header photo

Koondisest kolme nurga alt

Ragnar Klavan on meie ainus tõelise tippliiga mängija. Foto: Hendrik Osula

Olen viimasel ajal Eesti koondise mängude paiku kuulnud sõprade, tuttavate ja võõraste käest mitmeid täiesti erinevaid versioone sellest, milline on meie armastatud esinduse hetkeseis ja tulevikuväljavaated. Olen põhiliselt kuulnud omavahel vastanduvaid arvamusi optimistide ja pessimistide näol, kuid oma peas kuulen pidevalt mõtteviisi, mida pean realistlikuks. Ehk pigem pessimist-realistlikuks, kuid siiski minu meelest kõige reaalsemaks. Toon alljärgnevalt välja kahe tüüpilise koondise fänni, Oskar Optimisti ja Peeter Pessimisti vestluse ning vastan neile lõpuks omalt poolt enda mõtetega.

PP: Oeh, kohutav mäng. Kodus viik Kõrgõzstaniga? Kus nad FIFA edetabelis olidki, kuskil Luksemburgi juures? See koondise nime kandev meeskond võiks Rahvaliigasse minna omadega, isegi mina suudaksin sinises särgis väljakul hakkama saada!

OO: Mis sa nüüd! See mäng ju ei loe midagi ning pealegi oli meil väljakul ju täiesti teine koosseis. Domineerisime suure osa mängust, natuke jäi ehk ainult õnnest puudu. Ning viik on ju tubli tulemus endast suurema rahvaarvuga riigi vastu.

PP: Ah, ära jama! Mida see meie nii-öelda esimene koosseis siis suudab? Heal päeval suudetakse läbi  häda Andorrat võita. Ning isegi meie teine ja kolmas koosseis peaksid mingisuguste kirgiisidega kodus põrandat pühkima.

OO: Kas sa eelmist valiktsüklit ei mäletagi? Kuidas me kodus ja võõrsil põhjaiirlased alistasime, võõrsil veel Sloveeniat ja Serbiat nüpeldasime ning Lillekülas Itaaliale hambaid näitasime? Kodupubliku toel oleme kõvad, aga võõrsil veel paremad!

PP: Mäletan jah. Kuidas me kodus mingisuguste õudusfilmide abil Fääri saartelt kolm punkti saime ja siis võõrsil neile KAHE väravaga kaotasime. FÄÄRI SAARTELE!

OO: Ah, need olid lihtsalt kehvad päevad. Ning see esimene lisaminutite võit näitas just, kuidas head meeskonnad võidavad ka siis, kui halb päev satub. Selline meeskonnatöö, kõigil oli oma roll, mida nad täita suutsid… Ahh, kus meil on alles meeskond!

PP: Meil oli lihtsalt tohutult õnne, ei midagi muud. Esimesest mängust viimaseni välja – Saagi vägiteod, serblaste fiasko meie vastu, see, et võõrsil Põhja-Iirimaa vastu kohtunik suluseisu ei vilistanud ning isegi see, et Sloveenia-Serbia mäng just niimoodi kulges.

OO: Õnn soosibki tugevamaid. Tegelikult on kõik Tarmo Rüütli geniaalsuse tulemus.

PP: Rüütli? Selle mehe, kes oleks pidanud juba eelmisel kevadel kinga saama? Tal pole ju enam ühtegi ideed, kuidas koondist edasi viia. Ta vaid pidurdab meie arengut.

OO: Ta suutis meid eelmine kord play-offi viia ning suudab ka edaspidi. Ainus asi, mis meie koondise ja EM-i vahele jäi, oli Viktor Kassai! (sajatab vihaselt kõiki ungarlasi, kohtunikke ning iirlasi)

PP: Kas Kassai oli meie meeste läbipõlemises süüdi? Ma võidan enne lotoga, kui me uuest play-offi jõuame, nii et meie seda oma eluajal uuesti küll ei näe.

OO: Näeme ikka, ole mureta. Oled sa tähele pannud, kui paljud eestlased viimasel ajal tugevates välisklubides ilma teevad? Meie tulevik on h-e-l-g-e!

PP: Hahahaa! Keda sa mõtled, meie keskkaitse tugitalasid jalgpalliriigi Hiina esiliigas või Sander Purit Inglismaa tugevuselt 85. klubis? Tead, kes on Eesti tugevuselt 85. klubi? Mõni kolmanda liiga nõrgem keskmik, näiteks Trummi SK! Kas inglased oleksid rahul, kui Theo Walcott Trummi meeskonda mängima tuleks?

OO: Inglismaa tugevuselt neljas liiga on suurepärane hüppelaud Premier League’i. Ja tegelikult pidasin ma silmas Henrik Ojamaad, Ragnar Klavanit ja Kostja Vassiljevit.

PP: Aga mis ühendab Enar Jäägerit, Igor Morozovit ja sisuliselt ka Sergei Zenjovi ja Dima Kruglovi? Nad on kõik meie põhikoosseisukandidaadid, kes on põhimõtteliselt klubita ning vaevalt, et nad endale peagi mõne uue korraliku tööandja ka leiavad. Äkki Küprose või Norra esiliiga, kui veab?

OO: See on ajutine. See-eest on meie koondislased nii lojaalsed ja võimekad, et suudavad meid aidata kõrge vanuseni, vaata kas või Andres Operit.

PP: Nalja teed või? Oper on koondises selle pärast, et meil pole ühtegi tasemel noort asemele võtta. Meie U-21 koondise viimast valikmängu kodus nägid? Nad ei suutnud ANDORRA noortekoondisest jagu saada! Ja nii väikesel riigil nagu Andorra peaks noortekoondiste koostamine veel eriti raske olema. Koondise keskmine vanus on kõigi aegade kõrgeim ning pead kandvaid noori on nii vähe, et…

OO: Aga mis on kõrges keskmises vanuses halba? Kogenud mängijad on ju paremad kui noored ja rumalad.

PP: Ah, sa oled veel lootusetum kui Eesti jalgpall.

Kuigi nii Oskari kui Peetri jutus on sees omad tõeterad, leian mina ennast alati kuskilt kahe vahelt. Kui peaksin valima, kalduksin ehk isegi pigem Peetri poolele, sest kui peaksin oma praeguse arvamuse koondise kohta kokku võtma ühe sõnaga, oleks selleks „murettekitav“.

Murettekitav, sest me pole selles valiktsüklis suutnud punkte võtta kelleltki peale Andorra. Ja sedagi suutsime võõrsil tänu veterantormaja Andres Operi tabamusele. Kellelegi teisele pole me isegi väravat suutnud lüüa.

Murettekitav, sest meie senine kindel põhikoosseisu paremkaitsja Enar Jääger on juba päris tükk aega klubita. Taolised klubiotsijad on viimasel ajal saanud paraku tavapäraseks ning selliseid koondisi, kus kõik mehed oleksid mõnes klubis mänguaja saajad, pole meil ammu olnud.

Murettekitav, sest meie valik tipptasemele on niivõrd väike, et taolised klubita mängijad on endiselt meie esimeseks valikuks. Kedagi lihtsalt pole asemele võtta.

Murettekitav, sest viimasel ajal oleme endast väiksemate riikidega olnud tõsises hädas. Kahest valikmängust Fääridega (napilt) saadud kolm punkti, kaks võrdlemisi väriseva mängupildiga valikmängu Andorraga, sekka viigid sõprusmängudes koduväljakul selliste „vutiriikidega“ nagu FIFA edetabeli teise saja keskel kükitavad Liechtenstein ja Kõrgõzstan. Mitte just kõige veenvam, mis?

Murettekitav, sest koondis näitas eriti hästi just viimastes sõprusmängudes, et kui koosseisust on puudu tavapärased põhitegijad eesotsas Konstantin Vassiljeviga, jääb ründetegevuses loovusest ja teravusest puudu. Mis juhtus mängus kirgiisidega, kui vahetati välja põhimehed Sander Puri ja Tarmo Kink?

Eelmine valiktsükkel oli ime jalgpalliväljakul, olgem ausad. Meil ei ole sellist taset, et olla stabiilselt üle sellistest koondistest nagu Serbia, Sloveenia ja isegi Põhja-Iirimaa. Ei saagi olla, kui meie peatreeneri käsutuses on paar üksikut tugevas liigas mänguaega saavat meest ja hunnik mängijaid, kelle koduliigaks on näiteks Küprose esiliiga, Norra esiliiga, Hiina esiliiga või isegi Soome liiga. Pea igal arvestataval vastasel on meeskond, kes koosneb suures osas mõne Euroopa suurliiga mängijatest, keda meil on üks – Ragnar Klavan. Peame olema äärmiselt uhked, et suutsime sellise valiku pealt üldse play-offi lähedalegi jõuda. Kiita tuleb ka peatreenerit Tarmo Rüütlit, kes suutis leida õigel ajal õiged mängijad, kelle ta väljakul õigeid asju tegema pani. Tähtede seis oli niivõrd meie kasuks, et see tundub siiamaani uskumatuna.

Selles valiktsüklis on aga asjad justkui paika loksunud – me ei tee enam endast suuremate ja parematega seda, mida ise heaks arvame. See, et Ungari või Rumeenia meid kodus võidavad, on ju tegelikult täiesti loogiline, kui vaadata nende koosseise. Ometigi olid paljud fännid ja poolehoidjad ääretult pettunud, kui nii ka tegelikult läks. Muidugi – suurt osa mängis eelmise tsükli suuredu, mis ootused-lootused kõrgele tõstis, kuid sellest hoolimata ei tohi me „ära tõusta“. Ungari ja Rumeenia taoliste riikide jaoks oleme me ikka meeskond, kellelt alla kuue punkti võtmine oleks pettumus. Me ei saa jääda kogu aeg ennast ületama.

Muret tekitavad aga just meie esitused näiteks Andorra vastu ja see, et me ei suuda peaaegu üldse väravaid lüüa. Kohati tekib tunne, nagu oleksime taas valiktsüklis, kus olime koos Bosnia, Iisraeli ja teiste sõpradega. Ka siis oli meie peatreener Tarmo Rüütli – kas oleme ringiga samasse kohta tagasi jõudnud? Äkki oleks ikkagi pukki värskemat verd vaja? Kui see valiksari ka sama näotult lõpeb, siis julgen öelda, et jah. Sel juhul tuleks põhjalikult kaaluda, kas tema jätkamine on kasulik ja vajalik. Kui koondis näitab aga taas positiivsemaid märke, siis ei tohiks Rüütlit oma kohalt vägisi kangutada – me ei saa seda lihtsalt endale lubada. Peaksime oma ootusi veidi madaldama, sest sellist sooritust nagu eelmises valiktsüklis on meie ressurssidega väga raske korrata. Latt allapoole ja kohe, sest muidu me sellest üle ei hüppa!

Üks vastus postitusele: “Koondisest kolme nurga alt”

  • Jaan ütleb:
    23. juuni 2013 kell 20:55

    Latti ei saa allapoole lasta. Kas me ei tahagi paremini? Oleme olukorraga väga rahul? Sellisel juhul on meie seisund igavesti selline nagu on.

 

Lisa kommentaar