header photo

Asiaatidel on MM-il suuremad šansid kui aafriklastel

Foto: sky-wallpaper.com

Suurturniiride eel on alati lisaks tavapärastele favoriitidele suurt tähelepanu pööratud Aafrika meeskondadele ning nende võimalustele – ilmselt on seda ajendanud poolehoid nende riikide eksootilise ja muretu mängustiili vastu. Samal ajal on üks teine, maailma suurima rahvaarvuga kontinent jäänud paljuski tagaplaanile.

Aasia riikide võimalustest ja nende ratsionaalsest jalgpallist vaadatakse üldjuhul kaarega mööda. Nii juhtus ka pärast seekordset MM-i alagruppide loosimist – koheselt hakati spekuleerima favoriitide ning seejuures aafriklaste võimaluste üle ning Aasia meeskonnad unustati sootuks. Leian, et kõige suurema inimpotentsiaaliga maailmajagu saab jalgpalliringkondades häbematult vähe tähelepanu. Siinkohal alustangi provotseeriva väitega – usun tuleval MM-il pigem Jaapani kui Elevandiluuranniku edusse.

Keskmine jalgpallifänn oskab nimetada ilmselt rohkem Elevandiluuranniku või Ghana mängumehi kui Aasia pallivõlureid. Samamoodi elati aasta alguses pigem kaasa Aafrika Rahvaste Karika mängudele kui kaks aastat tagasi toimunud Aasia meistrivõistlustele, kus Jaapan võitis finaalis Austraaliat. Miks aga pidada näiteks Jaapani võimalusi tulevasel MM-il paremaks kui mõne Aafrika riigi oma?

Keskne küsimus seoses Aafrika jalgpalliga on viimaste suurturniiride ajal alati olnud üks  – kas murtakse esmakordselt poolfinaalini välja? Ghana oli Lõuna–Aafrikas toimunud turniiril sellele väga lähedal, kui pidi veerandfinaalisl Uruguaylt ülivalusa kaotuse vastu võtma. Kui vaadata viimast kolme MM-i, siis lisaks Ghanale, kes jõudis 2006. aastal 1/16 finaali, on alagrupist edasi jõudnud ainult Senegal, kes suutis 2002. aastal ennast veerandfinaali mängida.

Kuhu paigutuvad selles võrdluses aga Aasia meeskonnad? 2002. aasta kodusel MM-il jõudis Jaapan kaheksandikfinaali ning Lõuna-Korea sai koguni neljanda koha,  alistades seejuures palju kõmu tekitanud mängudes nii Itaalia kui ka Hispaania.  Neli aastat hiljem piirdusid Aasia meeskonnad alagrupimängudega (kui mitte arvestada Austraaliat, kes pidi 1/16 finaalis napilt alla vanduma Itaaliale). Lõuna–Aafrika Vabariigis suutsid aga alagrupist edasi pääseda nii Jaapan kui Lõuna-Korea, kes vastavalt Paraguayle ja Uruguayle napilt kaotasid. Seega lubab viimaste suurturniiride käekäik edu pigem Jaapanile ja Lõuna-Koreale kui ükskõik millisele Aafrika riigile peale Ghana.

Viimases lauses peitub ka probleemi paradoks – Aasia jalgpalli lippu hoiavad üleval just eelmainitud kaks riiki, teistel pole midagi ette näidata. Aafrika valim on seejuures küll suurem, kuid ebaühtlasem. MM-ile pääsenud riigid varieeruvad aastate lõikes tugevalt ning näiteks on viimasel kahel Aafrika Rahvaste Karikal edukad olnud Burkina Faso (2013. aastal teine koht) ning 2011. aasta võitja Sambia, kellel pole aga suurturniirile asja olnud. Aasias on jõuvahekorrad rohkem paigas – lisaks Jaapanile ja Lõuna-Koerale on kontinendi meistrivõistlustel edukad olnud Saudi-Araabia ja Iraak, kes on ka finaalturniiridele jõudnud.

Millised on Aasia riikide väljavaated hiljuti loositud alagruppide valguses? Valitsev Aasia meister ning Londoni OM-i neljas Jaapan on alagrupis vastamini Elevandiluuranniku, Kolumbia ja Kreekaga. Ühtlane grupp, kus tuleb favoriidiks pidada ilmselt Kolumbiat. Teise edasipääseja osas on seis aga lahtine – kõik kolm võivad sellele pretendeerida. Samamoodi sai hea grupi Lõuna-Korea, kes on vastamisi Belgia, Venemaa ja Alžeeriaga. Belgiat ja Venemaad võib pidada küll favoriitideks, kuid arvestades, milliste vastastega nad valikgrupis mängisid, ei saa põhjapanevaid järeldusi teha. Iraan, kes Aasia valikgrupis edestas Lõuna-Koread, seisab silmisti Argentina, Nigeeria ning Bosnia ja Hertsegoviinaga. Austraalial on seis kõige keerulisem – vastas on eelmise MM-i finalistid Hispaania ja Holland ning Lõuna-Ameerika kvalifikatsioonigrupis kolmanda koha saanud Tšiili. Iraan ja Austraalia pakivad kohvrid ilmselt varakult, kuid Jaapan ja Lõuna-Korea pretendeerivad üsna reaalselt kaheksandikveerandfinaali kohale.

Kuigi rahvaarvult maailma suurimad riigid, Hiina ja India, on kumbki kvalifitseerunud finaalturniirile ainult korra ja viimane neist isegi sellest võimalusest loobus, ei tasu Aasia jalgpalli arengusse liiga kergelt suhtuda. Jaapan ja Lõuna-Korea suudavad tulevasel MM-il kindlasti korralikku konkurentsi pakkuda ning ratsionaalne mõistus ütleb, et suudavad olla edukamad kui Aafrika riigid, kellele on enne igat suurturniiri põhjendamatult kõrged lootused seatud. Aasia riigid, kes pole kunagi staaride kohapealt hiilanud, paistavad omavat sarnast mentaliteeti nagu nende kultuur laiemas plaanis – märksõnadeks distsiplineeritus ning aupaklik suhtumine. Selle heaks näiteks on 2013. aasta Aasia parima mängija, jaapanlase Yuto Nagatomo värava tähistamise tava, kus ta kummardab Milano Interi kapteni Javier Zanetti ees.

Kahtlemata loodab iga erapooletu jalgpallifänn näha kõrgetele kohtadele võitlemas Aafrika meeskondi, kelle muretu mängustiil on palju poolehoidjaid võitnud, kuid kes taktikaliselt kõige küpsemad ei tundu. Aasia meeskonnad seevastu on kordades sirgjoonelisemad, kuid eelnevaid turniire ning viimase aja uusi staare (Keisuke Honda, Shinji Kagawa jne.) jälgides tundub, et pigem on uuele tasemele valmis tõusma Aasia meeskonnad. Ka Aasia meeskondadele tuleks rohkem kaasa elada ning neisse uskuda – nii nagu eelmisel turniiril muutus paljudele sümpaatseks Põhja-Korea, olenemata seal valitsevast riigikorrast….

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Henari Kamenik
    Olen pikaaegne Soccernet.ee lugeja Tartust, kes on alates 2013. aasta sügisest proovinud kätt ka mängude kajastamise ning kirjutamisega. Jalgpalli mängin Rahvaliiga tasemel ning isiklik sümpaatia on juba ammusest ajast kuulunud Argentinale.

Autori postitused

Teema postitused