header photo

Sisserände ja tagasitulekute mõju Eesti jalgpallile

Martin Vunk - üks mängijatest, kes on Eesti Meistriliigat tugevdama saabunud. Foto: Catherine Kõrtsmik

Viimaste kuude jooksul on toimunud haruldaselt tihe jalgpallurite ränne Eesti Meistriliiga suunas: tagasi on tulnud ja tulemas omaenda pallurid, kuid liitunud on ka uued ja põnevad välismaalased.

See kõik on toimunud välismaalaste kasutamist piirava reeglimuudatuse taustal, mis kaitseb kohaliku jalgpalli arengut, kuid minu arvates võiks sama hästi hakata 20-aastaselt valima, milliseid pükse oma 50. juubelil kanda. Potentsiaalse probleemi ettenägemine on muidugi hea, aga kui selle vastu liiga vara tegutseda, võib see hoopis arengut pärssida.

Nii koondise kui ka Eesti kõrgliiga taseme jaoks on positiivne, et välismaalasi Eestisse tuleb. Seda kõike muidugi tingimusel, et need välismaalased on oma kvaliteedi poolest paremad kui kohalikud mängijad või sama head kui paremad kohalikud.

Eesti meistriliigas mängib hetkel 10 meeskonda. Eeldusel, et kõik tiimid teevad mängus kõik lubatud vahetused ära, tähendab see, et mängida saab 140 mängijat. Eeldame kas või, et pooled neist on välismaalased ja pooled on eestlased. Kas meil on tõesti isegi 70 eestlasest Meistriliiga-ealist mängijat, kelle suhtumine, tase ja eesmärgid on sellised, et me peaks neile ilmtingimata mänguaja kõrgeimas divisjonis tagama?

Võõrmängijad ja kogenud eestlased tõstavad liiga kvaliteeti ja annavad seetõttu palju parema hüppelava nendele Eesti noortele, kellel on tõesti potentsiaali ja tahet kaugele jõuda. See vähendab seda arenguhüpet, mis on vaja teha Eestist kas või mõnda Skandinaavia liigasse minnes, sest isegi seal jäävad mängumehed alguses hätta ja kehv algus välismaal tähendab reeglina seda, et häid aegu ei tulegi.

Harry Arne Solbergi ja Kjetil K. Haugeni poolt 2008. aastal avaldatud uuring ajakirjas International Journal of Sport Marketing & Sponsorship näitas, et Inglismaa jalgpallisõpradele meeldiv väide “Premier League’is on liiga palju välismaalasi ning see rikub Inglismaa koondise taset” ei pea paika ning koondis, mis koosneb praktiliselt 100-protsendiliselt kodumaal mängivatest mängijatest, on hoopis parandanud oma FIFA edetabeli kohta tänu sellele, et kohaliku liiga tase on läbi kasvavale heade mängijate hulgale tõusnud.

Eesti heade mängijate väikese hulga puhul tähendaks vaid kohalike mängijate kasutamine seda, et kõik paremad neist lõpetavad mõnes kindlas klubis ning hetkel ei kasva see talentide poelett nii suureks, et isegi neile suurtele klubidele piisavalt häid talente jaguks. Välismaa toodangu sissetoomine võimaldab liiga taset tänu suuremale kauba hulgale võrdsemaks muuta, tekitades ühtlasi edasiviivat konkurentsi.

Liiga taseme tõus tähendab ühtlasi seda, et paranevad Eesti klubide lootused Euroopas edu saavutada, mis tähendab küll antud kontekstis esimesest ringist kas või veidi kaugemale jõudmist.  See on juba iseenesest uue sissetuleku allikas ja kasvatab huvi liiga vastu, tõstes võimalust, et mõni kohalik klubi, kes ei kuulu “suurte” hulka, võib saavutada parema taseme ja täita oma eelarveauke läbi mängijate müügi. Esiteks tõuseb tõenäosus, et nad saavad suurema hulga heade mängijate seast ka mõne endale. Teiseks kasvab nende enda kasvandike tase, kuna nad treenivad ja mängivad koos paremate mängijatega.

Nii Eestisse naasvad koondislased ja endised koondislased kui ka uued välismaalased peaks loodetavasti tagama selle, et Eesti kohalik jalgpall teeb tänavu arenguhüppe või vähemalt astub sammu edasi.

Siiski ei ole koondise jaoks hea, kui mängijad välismaale minemise lõpetama peaks. See on vajalik, sest sellisele tasemele me liiga lähiajal ei küündi, et isegi kohaliku liiga mängijad suudavad MM- või EM-valikturniiril suurematele riikidele vastu saada.

Aga see, et kogenud ja tuurid ära teinud mängijad tagasi tulevad, on pigem positiivne ning kindlasti on parem seegi, kui korralikud mängumehed on kohalikus liigas ja mitte mõnes kahtlase väärtusega urkas. Hea näide sellest, kuidas head kogemustega mängijad mõjuvad noortele, on Eesti läbi aegade edukaim klubimeeskond: möödunud kümnendi teise poole Levadia. Seal tiimis mängisid Tarmo Rüütli käe all mitmed kogenud Eesti liiga “legendid”, Euroopa-rännakutelt naasnud vanad kalad ning paar välismaallast, kelle olemasolust lõikasid kasu sellised noored tulevikukoondislased nagu Tarmo Kink, Sander Puri, Dmitri Kruglov, Aleksandr Dmitrijev, Konstantin Vassiljev, Ats Purje, Taijo Teniste ja mitmed teised.

Samasugust trendi võime ju näha ka mitmele välismaalasele ja kogenud eestlasele toetavas Kaljus, kus pole küll veel palju potentsiaalseid Eesti koondislastest arenejaid, kuid kus on korrelatsioonis meeskonna arenguga muutunud paremaks näiteks hiljuti sinises särgis edukalt debüteerinud Ken Kallaste. Korraliku konkurentsiga tiimis pole kehvemaks muutunud ka välismaalt naasnud mängijate nagu Tihhon Šišovi ja Alo Bärengrubi esitused, kuigi seda oleks võinud Eestisse naasmisel oodata.

Antud mõttearendus ei tähenda aga seda, et toome nüüd välismaalasi ja küll siis omad poisid arenevad. Loomulikult tuleb jätkata arengut ka noortetöös, et meil oleks mängijad, kes alustavad seda arengu viimast etappi korralikul tasemel.

Mängijate areng ja liiga tase on kaks asja, mis käivad käsikäes ning kõrge konkurents on üks arengu asendamatuid tingimusi. Seda konkurentsi saame tagada häid mängijaid liigasse tuues: mida tugevam on näiteks meie Meistriliiga, seda tugevam on ka meie Esiliiga, kus teevad esimesi samme 15- kuni 17-aastased talendid. Mudel, mille järgi peaksime kõik oma noored võimalikult ruttu välismaale saatma, et nad arengus seisma ei jääks, ei ole hea ning lisaks see ka ei toimi, sest reeglina on nad teistest omaealistest veidi maas. Palju parem oleks, kui kodumaa liiga tase oleks näiteks 21-aastaseks saamiseni piisav ka kõige parematele eestlastest talentidele ning nad saaksid välismaale liikuda ainult siis, kui nad on kindlad, et neil on tugevamas liigas mängida tähtis roll ja  nad saavad oodata õiget klubi.

Mingil hetkel toob kõrge liiga tase võib-olla kaasa ka selle, et meil on endal nii palju häid kohalikke mängijaid, et meil on põhjust välismaalaste hulka piirata. Kui ettevõttel ei ole algkapitali eesmärgi saavutamiseks, tuleb see algkapital kuskilt laenata või hankida, ja kui ta eesmärgi saavutab, hakkab ta ise kapitali tootma ning välise abi otsimine muutub ebavajalikuks. Praegu on meil vaja oma liiga taset tõsta ning isegi kui mingil hetkel ei saa eestlased piisavalt mängida, võiks esialgu kasutusele võtta variandi kasvatada Meistriliigas olevate klubide arvu, sest paar potentsiaalselt head regionaalset klubi meil ju on.

Loe ka:  Jalgpalliliit piirab välismängijate osakaalu

Autori täiendav kommentaar: Lugesin ka Aivar Pohlaku intervjuud Postimehega, kus ta väitis, et välismängijate piiranguid on vaja kahtlase tausta ja/või kahtlaste eesmärkidega siia saabuvate välismaalaste jaoks ning antud juhul nõustun tõesti sellega, et kui on selge märk, et need mängijad ei ole siia saabunud vaid sportlikel eesmärkidel, siis on vaja sellega midagi ette võtta ning piirangud on selles osas lihtsaim meetod. Välismaalased, keda tuuakse, peavad otseloomulikult olema soetatud ja siia saabumas sportlikel eesmärkidel.

5 vastust postitusele: “Sisserände ja tagasitulekute mõju Eesti jalgpallile”

  • INCE ütleb:
    14. veebr. 2013 kell 19:07

    Pealkiri oli intrigeeriv, aga kui artiklit läbilugedes selgub, et jutt käib vaid kohaliku liiga (u 20 korda mainitakse seda erinevates variatsioonides) tasandist, siis on üsna loomulik, et sisuni (milleks võiks olla liigat moodustavad ja sisuga täitvad klubid – mainitud u 6 korral) ei jõutagi.
    Sellest võib teha järelduse, et nähtust nimega klubid, tuleb jätkuvalt otsida tikutulega !?

  • Meelis ütleb:
    14. veebr. 2013 kell 19:11

    Üks asi on siin unustatud: välismängijate piiramine toimub üle Euroopa vaikselt. Teine asi: see põhjus miks mehed tulevad Eestisse tagasi on see et välisklubidel on rahalised raskused.

  • Tanel Tursk ütleb:
    14. veebr. 2013 kell 19:17

    Antud artikli põhiline väide on, et tugevam liiga tähendab paremaid kohalikke mängijaid ning kasvavat konkurentsi ja vahe vähenemist Eesti klubide ja välismaa klubide ning Eesti klubide enda vahel tänu suuremale heade mängijate hulgale. Selle loogiline edasiarendus, milleni ma ise ei läinud, on see, et koondis lõikab sellest kasu. Antud juhul ei olnud eesmärk analüüsida seda, millist mõju avaldab see klubide olemusele, vaid keskendusin puhtalt sportlikkule poolele.

  • Paidekas ütleb:
    14. veebr. 2013 kell 20:14

    Tanel: tegelikult tuleb neid asju vaadata ikka suuremas pildis. Ei saa üht asja teisest välja rebida. Ja kui rebid, siis tuleb see ikka selgelt väja öelda artiklis, praegu on siin üldistatud.

  • willane ütleb:
    15. veebr. 2013 kell 10:48

    heietada võiks pikalt, aga lühidalt olen piirangu poolt.
    tuleb rohkem uskuda oma noortesse, sest jalgapallis on meil palju noori harjutamas ning senised mängijate välismaale siirdumised annavad neile palju innustust saada heaks ja paremaks jalgpalluriks, kes suudab samuti end välismaale murda. meil on palju erinevaid U-koondisi ja talendilaagreid ning olen veendunud, et konkurents noorte seas neile kohtadele on olemas. Iga klubi Eestimaal suudab mõne korraliku mängija kasvatada, aga pigem tuleb lahendada suurte ja väikeste klubide omavaheline reeglistik. Täna annavad väikesed klubid potentsiaaliga noored tasuta suurtele, et noormängija saaks areneda (“nii väikses riigis ei tohi ükski talent kaotsi minna”) ja suured kasutavad just seda loosungit enda kasuks ning ei taha väikseklubile nende töö eest midagi vastu anda.
    Mina usun, et paremate ja haritumate ja kogemustega treenerite kaasabil kasvab juurde üha enam noori, kes suudavad ML hakkama saada ja sealt edasi välismaale siirduda.

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Tanel Tursk Tanel Tursk
    Olen Soccernet.ee seltskonna üks pikemaajalisi liikmeid ja praegune välismaa toimetaja. Minu peamine huvi on Itaalia jalgpall, kuid olen loomulikult kursis nii Eestis kui ka mujal välismaal toimuvaga.

Autori postitused

Teema postitused