header photo

Kolm vastust Eesti-Aserbaidžaanilt

Tarmo Rüütli saatus selgub järgmisel nädalal. Foto: Gertrud Alatare

Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele vastas reedene mäng Aserbaidžaaniga?

1) Kuidas saab hakkama noor kaitseliin?

Artjunin sai esimese kooliraha makstud, kohati oli ebakindel ka keskkaitsepartner Reintam – sellegipoolest saadi vastaste rünnakute taltsutamisega enamvähem hakkama.

Võib julgelt väita, et Tarmo Rüütli eksperiment keskkaitsjatega läks korda ja Artjuninil saadud kogemus mööda külgi maha ei jookse. Usaldada võib mehi teinekordki, Reintam vajab iganädalaselt kõrgemal tasemel kogemust klubijalgpallis.

Vastaste ühe ohtlikuima pallikäsitlejaga silmitsi sattunud Gert Kams sai samuti oma tööga soliidselt hakkama, kuigi vahetusest sekkunud Tenistega kadus too täiesti maa alla – klassivahe? Võimalik, kuid Kams tõestas sellegipoolest, et suudab kohta täita. Vastasäärel jäi Ken Kallaste ehk kaitsefaasis veidi aeglaseks, kuid korvas selle ohtlike nurgalöökidega – mõni läks küll ka aia taha – millest sündis ka väravasööt võidutabamusele.

2) Kas Rüütli ametiaeg saab jätku?

Eilse kohtumise üheks huvitavaimaks kõrvallooks kujunes VIP-loožis istunud rootslase Magnus Pehrssoni kohalolek. Noor treener ei ole Aivar Pohlaku sõnul esimene ega viimane potentsiaalne kandidaat, kes Lillekülas aastate jooksul mängu on jälginud, kuid Tarmo Rüütli kõikuv jalgealune annab põhjust oletusteks.

Eile ei teinud Rüütli midagi valesti. Võit tuli, noored kaitsjad said võimaluse, mänguaega jagus paljudele. Kuigi ka mängijad eesotsas koondise praeguse liidri Konstantin Vassiljeviga on avalikult toetanud Rüütli jätkamist, ei kipu jalgpalliliidu president Aivar Pohlak otsusega kiirustama.

“Tarmo Rüütliga oleme kokku leppinud, et istume maha 21. novembril. See tähendab, et selleks ajaks peab meil pilt ees olema, kuidas me tahaksime edasi minna – sellise eesmärgi oleme endale püstitanud, me ei taha seda protsessi jätta järgmise aasta algusesse. 24. novembril on hooaja lõpetamine ja puhtinimlikust aspektist tahaksime, et selleks ajaks oleks kõigil selge, kuidas me edasi läheme,” selgitas Pohlak. Jääme ootama.

3) Mis saab Ojamaast?

Esiti tundus 4-4-2 ja parem äär Ojamaale sobivat, avaminutitel oli tegemist ehk säravaima palluriga murul. Kas võtta üksinda kolm vastast ette või põrutada karistusala joonelt lati alla – milles küsimus! Enesekindlus, võimsus, oskused!

Paraku piirduski teravus suuresti esimese veerandtunniga. Kas kurnas ründava suunitlusega meest liialt 4-4-2 formatsioonis äärelt nõutav kaitsetöö või oli asi milleski muus? Selget vastust eilne igatahes ei andnud. Sähvatas, kuid kustus.

Tõdeda, et Eesti üks omanäolisemaid ja osavamaid pallureid peaks mängu sekkumagi teisel poolajal pingilt, on vara. Ootame järgmist mängu, järgmist võimalust – küsimus jääb.

 

Üks vastus postitusele: “Kolm vastust Eesti-Aserbaidžaanilt”

  • vcsd ütleb:
    16. nov. 2013 kell 21:54

    pidevalt on kuulda väljendit, et noored vajavad mänguaega, et saada enesekindlust. mulle tundub, et ojamaa vajab enesekindluse saamiseks ka mõnda täismängu. praegune olukord, kus ta kas esimesena välja vahetatakse või vahetusest mängu lastakse ei ole noorele “meie tulevikulootusele” kuigi kerge. otsene sõnum ju treenerilt, et ta ei ole hakkama saanud

 

Lisa kommentaar