header photo

Surm võõrsil löödud väravate reeglile!

Võõrsil löödud väravate reegli ohvriks langes viimati Henrik Ojamaa, kes ei pääsenud seetõttu Meistrite liiga alagrupiturniirile.

Teadupoolest kehtib pea igal suuremal ja tähtsamal turniiril, kus kasutatakse väljalangemismängudel kodus-võõrsil süsteemi (edasipääseja selgub kahe mängu kokkuvõttes), võõrsil löödud väravate reeglit. Kes veel ei tea, siis tähendab see sisuliselt seda, et kui kahe mängu kokkuvõttes löövad mõlemad meeskonnad ühepalju väravaid, läheb edasi see, kes suutis võõrsil peetud mängus rohkem skoori teha.

Ütlen alustuseks kohe keerutamata välja – see on tobe! Totter! Jabur! Absurdne! Mõttetu! Tappa, mitte ellu jätta!

Spektaakli loojast spektaakli tapjaks

Võõrsil väravate reegliga tuli esimesena välja UEFA ning seda aastal 1965, kui see oli ka õigustatud. Pea pool sajandit tagasi oli teises Euroopa otsas tähtsate mängude pidamine palju raskem, keerulisem ja väsitavam – transporditingimused olid kehvemad ning reis ise oli sageli mitu korda pikem kui täna, lisaks olid teist masti ka ööbimistingimused. Kõik see tekitas olukorra, kus enne selle reegli kehtestamist istusid võõrsil mängivad meeskonnad kümne mehega kaitses ning tapsid mängu, et endale kordusmänguks võimalus jätta.

Tahes-tahtmata on tänapäeval asjalood teistsugused. Tippmeeskonnad lendavad võõrsilmängudele tšarterlendudega ning vahel tullakse teisest Euroopa otsast tagasi veel mänguga samal õhtul. Rääkimata sellest, et ka väljakute ja mängutingimuste kvaliteet on reeglina igal pool selline, mis ühele või teisele poolele olulist edu ei anna. Miks see reegel siis ikka veel kehtib?

Selle asemel, et mänge põnevamaks muuta, loob see minu meelest hoopis eeldused vastupidiseks. Selgitan.

Võõrsil löödud väravate väärtustamine muudab koduväljakueelise koduväljakuneeduseks. Selle asemel, et oma tuhandete tulihingeliste fännide silme ees näidata ilusat mängu, rünnata ja väravaid lüüa, peavad meeskonnad kodumängudes istuma kaitses ning lootma kõigest hingest, et vastased väravaid ei lööks. Jalgpalli mängitakse ju ikkagi fännidele ning see, et kodus tehtud 0:0 viiki peetakse õnnestumiseks, on täielik jama.

Üks tabamus on rohkem värav kui teine?

Päris korralik absurdsus tuleb sisse aga siis, kui mõelda sellele, et esimese mängu võõrsil pidava meeskonna jaoks pole sisuliselt vahet, kas avakohtumises saadakse 1:2 tappa või 0:0 viik. Mõlemal juhul on võiduks vaja teises mängus lüüa värav, seis 1:1 viiks edasi vastased.

Lisaks kõigele rikub see reegel ka jalgpallimängude loomulikku käiku, andes ühele väravale suurema kaalu kui teisele. Võõrsil löödud värava taktikaline väärtus kammitseb meeskondi ning antud määruse kaotamine muudaks meeskonnad mängides kindlasti vabamaks, muretumaks. Loeks see, kui palju väravaid sa kahe mängu peale kokku lüüa suudad, mitte see, kus sa need lööd. Ka kaks ühe paari omavahelist mängu võivad iseloomult olla väga erinevad ning arbitraarse vahendi kasutamine võrdsete meeskondade eristamiseks ei ole lihtsalt õiglane.

Kõige enam riivavad minu õiglustunnet need juhtumid, kus kahe viigiga lõppenud mängu järel saab üks meeskond edasi, sest nende jaoks õnnelikult löödi võõrsilmängus rohkem väravaid. Kuidas saab eristada kahte meeskonda, kui mängud lõppevad tulemustega 1:1 ja 2:2!?

Toon ka sellekohase jaburuse kohta näite ajaloost – hooaja 2002/03 Meistrite liiga poolfinaal, kohtuvad kaks sama linna klubi, AC Milan ja Milano Inter, kes mängivad oma kodumänge veel ka samal staadionil. Esimene kohtumine lõppes seisuga 0:0, teises tehti 1:1 viik. Kes sai edasi? Milan, sest nende jaoks oli avakohtumine vormiliselt kodumäng. Finaalis pani sama meeskond paika Juventuse ning tõstis karika uhkelt enda pea kohale, kuigi polnud oma poolfinaalivastast ju tegelikult üle mänginud.

Lisaaeg

Kogu eelmainitud kremplist veel totram on see, kuidas käitub UEFA siis, kui kahe mängu kokkuvõttes ei saa võõrsil väravate reeglit rakendada – ehk kui kaks mängu lõppevad täpselt sama skooriga. Sel puhul mängitakse 180-le minutile otsa veel pool tundi lisaaega, kusjuures endiselt maksavad võõrsil löödud väravad rohkem!

Esiteks – kui meeskonnad on juba kolm tundi puhast jalgpalli mänginud ja seis on endiselt viigis, siis milleks panna neid veel poole tunni võrra palli taga ajama? Kas ei ole juba piisavalt selge, et tegu on võrdsete tiimidega?

Teiseks – see, et üks mäng kestab 30 minutit kauem, lööb kõik ju tasakaalust välja. Võõrustajad peavad veel pool tundi iga hinna eest kaitses istuma, sest külaliste tabamuse hind on kõrgem kui kodumeeskonna väraval. Külalismeeskonnale antakse aga juurde pool tundi, et üritada võõrsilväravat – teine meeskond sellist võimalust ei saanud. Kus on loogika?

Ometi on lisaaja probleemil väga lihtne lahendus – see kahemängulistes play-off paarides üldse ära kaotada! Nagu juba mainisin, ei anna see tegelikult midagi juurde. Meeskondade suhtes oleks see ebaaus ning nagu ka sageli näinud oleme, on kolmkümmend minutit lisaaega lihtsalt üks penaltiseeria eelmäng. Loomulikult peaks lisaaeg säilima ühemängulistes finaalides, kuid kahemänguliste seeriate järel pole sellel kohta.

Lisaaja asemel tuleks 90 minuti täitumise järel kohe alustada penaltiseeriaga. Vastupidiselt laialtlevinud arvamusele pole penaltid õnnemäng ning selline lahendus oleks igal juhul ausam ja kindlasti palju vaatemängulisem kui tobe võõrsil väravate reegel.

Võõrsil väravate reegel on oma aja lihtsalt ära elanud. Sellel pole enam mõtet ning tihti töötab ta üldse oma esialgse mõtte vastu. See reegel saab kahe aasta pärast 50 aastat vanaks – kui kaua laseme sellel veel vaatemängu tappa? Surm võõrsil löödud väravate reeglile!

5 vastust postitusele: “Surm võõrsil löödud väravate reeglile!”

  • Marts ütleb:
    4. sept. 2013 kell 17:14

    Nõustun!

  • Realmadrid ütleb:
    4. sept. 2013 kell 18:30

    “Päris korralik absurdsus tuleb sisse aga siis, kui mõelda sellele, et esimese mängu võõrsil pidava meeskonna jaoks pole sisuliselt vahet, kas avakohtumises saadakse 1:2 tappa või 0:0 viik. Mõlemal juhul on võiduks vaja teises mängus lüüa värav.”

    Vahe on sisuliselt ikkagi sees. Kui avamängu kaotad 2:1, pead kodus lööma värava igal juhul, aga 0:0 puhul võid kodus ka 0:0 mängida, lisaaja ka 0:0 teha ning penaltitega edasi minna. Otsest kriitilist vajadust löömiseks ei oleks.

  • fänna ütleb:
    5. sept. 2013 kell 02:46

    Vabandust, aga mis jama sa ajad? Võid tagasi Tehvandile minna ja Jaak Maed edasi fännata.

  • priity ütleb:
    5. nov. 2013 kell 17:31

    Tegelikult on absurdne olukord hoopis see, et esimesena *kodus* mängival meeskonna jaoks on kaotuse puhul ülioluline kas kaotatakse näiteks 0:1 või 1:2. Esimesel juhul piisab liaajale saamiseks ühest väravast, teisel puhul on vaja vähemalt kaks väravat lüüa, et järgmisse ringi saada.

  • Leib ütleb:
    15. veebr. 2014 kell 15:04

    Võõrsilväravareeglis suhtes on õigus, ennast häirib veel enam see: “Külalismeeskonnale antakse aga juurde pool tundi, et üritada võõrsilväravat – teine meeskond sellist võimalust ei saanud. Kus on loogika?”

 

Lisa kommentaar