header photo

Quo vadis, Eesti jalgpall?

Meenutus möödunud kevadest. Foto: Brit Maria Tael

1. märts, 2014. Väljas valitseb kümnekraadine pakane, tuulekülm näitab kakskümmend ja viis pügalat. Targad mehed ja nende koerad näitavad nägu toast välja ainult vajadusel. Eesti tippjalgpalluritele valikuvõimalust ei anta.

Küll on õnnega koos Narva Trans ja Tartu Tammeka, kes avavooru lumemöllus väljakul oskusi näitama ei pea. Kui Tartu taristu mannetu olukord vääriks omaette lugu, siis Narva publik õnneks mänguta ei jää.

Piirilinnas serveeritakse regulaarselt tippjalgpalli nautida soovivale tuhandepealisele seltskonnale täielik maiuspala uustulnuka Jõhvi Lokomotivi ja näljase Tallinna Flora kohtumise näol.

Reaalsus? 1. märtsil 2014 näevad Narva Kalevi kunstmurul peetavat avavooru kohtumist Lokomotivi ja Flora vahel mängijad, treenerid, kohtunikud, ehk ka mõni hulkuv koer… – kui mõni Flora poolehoidja otsustab selle teekonna ette võtta, siis minu poolt koos au ja kiitusega ka mõistmatus. Ei ühtegi üleliigset silmapaari.

Meie niigi nigela pealtvaatajanumbri juures on vajalik hooaega kunstlikult pikemaks venitades pidada mänge 1. märtsil. See on üks päev veebruarist edasi, seltsimehed! Lisaks Narvale pannakse pall mängu Maarjamäel, Hiiul ja Sillamäel. Kui need platsid on mängukõlbulikud märtsi alguses, on nad mängukõlbulikud ka detsembris ja jaanuaris – puhkaks ehk siis juunis-juulis-augustis, EJL?

Tõsi. Lumi sulab. Päike tuleb välja. Staadionitel on inimlik olla. Millal? Naljalt mitte enne maikuud. Selleks ajaks on 36-voorulisest meistriliigast selja taga veerand. 9 kohtumist. 27 punkti. Veerand hooaega. Nagu kirjutas kolleeg Siim Pulst möödunud aastal: “Aga päris ausalt öeldes – kui töö ei kohustaks, siis ei tõstaks ma ilmselt ka ise märtsis jalga väljaku äärde. Ning kes teab, kas tõstaks hiljemgi, sest kui esimene vaatus on maha magatud, siis kes ikka viitsib enam teatrisse ronida…”

Värskelt valminud jalgpallihallis peetav hooajaeelne ettevalmistusturniir oli jalgpalliliidu poolt ilus algatus, aga meistriliigat nelja seina vahel ei mängita. Rääkimata sellest, et kuuldavasti vajavad ka kontrollmänge vaadata ihkavad pealtvaatajad sisemist soojendust – ei ole lust ja lillepidu sealgi istumine, eriti olukorras, kus tulemusele ei mängita.

Miks antud võistlust ei võiks pidada resultaati jahtides ja kasvõi liigakarika nime all, on siinkirjutajale selgusetu. Venitaksime sisehooaja märtsi lõpuni, annaksime meeskondadele nädala-kaks puhkust ja alustaksime siis liigahooajaga. 3 ringi, 27 mängu; hiljemalt novembri alguses oleks peetud ka üleminekumängud. Ei mingit iglude või lumememmede ehitamist.

On selge, et igal süsteemil on omad head ja vead, kuid alustamine päeva kaugusel veebruarist on lausrumalus. Miks me räägime pealtvaatajanumbritest ja otsustame alustada hooaega fännile, saati tavahuvilisele, ebainimlikes tingimustes? Kelle jaoks Eestis jalgpalli mängitakse?

Otsustajad jõustruktuuris ei vahetu, vead korduvad aastast aastasse. Ehk oleks aeg pilk peeglist eemale pöörata ja kõrvad avada.

 

Üks vastus postitusele: “Quo vadis, Eesti jalgpall?”

  • krt ütleb:
    2. veebr. 2014 kell 14:43

    no krt iga 3 pealkirja all juba quo vadis. mis nali see siis on?

 

Lisa kommentaar