header photo

Murettekitav prantsuse jalgpallurite väljaränne

Yann M'Vila on üks paljudest lahkujatest, aga üks vähestest, kes ei suundu üle kanali. Foto: scommesse.calciomercato.it

Talvine üleminekuaken on ja jääb eriliselt mõrvarlikuks Prantsusmaa Ligue 1-le. Kui observeerime aktuaalset olukorda, siis võtab kukalt kratsima küll. Vaatame näiteks ühte ainsat klubi, Newcastle FC-d, kes rõõmsalt juhuse kaudu kasutab ära võimalust täita enda reserve Prantsuse liiga talentidega: see on hirmutav. Sellel murettekitaval fenomenil on kindlasti mitmeid põhjuseid. Kuna probleem tundub vältimatu, leian kasulikuna teha üks tuur sündmuste käigus.

Konfliktsed olukorrad

Yann M’Vila suundus väljamineku sildi poole Rennes’is tänu sellele, et finantsolukord ei olnud kiita ning tulevikusuund klubiga läks lahku. Montpellieri mängijad Mapou Yanga-Mbiwa ja Younes Belhanda ütlesid mustmiljon korda “ei” enda presidendile Louis Nicollinile, Moussa Sissoko oli põhimõtteliselt võetud pantvangi Toulouse FC poolt. Eelmine nädal ametlikult Newcastle’isse läinud Sissoko juhtum oli kõige absurdsem, sest ta oli kokku leppinud klubi presidendi Olivier Sadraniga, et jätkab meeleldi lepinguga kuni selle lõpuni, 2014. aasta suveni. Enne juhtkonna jah-sõna üleminekule, väitis sama meeskonna kasvandik Sissoko, et võib hooaja lõpuni kas või alla 14-aastaste meeskonnas mängida, et lahkuda.

Lõuna-Prantsusmaa meeskonna fännidele meeldis unistada, et Toulouse’i klubi väga autoriteetne president hoiab olukorra rahulikuna, kuni tuleb järgmine mängija, kes soovib enda lepingu poole pealt klubi vahetada. Sama olukord võib tabada seda nüüdseks väga aukliku keskväljaga Kesk-Püreneede meeskonda, kui anti roheline tuli ühele võtmemängijale Etienne Capoue’le, otsimaks uus sihtpunkt. Siinkohal ärme unusta Marseille Olympique’i mängija Loic Remy lahkumist Queens Park Rangersisse ning prantsuse jalgpalliliidu kõrgemate ninade negatiivset vastukaja sellele. Sama Londoni klubi on noolimas ka TFC Capoue’t müstilise 15 miljoni euro eest.

Majanduslikud põhjused

Loomulikult on Ligue 1 klubide majanduslik tervis eelduseks paljudele negatiivsetele sündmustele. Jean-Michael Aulas, Lyoni Olympique’i president tahab (peab) vähendama eelarvet ning astuma ligi klubi säästudele. Montpellier’i president peab kiiresti kokku võtma ja unustama klubi Euroopa Meistrite Liiga läbikukkumise. Nancy juhtkond on sunnitud eelkõige mõtlema, kuidas klubi majanduslikult päästa, samal ajal kui klubi on minetamas lootusi liigasse püsima jäämisel. Mõne erandiga peavad enamik Prantsuse kõrgema jalgpalliliiga meeskondi enda eelarveid vähendama: näiteks Lille, kes on hea näide sellest, kuidas klubi kannatab enda varasema edu pärast.

Järgmine skeem on hea tõestus sellest sündroomist: kui meeskond toob häid tulemusi, siis palgad tõusevad järsult. Kuna klubil tegelikult ei ole piisavalt ressursse, et seda jätkusuutlikuna hoida, siis tulemuste halvenedes või Meistrite Liigast välja langedes satub tiim katastroofilisse majandusliku olukorda. Marseille, Lyon, Lille ning Montpellier on kõik elavad näited selles raskes paradoksis. Kurbust tekitab veelgi see, et staadionid on aina tühjemad, kuna staarmängijad lahkuvad ning atraktiivsus selleläbi kahaneb. Sellesse surnud ringi siseneb faktor, et selleläbi väheneb ka klubide piletitulu ning majanduslik seis kehveneb veelgi.

Inglise liiga atraktiivsus

Kui paneme kõrvale M’Vila lahkumise Kaasani Rubiini (sellega teenis Stade Rennais enda ajaloo kõige suurema summa), siis näeme, kuidas mõne päevaga on toimunud suur väljaränne üle kanali: Remy, Gouffran, Yanga-Mbiwa ning teised lahkusid klubidesse, mis on inglise liiga tabeli punaste laternate seas ning proovivad porist välja sipelda. Aga oleme objektiivsed mõneks hetkeks. Kas Newcastle’is on põnevam mängida kui Montpellier’is? Kui paneme teguri “päike” kõrvale, siis vastus on loomulikult jah. Muidugi, Remy hakkab QPR-is olulist rolli mängima. Kui neil õnnestub liigast väljakukkumist vältida, siis ta leiab ennast ühest klubist, kellel on tõsiseltvõetavad vahendid eduks ning suurepärasest Londoni linnast. Põlgus, mida prantsuse liiga entusiastid avaldavad teiste liigade suhtes, on ebaõiglane, lausa rumal.

Hirm riigi maksupoliitika ees

Ei tohi olla hüpokriit ning ei saa heita kõrvale pinget, mis tuleb uue valitsuse fiskaalpoliitikast. Isegi kui projekt 75%-sest tulumaksust üle-miljoni-teenijatele lükatakse riigikantselei poolt tagasi, teame et Prantsusmaa president Francois Hollande ning tema ministrid otsivad uut maksuformulit. Selge on see, et jalgpalluritele on välismaine seiklus majanduslikult enam kui poole kasulikum.

Millised on lahendused?

Seda mõru olukorda ei ole lõbus konstateerida. Siiski minu arvates leidub viise, kuidas turgutada Prantsusmaa jalgpalli majanduslikult. Eksisteerivad Ligue 1 kahekümne klubiga, Coupe de France (Prantsusmaa karikas) ja Coupe de la Ligue (Liigakarikas). Viimane neist on tihti odavalt käest antud “heksagoni” eliitmeeskondade poolt. Oleks parem, kui eksisteeriks kaks võistlust, mis on paremini rahastatud kui kolm kahjumittekitavat. Et see välja pakkuda, läheb vaja julgust ja visadust. Kas liiga ning tema president on selleks võimelised? Hetkeolukord on nigel ning kui me vaatame Prantsuse kõrgliiga klubide käitumist, siis sellest ei leia miskit, mis tõstaks moraali.

7 vastust postitusele: “Murettekitav prantsuse jalgpallurite väljaränne”

  • keemiainsener ütleb:
    28. jaan. 2013 kell 19:08

    Kui tegu oleks näiteks lõpukirjandiga, siis heal juhul saaks läbi vaid sisu eest antud punktidega.
    Sõnade väljamõtlemine on ikka Ilvese rida ning iga läänest tulnud sõna meie keelde mugandades kõlad lihtsalt veidrana.

    Sellises tempos ikka ajakirjanikuks ei saa, kui pooled sõnad leksikas on fiktiivsed.

  • kkkk ütleb:
    28. jaan. 2013 kell 20:24

    ma ei soovita seda teksti peale pikka ja väsitavat päeva lugeda. arusaamatu.

  • INCE ütleb:
    28. jaan. 2013 kell 20:48

    Artiklist jäi selgusetuks, mis moel küll võiks aastaid toimunud liikumist murettekitavaks pidada.

  • Charlie ütleb:
    28. jaan. 2013 kell 21:04

    Ega see siin mingi Postimehe kommentaarium pole, kuradima “eestlased” ikka…Hea artikkel igaljuhul, Thorwald!

  • François ütleb:
    28. jaan. 2013 kell 21:29

    Natuke on selline tunne, nagu see artikkel oleks otse prantsuse keelest tõlgitud. Väga kahtlane lauseülesehitus ja palju imelikke sõnu. Heksagon on näiteks sõna, mida kasutatakse Prantsusmaa kohta ainult Prantsusmaal. Aga isegi kui see on tõlgitud otse, siis kiitus tõlkijale suurepärase prantsuse keele oskuse eest.

  • Meelis Luhtla ütleb:
    28. jaan. 2013 kell 21:49

    Ütleme nii, et seda teksti oli väga väga raske lugeda! Iseenesest on teema väga huvitav ja aktuaalne ja eriti seda tänu PSGle. PSG kulutamine on tekitanud küsimuse, et mis kasu toob selline käitumine liigale ja kas üldse toob? Siiamaani ei ole mingit otsest kasu täheldatud.

  • Metsik ütleb:
    28. jaan. 2013 kell 23:04

    Riigi rahapoliitika mängijatele väga ei mõju, vaid on klubidele ränk. Just seetõttu, et mängija oma 100 000 EUR tahab ikka kätte saada. Palju see klubile maksma läheb teda ei huvita. Prantsuse liiga on kaua olnud hüppelaud. Eden Hazard oleks pidanud juba aasta varem lahkuma. Samuti M’Vila. Pigem on see, et hetkel on suudetud mingi taseme noormängijaid hoida kauem kui tavaliselt ent nüüd on aeg käes uutel meestel peale tulemaks, kes kahe aasta pärast sealt ära lähevad.

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Thorwald-Eirik Kaljo Thorwald-Eirik Kaljo
    Olen endine FC Kuressaare mängija ning noortetreener. Omandan kõrgharidust Prantsusmaal Toulouse’is ning olen ühtlasi ka selle linna jalgpalliklubi Toulouse FC fännirühmituse Occifans liige.

Autori postitused

Teema postitused