header photo

Arhiiv: detsember, 2013

Kuidas Luis Suarez mu kontosse esimesed võidud vormistas!

Vaade The Kopilt. Foto: Erakogu

Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud on, siis olen vähemalt kord aastas pakkinud koti ning lennanud Inglismaale, täpsemalt Merseyside’ile, et jälgida mulle sümpatiseeriva Liverpooli mängu.

Reisi planeerimine

Esimesed mõtted ka sel aastal väike vutireis jalgpalli sünnimaale teha, tekkisid juba eelmisel aastal, kui Liverpoolist naasnud olime. Suvel, kui tuli välja mängukalender, tegime oma valiku. Sel korral osutusid valituks kaks järjestikust kodumängu Anfieldil, kus vastasteks olid Norwich City ja West Ham United. Järgmiseks jäime ootama piletimüügi algust klubi kodulehel. Varasema kodutööna olime end Liverpooli klubiliikmeks registreerinud ning see andis piletite ostmisel teatud eelised. Meil õnnestuski piletid osta kuulsale Liverpooli fännitribüünile, mis kannab nime The Kop End. Edasine oli juba lihtne. Ostsime lennupiletid ning broneerisime hotelli ja jäi üle vaid reisi algust oodata.

Asiaatidel on MM-il suuremad šansid kui aafriklastel

Foto: sky-wallpaper.com

Suurturniiride eel on alati lisaks tavapärastele favoriitidele suurt tähelepanu pööratud Aafrika meeskondadele ning nende võimalustele – ilmselt on seda ajendanud poolehoid nende riikide eksootilise ja muretu mängustiili vastu. Samal ajal on üks teine, maailma suurima rahvaarvuga kontinent jäänud paljuski tagaplaanile.

Aasia riikide võimalustest ja nende ratsionaalsest jalgpallist vaadatakse üldjuhul kaarega mööda. Nii juhtus ka pärast seekordset MM-i alagruppide loosimist – koheselt hakati spekuleerima favoriitide ning seejuures aafriklaste võimaluste üle ning Aasia meeskonnad unustati sootuks. Leian, et kõige suurema inimpotentsiaaliga maailmajagu saab jalgpalliringkondades häbematult vähe tähelepanu. Siinkohal alustangi provotseeriva väitega – usun tuleval MM-il pigem Jaapani kui Elevandiluuranniku edusse.

Barcelona ei ole enda probleemidele lahendust leidnud


Kas Gerardo Martino suudab Barca mängu käima saada? Foto: fcbarcelona.es

Kõlab täiesti uskumatult, et Barcelona-sugune meeskond ei ole suutnud kahe aasta jooksul meeskonda tuua mitte ühtegi maailma tasemel kaitsemängijat, kelle lisandumine annaks tõesti meeskonnale palju juurde. Kaitses on Barcal paberi peal kõvad mehed, kuid nendelsamadel mängijatel on erinevad probleemid, mis takistaksid paberi peal oleval kvaliteedil realiseeruda.

On näha, et Carles Puyol tahaks mängida, kuid vanameister ei ole enam see, kes ta oli aastaid tagasi. Kui Martino ta mängu paneb, siis peaks Puyol kindlasti olema keskkaitses, mitte äärel, sest nagu kaotatud mäng Ajaxiga näitas, siis ei jaksa 35-aastane Puyol seal mängida. Kui, siis ainult konservatiivset ja mitte ründavat äärekaitset. Aga see ei läheks Kataloonia suurklubi mängutaktikaga kokku ning sellepärast kukub see variant ära.

Gerard Piquel paistab olevat probleeme tahtmise ja motivatsiooniga. Ta on liiga mugavaks muutunud. Pärast seda, kui ta Manchester Unitedist tagasi tuli, näitas Pique esimestel aastatel suurepärast mänguvormi, kuna mees oli motiveeritud ja täis tahtmist koht algkoosseisus kinnitada. Aga nüüd, kui ta on põhimees nii Hispaania koondises kui Barcelonas, kus tema kohale suurt konkurentsi pole, siis on näha, et Pique on kuidagi laisk ja mugav. Mees mängib ja suudab ka suurepäraselt mängida, kuid tema mängust oleks justkui säde kadunud.

Mis on Pehrssoni jalanumber?

Kas Magnus Pehrsson suudab Tarmo Rüütlit asendada? Foto: Regina Rähn

Eesti koondise uueks peatreeneriks saanud rootslast Magnus Pehrssoni ootab ees vastutusrikas ülesanne – tal tuleb viimastel aastatel edu nautinud meeskonda veelgi täiustada ning eestlased justkui uuele tasemele viia.

“Uus tase” on siinkohal aga kõrgemal kui ei kunagi varem. Hoolimata viimase MM-valiktsükli suhteliselt keskpärastest tulemustest on kõigil veel eredalt meeles fenomenaalne, lausa imeline 2011. aasta. EM-i lävele jõudmine oli saavutus, mis näib siiani ebareaalse, uskumatuna. See oleks täielik tippsaavutus isegi nüüd, kus finaalturniirile pääseb 24 meeskonda.

10 meest, kellel jäi superstaariks tõusmata

Adriano. Foto. worldcupblog.org

Adriano. Foto. worldcupblog.org

Kuigi ma olen jalgpalliga tegelenud ja jälginud juba varem, võiksin öelda, et tõsisemalt hakkasin end rahvusvahelises jalgpallis toimuvaga kursis hoidma umbes täpselt 10 aastat tagasi. Selle aja jooksul olen loomulikult ära näinud juba mitmete vanade tähtede languse ja uute staaride tõusu ning sinna aega mahub ka üksjagu mehi, kelle sära ei osutunud kordagi nii suureks nagu nende karjääri algus või selle ümber olnud jutud lubasid.

Kui tekkis toimetuse sees väike idee teha lugu nendest meestest, kes 10 aastat tagasi staariks saamise uksepakul olid, siis oli kaks varianti: kas keskenduda neile, kes põlesid täielikult läbi, või neile, kellel oli kindlasti olemas sisu millekski suuremaks, kuid kes piirdusid üksikute heade hooaegadega või ei suutnudki vaatamata talendi olemasolule kunagi nii stabiilselt esineda, et tõusta vääriliseks Ballon d’Ori kandidaadiks.

Valisin esialgu teise variandi ja pärast mitmete nimede kaalumist toon nostalgiliselt välja 10, kes pidid 10 aasta eest jalgpallitaevast vallutama asuma, aga selle asemel vaikselt puude latvade lähedal lendasid või siis kõrgelt väga kiirelt alla kukkusid.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv