header photo

5 aastaga meistriks – tehtud! Glamuuriga Raekoja platsil – mitte päris

Foto: Gertrud Alatare

Kuno Tehva lubas tulla Nõmme Kaljuga viie aasta jooksul meistriks. Tuligi. Tahtis seda tähistada glamuurselt Raekoja platsil tuhandete inimeste ees. Mitte päris, aga midagi sinnapoole.

Et juba 2008. aastaks Meistriliigasse tõustes seati eesmärgiks viie aasta jooksul tšempioniks tulla, on paljuräägitud ja igati kiiduväärt fakt. Samuti see, et meistritiitlit tähistati avalikkuse ees hoopis võimsamalt kui eelmistel aastatel näinud oleme. Uus meister toob ikka värsket õhku.

Kalju ja Tammeka viimase mängu atmosfäär oli oluliselt värvikam ja pidulikum kui tavaliselt, ka varasemate tiitlimängudega võrreldes. Elavmuusika, maskotid, huvitavad müügiletid, bussirongkäik jne – kõik oli detailideni paigas ja vastasmeeskonna ellujäämisheitlus lisas üritusele ka sportlikku pinget. Kahju, et tasuta sissepääsust hoolimata tuli kohale vaid veidi üle pooletuhande pealtvaataja. Aga kes tulid, need kindlasti ei kahetse.

Ühesõnaga oli üks tore punkt üsna toredale hooajale. Nüüd on aeg vaadata tagasi ning seoses selle “5 aastaga meistriks” jutuga võtsin ette klubijuhi poolt viie aasta eest antud intervjuud. 2007. aasta detsembris avaldas Soccernet kahes osas intervjuu “Kuno Tehva lubab Eesti jalgpalli raputada” ja “Tehva: lähme Meistriliigasse ründama!” ning 2008. aasta aprillis, kui Kalju oli alustanud debüüthooaega üllatavalt hästi, küsis Eesti Ekspress: “Nõmme Kalju – kas haip või tõsine sport?”

Tuleb välja, et vastupidiselt algsele nägemusele on sportlikke eesmärke Eestis oluliselt lihtsam täita kui turunduslikke.

Kõigepealt aga üks huvitav nope. “Mis aasta te välja olete öelnud, millal meistriks tulete?” küsisin veidi vähem kui 5 aastat tagasi.

Me tahame kiiremini tulla, kui see aasta on! Mina ei ole seda aastat välja öelnud, see on kuskilt fännidelt tulnud. Meil treener läheb igale mängule eesmärgiga võita, keegi ei lähe mängima selle mõttega, et äkki me kaotame või et läheks Meistriliigasse selleks, et püsima jääda. Kui ma sellise eesmärgiga läheks Meistriliigasse, siis ma ei lähekski Meistriliigasse.

Viie aastaga meistriks eesmärgist ei olnud sõnagi ka Kalju debüüthooaja eelvaates, kus peatreener Fredo Getulio Aurelio andis hoopis mõista, et teine koht oleks juba tol hooajal tema jaoks läbikukkumine. Samuti ei ole selle kohta sõnagi Ekspressi loos. Ehk keegi osavam internetihunt leiab üles, millal see veksel tegelikult välja käidi.

Aga muidugi on see vaid formaalsus. Oluline on see, et klubi lõi Meistriliiga ukse pauguga lahti ja ei teinud kõrgetest ambitsioonidest saladust. Sihipärane ja edunäljane klubiarendamine tõi tulemuse. Loomulikult juhtus viie aasta jooksul sisse ka komistusi, aga seda tuleb tähti taga ajades ikka ette. Peaasi, et suudetaks libastumistega kaasnevast kriitikast ja irvitamisest üle olla. Ja seda on Kalju suutnud.

Klubi liigub juhtkonna tasemel selles suunas väga kiirelt edasi, et me saaksime muutuda professionaalseks klubiks. Kui kiiresti see juhtub, ma ei tea, aga tulevaks hooajaks võin juba kindlalt välja öelda, et me oleme poolprofimeeskond.

Ma kinnitan, et me teeme tõsist tööd, et saada aina paremaks, et publik saaks ka kõrget taset nautida.

Oleme öelnud, et kindlasti tahame tulla Eesti meistriks. Küsimus on, kuidas. Praegu on klubid tulnud Eesti meistriks kusagil äärelinna kunstmuruväljakul, kus selle suure võidu tunnistajaks on heal juhul kümme inimest. Mu arust on see mõttetu. Eesti meistriks tuleb tulla nii, nagu maailmas on kombeks – ilu ja glamuuriga Raekoja platsil, kus paar tuhat inimest aplodeerib meeskonnale.

Stopp! Paraku on nii, et Tehva prohvetlikult seatud eesmärgid kipuvad reaalsusest erinema just selles osas, mis puutub turundust. Kalju on publiknumbrite osas alati esirinnas olnud, kuid tegelikult ei ole neil õnnestunud endale seatud ootuseid täita. 334, 368, 194, 515 ja nüüd 339 – Kalju kodumängude keskmine külastatavus on käinud üles ja alla ja püsib praegu samal tasemel kui viis aastat tagasi.

Ma teen seda hästi kergesti oma põhiaja kõrvalt. Seda, mida me oleme viimasel aastal jalgpallis turunduslikult teinud, on tegelikult hästi vähe, seda pole üldse palju. Võib tunduda, et on tehtud jube palju, et Kalju õudselt teeb, aga seda on õudselt vähe, tegelikult seda on piinlikult vähe. Kui selle vähese pealt on nii suur tulemus, siis mis veel saab, kui teha seda tõsiselt ja süstemaatiliselt ja kulutada natuke raha? Siis ei ole võimalik sellist olukorda üldse tekkidagi, et jalgpalli vastu on leige huvi ja rahvast ei ole tribüünidel. Ma olen kindel, et see on ainult tegemata töö, täiesti kindel.

Kui sõnasabast kinni haarata, siis kas Tehva eksis või on Kaljugi jätnud selle töö tegemata? Oleks tänamatu hakata kritiseerima klubi, mis on turunduse valdkonnas teinud rohkem kui ükski teine, aga tunnistada tuleb, et loodetud efekti see andnud ei ole. Tänavuse allakäigu (jah, kuldse hooaja näol on tegemist allakäiguga, kui rääkida publikuhulgast) ühe põhjusena võib näha koduselt Hiiu staadionilt kolimist Kadriorgu. Nõmmega seotust on klubi rõhutanud algusest peale.

Me tahame jõuda sinnamaani, et kui on mängupäev, siis see ei ole nõmmeka jaoks laupäev või pühapäev, vaid see ongi mängupäev. Peaks olema nii, et see on iga nõmmeka püha kohustus tulla staadionile ja toetada.

Muideks, kui eelmise aasta lõpus pidas Kalju sõnasõda linnavalitsusega Hiiu staadioni tingimuste parandamiseks – ja see lõppes kodu mahajätmisega -, siis veel neli aastat varem kiitis Tehva Hiiu väljakukatet taevani.

Kunstmurukate on selline asi, et, kuidas nüüd öelda … nagu suusad! On erinevaid suuski, on tünnilauad ja on mingisugused supersuusad. Ja eks kunstmuruga on samamoodi. Ma olen ka murdnud oma jalaluid ja mänginud väga halbadel kunstmurukatetel ja reaktsioon on ikka “fakk noh, kunstmuru”, aga ma olen väga kaua Hiiul olnud ja ütlen, et see pole mingi probleem. Ma arvan, et selle katte peal on praegu parem mängida, kui mõne keskpärase murustaadioni peal. Ta on hea ja ma arvan, et ta kannatab selle ilusasti välja.

Et kodustaadion jäi klubi ambitsioonide jaoks pisikeseks, on vist paratamatu. Et seetõttu tuleb võõras linnaosas mängida, ei peaks olema paratamatu. Jääb üle loota, et Kalju jõuab Hiiule naasmise osas kokkuleppele, ja mis veel olulisem – et klubi saaks omale päris oma kodu, millest on samuti juba aastaid unistatud.

Praegu on väga palju erinevaid mõtteid, ei ole välistatud, et me lähiaastatel jõuame sinnamaale, et hakkame ehitama oma staadionit ja sisehalli.

Mis seal ikka, palju õnne ja pikka iga uuele kuningale. Kui järgmist sportlikku suurt eesmärki on raske seada, sest see tähendaks eurosarjades ime tegemist, siis võiks käia välja konkreetse veksli publikuhulgaga seoses. Näiteks 5 aastaga tuhat inimest tribüünile!

 

Lisa kommentaar