks kedagi teist kõvasti mängitada.

  • Madis ütleb:
    19. okt. 2012 kell 10:56

    Taktikaliste lahenduste ümber arutlemine on mõttetu, Rüütli eelmises valiktsüklis tõestas end väga hea taktikuna ning suutis igast mehest maksimumi välja pigistada.

    See kord on asjaolud langenud meie kahjuks ning nii kõrgetasemelistel mängudel pisiasjad loevad. Julgen siiski väita, et novembrikuised sõprusmängud on juba mängupilti vaadates ilusamad.

    Julgen väita ka seda, et tegelikult hullu pole meie tulevikku vaadates, sest olukord on paranemas, treeneritel on ligipääs suurele hulgale infole ning seetõttu treeningute kvaliteet paraneb, noored veel käivad trennis ja sirgub veel Klavaneid, Vassiljeveid, Zenjove ja kahjuks ka Viikmäesid, Voskoboinikove ja Neemelosid, kes esindavad koondist kuid kelle kvaliteet võrreldes tippudega on meeletult kurvakstegev

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Tanel Tursk Tanel Tursk
    Olen Soccernet.ee seltskonna üks pikemaajalisi liikmeid ja praegune välismaa toimetaja. Minu peamine huvi on Itaalia jalgpall, kuid olen loomulikult kursis nii Eestis kui ka mujal välismaal toimuvaga.

Autori postitused

Teema postitused