header photo

Toome inimesed tribüünidele!

Kuidas tuua inimesed tribüünidele? Foto: Soccernet.ee (arhiiv)

Hooaegade vaheline paus on Eestis märkamatult läbi saanud ning kohe-kohe on avapauku saamas uus vutiaasta. Mida sellelt kõigelt oodata? Kindlasti intriige, põnevaid tulemusi, uute nägude esilekerkimist ja kõike muud säärast.

Usutavasti ei pane ma ka väga palju mööda, kui ütlen, et lisaks eelmainitule loodavad vähegi missioonitundega vutisõbrad näha positiivset trendi ka publikuarvu tõusus. Kes meist seda tegelikult ei sooviks? On see hea ju nii fännidele, klubidele, liigale tervikuna kui ka mängijatele endile.

Kuna publikuhuvi puudutab ühel või teisel määral tegelikult kõiki jalgpalliaspekte, siis proovibki järgnev kirjatükk just antud teemale keskenduda. Veelgi enam – tegelikult ei ole see ju kellelegi üllatuseks, et publikuhuvi on koduse vuti üks murelapsi ning iga vähegi asjassepuutuv võib tõdeda, et antud valdkonnas on Eestis veel tohutult arenguruumi.

Olgu veel ka öeldud, et publikuhuvi äratamiseks on küll viimasel ajal mitmeid tänuväärseid aktsioone ka tehtud, kuid reaalseks arenguks on vaja selliseid muutuseid teha veelgi rohkem, suurejoonelisemalt, värvikamalt, pidevamalt ja arvukamalt.

Mõningaid võimalikke ideid prooviksingi nüüd välja tuua ka mina ning erinevaid mõtteid leidub ausalt öeldes seinast seina. On soovitusi, mida võiks kasvõi päeva pealt rakendada, on ideid, mida osaliselt ka juba rakendatakse, kuid mis vajaksid veelgi putitamist (ja järjepidevust) ning lõpetuseks leidub ka finantsmahukamaid ideid.

Olgu need mõtted millised tahes, siis tegelikult on ju esimene samm kuhugi jõudmiseks eesmärkide seadmine ning seda üllast punkti proovibki alljärgnev kirjutis muuhulgas täita.

Ilma pikema bravuuritsemiseta – siin ongi need teesid, mis võiks ideaalis viia kodumaise fänluse hoopis uuele tasemele.

Ekstreemsetes ilmaoludes vutivaatamine võib olla küll ühekordselt lõbus kogemus, aga regulaarselt see masse väljaku äärde ei too. Foto: Jana Pipar (arhiiv)

1) Mängukalendri kärpimine

Tõsi, et antud teema on juba pisut läbileierdatud, kuid publikuteemat käsitledes on raske ka sellest küsimusest mööda vaadata – eriti, kui antud valdkonnas veel arvestatavaid muudatusi näha ei ole.

Mängukalendri olulisust publiku meelitamisel on raske ülehinnata. Tooksin siinkohal välja ühe ilmeka punkti kolleegi Siim Pulsti ligi aastatagusest blogipostitusest : “Aga päris ausalt öeldes – kui töö ei kohustaks, siis ei tõstaks ma ilmselt ka ise märtsis jalga väljaku äärde. Ning kes teab, kas tõstaks hiljemgi, sest kui esimene vaatus on maha magatud, siis kes ikka viitsib enam teatrisse ronida.”

Eriti rõhutaks siinkohal just tsitaadi teist poolt. Tõepoolest, tihti on ju vutihooaja algus just perioodiks, kus üleval on kõige rohkem ootusärevust – kuidas saavad erinevad uued näod uutes koduklubides hakkama, kas ja mil viisil on kõik hooajavaheline meeskondade jõuvahekordi mõjutanud ning palju muud põnevat, mis ootab vastust.

Pahatihti jäävad vutisõpradel need küsimused aga oma silmadega vaatamata, sest inimlikult mõistetavalt on tõesti raske end lumetuisus ja külmas vutti vaatama minna sundida (olgu tänavune algus, kuidas ta on, aga üldises plaanis on märtsi algus Eestis veel talv ning olenemata lumevaiba paksusest/olemasolust, jääb alati alles tuulekülm, mis antud kuupäeval paraku üleliia sõbralik vutifänni suunas ei ole). Kuidas see siinse vutikultuuri kulunud käibefraas käiski – kodune meistriliiga on üksikute hullude pärusmaa, eks?

Miks see aga nii on ja kuidas seda parandada? Alustuseks tulekski appi mängukalender, mis võiks liiga avavooruks määrata näiteks märtsi viimase nädala/aprilli alguse. Seda kõike saaks lihtsasti teostada näiteks läbi 27-voorulise liiga ning sellele eelneva liigakarika läbi.

Paljumainitud tippmeeskondade soovile saada hooaja jooksul kätte teatud arv mänge, võiks kaasa aidata ka taasloodav Balti liiga (hiljemkäsitletav 5. punkt). Veelgi enam, 27-voorulise liiga puhul oleks ka see pluss, et iga mäng omab rohkem kaalu ja see on atraktiivsuse koha pealt ju ainult hea!

Igatahes oleks liigahooaega aprilli alguse kandis alustades ilmad juba oluliselt soojemad ning lumine väljak pigem erandlik. Vähegi maailma populaarseimat spordiala jälgivatel võib seepeale tekkida ka kihk minna vutti vaatama – aga hetkeseisuga on pärast esimest hooajaalguse ärevuse kadumist ning teatud jõuvahekordade paikaloksumist end tõesti raske väljaku äärde sundida.

Hooaja algus oleks see ärevus aga alles ning põnevaid heitlusi nähes jääks too võibolla mitte nii sagedane pealtvaataja ka edaspidi mänge vaatama (hetkel on pahatihti aga seis selline, et isegi juhul, kui fänn suudab end hooaja alguseks väljaku äärde sundida, siis võetakse tal olenemata mängu atraktiivsusest see entusiasm külmunud varvaste näol ära).

Kalendrimuudatused ka karikas

Kalendriteemat juba puudutades mainiksin remargi korras veel, et mänguaegade muudatus võiks kaasa tuua ka muutuse karikasüsteemis. Praegune süsteem, kus veerandfinaalid peetakse uuel hooajal on minu jaoks pehmelt öeldes arusaamatu.

Vaatame kasvõi asjaolu, et viimase paari hooaja jooksul on nii mõnigi veerandfinalist kahe hooaja vahel ära kadunud või võistlemisest loobunud (Raasiku FC Joker 1993 ja FC Viljandi, tänavusel hooajal oht ka Tammeka duubliga). Pisut veider, kas ei tundu?

Samal hooajal karikat pidades oleks sellise probleemi kerkimine aga oluliselt ebatõenäolisem. Ja et finaal toimuks ikkagi atraktiivsel ajal, võiks esimesed karikamängud alata aprillis ning tihedama karikagraafiku abil saaks kuldne heitlus toimuda augustis-septembris.

Ja veel – näiteks algaval hooajal on karikasarjas eriti aktuaalne küsimus eurokoha hankimise võimalus väiksematel klubidel.

Saame vaid kujutleda, mis kõik võiks tänavu erinev olla, kui karikasari mängitaks ühel hooajal ning näiteks Infonet või Jõhvi Lokomotiv oleks endale juba mullu karikasarja abil eurokoha kindlustanud.

Võib üpris kindla selgusega öelda, et meeskonna komplekteerimisele tänavuseks hooajaks oleks see nii rahaliselt kui ka välismängijate meelitamisel märgatavalt kaasa aidanud. Ning kes teab, ehk oleks meil tänavu isegi üks uus ja reaalne medalipretendent juures? Ja olekski jälle hoobilt atraktiivsust liigal juures!

Tegelikult on mängukalendri osas veel mitmeid erinevaid tahke, kuid selleks, et jõuda ka teiste punktideni, tuleb neid mõtteid edastada juba eraldi mõne uue kirjatüki teel.

Fännid soovivad, et nendega suheldaks. Foto: Hendrik Osula (arhiiv)

2) Fännidega suhtlemine ja sotsiaalmeedia, sotsiaalmeedia, sotsiaalmeedia

Tahame või mitte, aga publiku väljaku äärde meelitamiseks on vaja kasutada julgelt, pidevalt ja ohtralt erinevaid sotsiaalmeedia kanaleid – seda enam, et tegu on sisuliselt tasuta reklaamiga!

Tõsi, mõned tiimid kasutavad infovahendina sotsiaalmeediat ka praegu üpriski tihti, kuid tegelikult on kõigi meeskondade puhul näha veel tohutut arengupotentsiaali – eriti just järjepidevuse osas.

Toon siinkohal paar lihtsat näidet: Erinevad vaatajamängud, kus Facebookis osalejatele ja seejärel ka kohapeale tulijate vahel loositakse midagi välja – pall, mingi klubinänn, pääse mõnele teisele üritusele jne. Igale kodumängule „attendijatele“ poole odavam/tasuta pilet. Jaga üritust ja kutsu sõpru – jälle odavam pilet. Võtad mängule viis sõpra kaasa, saad tasuta piruka/joogi või näiteks MMi ajal pärast mõnest pubist odavama joogi-snäki.

Taolisi ideid on veel tohutult, kuid teemaga edasiliikumiseks ei ole siinkohal ratsionaalne neid kõiki järjest välja laduma hakata – tuleb lihtsalt natukenegi loovamalt mõelda ning kõige olulisem on neid asju teha ka praegusest järjepidevamalt.

Mainiksin ka, et ehk veelgi olulisem on tegelikult kohapealt saadav emotsioon, sest üks asi on publik korra kohale meelitada, kuid et vähemalt teatud osa neist jääks ka edaspidi staadionil käima, siis on vaja neile pakkuda vaadatavast vutimängust maksimaalselt positiivseid emotsioone. Mängupäev peab olema pidupäev! Keskmine meistriliigamäng ei peaks olema ainult 90 minutit palliveeretamist, vaid seda peaks ümbritsema elevus ka enne, vaheajal ja miks mitte ka pärast!

Ka siin võib tulla appi sotsiaalmeedia – lisaks vaatajamängudele võib kutsuda poolajal esinema kasvõi mõne endise mängija, paluda rahval sotsiaalmeedias esitada soovilaule staadionil mängitavale muusikale, pakkuda vaatajale kõiki elementaarseid teenuseid, nagu söök, tualett jms.

Külmemate (ja vesisemate) ilmade puhul imponeerib kohaletulnutele kindlasti ka sümboolse hinna eest istmealuste, pleedide, vihmakeepide jms pakkumine. Põrgu päralt – miks mitte ka suusatamisest tuttavate kümblustünnide paigaldamine väljaku äärde!

Jällegi on variante emotsiooni pakkumiseks mitmeid ning iga klubi piiriks on vaid nende enda kujutlusvõime! Kõige olulisem selle kõige puhul ongi aga just see, et fänn näeb, et temaga kui vutihuvilisega tõesti arvestatakse ning see kutsub teda ka järgmisel korral staadionile.

Silmast silma suhtlus fännidega

Tore oleks, kui fänniga tegeletaks silmast silma ka mängudevahelisel ajal. Flaierite jagamine näiteks posti kaudu on muidugi kiiduväärt üritus, kuid antud aktsiooni efektiivsus mitmekordistub, kui seda teha silmast silma.

Seeläbi tekib inimesel, et kutsutakse tõesti Teda, mitte mõnda anonüümset kodanikku ning kui flaieri-jagaja oskab töö käigus klientidele rääkida midagi huvitavat ka eelseisva mängu või klubi enda kohta, siis on see ju ainult positiivne.

Samuti võiks praegusest rohkearvulisemalt tegeleda nii-öelda kogukonnatööga. Publikuteemat käsitledes peavad paljud seda oluliseks teemaks, kuid Eesti mõistes on tegevust antud suunal näha minimaalselt – leidub nii tahtmatust kui ka eelarvamust, et mingit kogukonnatunnet ei saagi mitu meeskonda ühes linnas konkureerides luua.

Seltsimehed, proovimata me seda ju teada ei saagi või mis? Valige ainult endale sihtgrupp ning suhelge nendega just silmast silma (seesamune Sina-kutsumine, mitte mõne anonüümse kutse saatmine). Uurige välja, kus teie sihtgrupp liigub ning olge aeg-ajalt populaarsemates kohtades nähtaval – kasvõi mõne lõbusa ürituse korraldamisega (vanade jalkaasjade äraandmine/müük, mõned jalgpalliosavust nõudvad võistlused, lihtsalt meeskonna tutvustamine, personaalne kutsumine järgmisele mängule jne).

Variante on ka siin mitmeid ning ühist võluvitsa siin iga meeskonna jaoks ei ole. Iga sihtgrupp on erinev ning oleks tore näha, kui Premium Liiga meeskonnad teeksid vähemalt teatud ponnistusi enda positsioneerimisel.

Meeskonna ja mängijate igapäevategevuste kajastamine

Jätkates sotsiaalmeedia kasutamisega, peaks antud allikas minu hinnangul heas mõttes kirjeldama ka meeskonna igat väiksematki sammu – mida täna trennis tehti, kes kohal olid, kes kusagil testimisel, kes meeskonnas uue näona figureerib, intervjuud mängijatega jms.

Säärast kajastust on küll aeg-ajalt näha, kuid edu saavutamiseks peab selline töö olema pidev – fännil/huvilisel peab olema tunne, et ta tõesti on meeskonna osa ning temaga jagatakse kõike vähegi olulist (see võiks olla ka üks osa paljuräägitud kogukonnatunde loomisest).

Paraku jääb praegu pahatihti mulje, et meeskonnad ei taha näiteks oma testitavate kohta midagi avaldada. Vabandust, aga mida selline varjamine juurde annab ning miks ei võiks selline informatsioon pidevalt avalik olla. Kaotada on minu hinnangul siin minimaalselt, võita aga palju – nimelt fännide huvi ja usaldus tiimi vastu, misläbi nad tunnevad end tõesti klubiga ühtekuuluvana.

Oma osa saaks siin mängida ka pallurid ise – miks ei võiks pikas perspektiivis olla igal kõrgliigameeskonnal vähemalt üks või paar aktiivset sotsiaalmeedia kasutajat, kes annaksid erinevate kanalite kaudu (nt Facebooki leht, Twitter, Instagram jms) teada, mida nad igapäevaselt teevad.

Selge, et selline asi ei sobi igaühele, kuid uue põlvkonna (kes niikuinii antud kanaleid kasutab) pealetõus kõrgliigas võiks ju anda säärase traditsiooni kujunemisele hea alustala. Heaks näiteks on siinkohal kasvõi meie enda välismaal pallivate koondislaste – Henri Anieri ja Henrik Ojamaa – aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine.

Jällegi on see koht, kus kaotada on minimaalselt, kuid võita jällegi palju. Miks jälgitakse näiteks Premier League Eesti noorte poolt enim? Taseme koha pealt pole siin mõtet hakata vaidlema, kuid võib öelda, et nii-öelda tippliigasid on ju teisigi. Müüb aga see, et sealsed näod ja mängijad on eestlastele eriti tuttavad – huvi korral on neil võimalik hoida end kursis laias laastus iga palluri päevatoimetustega ning kogu informatsioon antud liiga kohta on kergesti kättesaadav.

Sotsiaalmeedias jagatavat puudutades tuleks ära mainida ka videokokkuvõtted. Siinsed mängujärgsed videokajastused kohtumistest on minu hinnangul pahatihti mitme lähinaabriga võrreldes üpriski kesised ja antud valdkonnas on meie kõrgliigal nii mõndagi juurde panna.

Videokajastus meil mingil määral küll toimub, kuid nii kvaliteedi, regulaarsuse kui ka ilmumise kiiruse juures on nii mõnelgi Eesti klubil minu hinnangul palju juurde panna. Eriti arvestades, et antud valdkonnas eelmainitud punktide täitmine ei tohiks üleliia keeruline olla. On ju teatud mõttes videokajastus liiga visiitkaardiks ning leian, et see on koht, kus üpriski lihtsa ponnistusega on võimalik võita nii mõndagi.

Kõik kokku panduna võiks tekitada positiivse “äratundmisrõõmu” 

Võttes kokku kõik eelmainitud sotsiaalmeedia kasutamise viisid, siis võib öelda, et neis on potentsiaali olla üheks viisiks, mis toovad kaasa siinsete pallurite suurema kõlapinna. Seda enam, et tegelikult saavad need samad mängijad teha läbi sotsiaalmeedia reklaami ka tulevateks mängudeks.

Paratamatult on jalgpallurid avaliku elu tegelased ning me ei peagi siin sihtima näiteks kohati üle piiride minevat Inglismaa pallurite meediakajastust, kuid hea maitse piirides (nt eelpool mainitud Ojamaa ja Anier) võiks säärane suunamuudatus tegelikult juurde anda meeletult palju.

Miks on mõndadel siinsetel madalamate liigade klubidel rohkem fänne kui kõrgliiga meeskondadel? Nimelt nende fännirühmitust seob meeskonnaga tutvused ja see, et murul jooksevad tuttavad näod. Sama lugu võiks aga ju tegelikult olla ka kõrgliiga puhul, kus kogu eelmainitu suudaks publikus sarnast „äratundmisrõõmu“ pakkuda.

Äkki tekib sotsiaalmeedia kajastuse abil nii mõneski emotsioon: “Näe, Nemad mängivad või siis näe, Tema mängib homme – lähme vaatama üle, mida ta suudab.” Ka tribüünilt jälgimise teeb see oluliselt huvitavamaks, kui pealtvaataja suudab end teatud mängijatega samastada ning selles suunas eelkirjeldatud punktid töötakski.

Kas ei oleks vinge, kui pärast kodumaist vutiheitlust saaksid sama läbi elada läbi arvutiekraani? Foto: Gertrud Alatare

3) Interaktiivsed mängud

Pisut eelmise teemaga kattuvalt jätkaksin kergelt roosakama ideega, mis võiks aga samuti nii mõndagi publikuhuvile juurde anda. Nii-öelda mängijate “mainetekitamise/kujundamise” järgmine samm sotsiaalmeediast võikski olla erinevad mängud.

Fantasy Eesti liiga, Striker Mania ja muu säärane  võiksid olla väga hea viisiks tekitamaks tavainimeses huvi kodumaise vuti vastu(siinkohal võin saladuskatet tõstatades mainida, et algaval hooajal pakub Soccernet.ee lugejatele võimalust mängida kodumaist Striker Maniat, kus edu saavutamiseks peab võimalikult täpselt ennustama mängude väravalööjaid).

Miks mitte ka FIFA ja Football Manageri Eesti patchid. Tõsi, viimastes FM-des on Eesti liiga patch ilusti olemas olnud ning ka FIFA 2009. aasta versioonis oli Balti liiga patchi kaudu võimalik kodumaist kõrgliigat nautida, kuid selline töö võiks olla hoopis organiseeritum ning laiemale avalikkusele suunatud.

Miks mitte ei võiks sellist tööd suunata kasvõi koduse vuti katuseorganisatsioon – ausa tasu maksmine heale IT-mehele oleks eelarves piisk ookeanis, kuid võimalik kasu jällegi vägagi tugev (ja seeläbi võiks kaasneda ka seniste patchidega võrreldes veelgi parem kvaliteet).

Sõpradega läbi Eesti mängijate Fantasys konkureerimine või populaarse FIFA tagumine võiks ju nii mõnelgi tekitada sportliku ja hasartse huvi jälgida siinset liigat ka regulaarselt – olgu see algselt siis kasvõi selleks, et sõpradele virtuaalmaailmas ära teha.

Foto: Gertrud Alatare

4) Klubisisene töö

Ka see punkt on mitmest publikuteemalisest arutelust läbi käinud, kuid märgatavaid arenguid antud suunas paraku jälle näha ei ole. Positiivse nähuna on mitmed mängijad oma klubi noorpallurite patroonid ja käivad seega ka aeg-ajalt nende trennides.

Selline asi peaks aga olema veelgi laiamahulisem ning pidevam. Ka see on osa mängija „mainekujundamisest“ ning väikse vutihuviliseni jõudmiseks ei ole paremat viisi, kui temaga trennides käies suhelda.

Ma ei poolda noormängijate sundviimist klubi esindusmeeskonna mängudele – küll aga olen ma kõrvaltvaatajana korduvalt näinud, kuidas noored lihtsalt ei teagi sellistest võimalustest midagi. Võibolla korra hooaja jooksul mainitakse noormängijatele trenni lõpus, et homme mängib esindusmeeskond, kuid selline töö peaks olema pidev.

Noorte seas on üllatavalt mõjuv tegur nii-öelda meeskonnatunne ning kui noor näeb, et mõned tema sõbrad käivad mängudel, siis ei lähe kaua, kui ta soovib ka ise selles seltskonnas mänge vaatamas käia.

Paradoks on siinkohal see, et selliseid seltskondi on Eesti minimaalselt ning siin saaksidki palju klubid ära teha klubisiseselt – pidevalt noori mängule kutsudes. Võibolla korra, kaks, kolm ei võeta vedu, kuid kui lõpuks keegi läheb ning räägib pärast trennis sõbraga, et väga äge oli, siis sealt võib rulluma hakata korralik lumepall publikuarvu kasvu näol – seda enam, et noore palluri tõsine huvi vuti vastu “sunnib” asjast huvituma ka noore vanemat.

Meenutus Levadia ja leedukate FK Taurase Balti liiga heitlusest. Foto: Agne Rauba (arhiiv)

5) Balti liiga

Kui mängukalendri punktis sai Balti liiga ideed põgusalt mainitud, siis nüüd tutvustaks antud käsitlust pisut lähemalt. Teatavasti loodi Triobeti-nimeline Balti liiga ka 2007. aastal, kuid erinevate raskuste tõttu vajus see algatus 2011. aastal varjusurma.

Olenemata erinevatest probleemidest toonase liigaga, leian et säärase võistluse taasloomine vääriks uuesti kaalumist. Nimelt saaksid eelmainitud liiga lühendamise korral tippmeeskonnad seeläbi oma koormuse ikkagi kätte ning selle asemel, et taguda koduste konkurentidega veel neljas voor, peetaks hoopis tuliseid heitlusi lähinaabritega.

Toona oli liigale üheks kirstunaelaks kohatine lumehangedes pallimine ning uuel katsel oleks see ju tegelikult väga lihtsasti välditav. Samuti võiks hooaeg kesta ühe aasta vältel, vältides sealjuures nii-öelda sügis-suvi ülesehitust, kus otsustavad mängud peetaks järgmisel aastal.

Näiteks võiks liiga alustada aprillis ning lõppeda septembris-oktoobris. Osaleda saaksid iga riigi viis parimat, kus viimase hooaja võitja lunastaks oma riigile ka kuuenda pääsme. Muuhulgas võiks Balti liiga taastamisega kaasneda teatud põnevuse lisandumine ka kodusesse liigasse, kus ei loeks vaid eurokoha pääsmed ning ka tagumiste kohtadega kaasneks teatud privileegid.

Teine kirstunael – klubide endi vähene huvi ja teise ešeloni mängitamine – saaks parandatud näiteks suurema auhinnafondiga. Panusega nii jalgpalliliitudelt endilt kui ka sponsoritelt võiks võitjal olla võimalik lunastada ligikaudu sarnane summa Euroopa Liigasse pääsemisega (näiteks 2007. aastal oli Balti liiga võitja auhind ligi 30 000 eurot, aga uue algatusega võiks selle proovida tõsta näiteks üle 100 000).

7000 inimest näitab, et potentsiaali on

Selge, et ka see ei ole odav lõbu, kuid vastava soovi korral kindlasti teostatav. Oli ju kasvõi näiteks 2008. aasta oktoobri lõpus peetavat Balti liiga finaali vaatamas koguni 7000 inimest (tõsi, suurt osa mängis siin ka ligikaudu 25000 tasuta pileti jagamine) ning see näitab, et õige lähenemise korral võiks antud projekt töötada küll.

On ju tavainimest ikka lihtsam meelitada naabritevahelisele arveteklaarimisele kui koduõue omale – kes siis ei tahaks naabrist parem olla, eks! Seda klaarimist vaadates võib see pealtvaataja aga asjast niivõrd huvituda, et pärast satub ta ka koduse kõrgliiga juurde ning sellest kõigest saab kodukamara vutt vaid võita.

Usun, et ka juba praegu kodust vutti regulaarselt jälgivad fännid eelistaksid selle asemel, et näha neljandat korda samu meeskondi madistamas, hoopis seda, kui nende lemmikud heitleksid väärtusliku trofee peale lähinaabrite parimatega.

Niisiis – miks mitte kaaluda Balti liiga elluäratamist ja ülesvuntsitud variandi uuesti käikulaskmist? Potentsiaali sellel kõigel peaks ju olema küll!

Kutsub vaatama? Foto: Brit Maria Tael

6) Infrastruktuur

Last but not least – kui esimeses punktis sai mainitud mängukalendri ebamugavust vutifännile, siis Eesti puhul kahekordistab selle faktori ka suures osas puudulik infrastruktuur.

Ka see ei ole mõeldud üldse kellelegi etteheitena ning antud valdkonnas on viimasel ajal toimunud arvukalt arenguid, kuid samas on siinkohal ka tohutult arenguruumi. Võib eeldada, et infrastruktuuri arenguga tegeletakse ka edaspidi ning seega olekski ehk paslik pisut heietada, millises suunas need muudatused võiksid toimuda.

Selge on see, et kõige olulisem on korralike väljakute rajamine üle maa, kuid nende rajamisel võiks vähemalt kõrgemate liigade meeskondade puhul mõelda veel ühele väga olulisele faktorile – vihma-ja tuulekaitse publikule.

Piisavaid tingimusi loovaid staadioneid saab loendada ka päevinäinud puusepp

Nii vähe, kui me seda ka ei tahaks, siis suure osa aastast ei soosi Eesti kliima ei vuti mängimist ega vaatamist. Teatavasti ilmataadi vastu lihtinimene ei saa ning seega tulebki mõelda asja leevendatavatele ja parandavatele asjaoludele. Olenemata sellest, millal hooajaga alustada, satub mängukalendrisse ikka kohtumisi, mida tuleb pidada vihma ja tuult trotsides ning seda peaks arvestama ka vaatajale tingimusi luues.

Korralik tribüün, kus fänn ei saa endale ilmataadi pakutavat täie mõnuga kaela, peaks olema elementaarne osa igast staadionist. Selge on see, et selle kõige loomine ei ole odav lõbu, kuid hetkeolukord, kus taolisi tingimusi pakkuvaid staadionieid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ka paar tööõnnetust läbielanud puusepp, on pehmelt öeldes nukker.

Kerge kõrvalpõikena mainiksin veel, et eriti roosades unistustes võiks liigale palju juurde anda ka see, kui kogu eelmainitud tingimused loodaks mitte lihtsalt plekk-katuse löömisega kokkupandava tribüüni kohale, vaid spetsiaalse tribüünihoone kaudu.

Korraliku atmosfääri teket soosivad staadionid

Sellisel tribüünihoonel oleks teinegi pluss – mõistliku mahutavuse (vastavalt vajadusele näiteks 700-1500 istet, et omada teatavat varu ka tulevikuks) korral annaks see atmosfäärile tohutult juurde.  Võrdleme siinkohal kasvõi 500 inimese kohalolekut näiteks Hiiu või Tamme staadionil ja A.Le Coq Arenal/Kadrioru staadionil – atmosfääri erinevus on meeletu!

Esimesel kahel puhul võib korraliku fänluse korral saada vägagi võimsa jalgpallielamuse – suurtemate staadionite puhul on see aga oluliselt keerulisem ning 500 inimest ligi 20-korda enam mahutaval staadionil mõjub tahes-tahmata ikkagi pisut pentsikuna.

Ma ei taha üldsegi öelda, et viimased kaks suuremat staadionit on meie liigajalgpalli mõistes mõttetud – vastupidi, tegu on meie jalgpalli jaoks väga vajalike ja kvaliteetsete staadionitega ning loomulikult on mõistetav nende kasutamine.

Tahan jõuda hoopis selleni, et kui enamustel kõrgliiga meeskondadel oleks selline oma „kodupesa“, mis oleks meie publikuhuvile rohkem vastav, siis oleks ka fännidel hoopis mõnusam ning mängust saadav emotsioon hoopis võimsam.

Toome antud teema lõpetuseks veel ühe kokkuvõtva näite – oletame, et mõne kodumaise artisti kontserdile on oodata ligi 500-pealist huviliste hulka. Ürituse korraldajana, kuhu suunaksid selle esinemise – Saku Suurhalli, Lauluväljakule lageda taeva alla, või hoopis mõnda hubasesse esinemispaika, kus ruumi antud fännirühmale just parasjagu (ja ehk pisut ülegi).

Tore oleks, kui taustal paistev täidetud tribüün muutuks siinmail traditsiooniks. Foto: Gertrud Alatare

Usun, et nii publik kui ka esineja saaksid parima kogemuse just viimasel juhul ning oleks ju ülimalt tore, kui ülekantud tähenduses tekiks säärane valikuvõimalus kunagi ka Eesti jalgpallis.

Ühist võluvitsa ei ole – potentsiaali aga küll!

Nagu kogu eelkirjutatust näha, siis publikuhuvi tõstmiseks ei ole ühte maagilist võluvitsa. Tee suurema publikuhuvi suunas on pikk ja raske protsess, kus positiivses suunas liikumiseks on abi vaja igalt poolt – nii mängijatelt endilt, sponsoritelt, meedialt, praegustelt fännidelt, klubidelt jne.

Nagu sissejuhatuses sai juba mainitud, siis tegelikult on publikuhuvi kasv ju kõigi jalgpallisõprade ühine soov. Paraku on hetkel sellist ühise eesmärgi poole püüdlemist minu hinnangul näha minimaalselt ning selle parandamiseks võikski muuhulgas appi tulla ka eelmainitud punktid.

Sinisilmne oleks väita, et näiteks Balti liiga loomine, flaierite jagamine või muu säärane tooks kohe hordid meie staadionitele – sugugi mitte. Küll on meie publikuhuvi juures iga uue vutisõbra teke suur võit ning positiivse muudatuse nägemiseks peaksime alustama kasvõi sellest.

Võiks ju kõigil eelmainitud punktidel olla potentsiaali meie liiga maine tõstmiseks – ajapikku ei näe ma ka põhjust, miks ei võiks antud ideed kokku kombineerituna tuua resultaati ka oluliselt täidetumate tribüünide näol. Üks on aga selge – juba enne tõsise võitluse algust kindaid nurka visates on väga raske kuhugi jõuda.

Meenutades oma teise hea kolleegi Kasper Elissaare hiljutist kirjutist, siis tegelikult toimub koduses kõrgliigas ülimalt palju põnevat. Nüüd on vaja erinevate osapoolte koostööl viia see teadmine ka laiema avalikkuseni.

Kõik, kellele vähegi asi korda läheb – teil on väiksemagi soovi korral võimalus publikuhuvi tõusu oma panus anda – näitame, et ka kodumaal mängitakse jälgimisväärset vutti!

Parafraseerides Justamendi hittlaulu – tribüünid tuleb täita fännidega!

 

6 vastust postitusele: “Toome inimesed tribüünidele!”

  • publikust ütleb:
    25. veebr. 2014 kell 09:21

    Tänud pika ja põhjaliku mõtiskluse eest. Järgmiseks võiks mõni autor aga ette võtta artiklisarja ‘Kas kusagil midagi teha ka viitsitakse’ või ‘Mida on Premium liiga klubid kõrva taha pannud netis tasuta leitavatest turundusarutlustest’? Mõni, eks ole, on ka, teine jälle ei tea midagi, tee midagi ning ei koti ka.

  • miski ütleb:
    25. veebr. 2014 kell 10:28

    See teema on muutunud juba nagu aastahoroskoobiks, keegi ikka asja enne hooaega teemaks võtab.

  • tarmo ütleb:
    25. veebr. 2014 kell 10:32

    Ainsana vaidlen vastu sellele Balti liiga ideele. Kuidas seda 16 meeskonna puhul kevadest sügiseni läbi viia? Ja ostsustavad mängud jääksid sami´uti liiga hilisesse aega ehk okoobrisse.

  • ints ütleb:
    25. veebr. 2014 kell 11:24

    balti liiga idee on mõttetu, muu kiidame heaks! oleks vaja saata klubidesse see jutt!!

  • lol ütleb:
    25. veebr. 2014 kell 11:45

    Peaks ütlema, et tegu on väga klubijalgpallikauge inimesega, kes ei tea jalgpalliklubis toimuvast ja igapäevasest tegevusest mõhkugi. Samuti oleks võinud olla sees näiteid Eesti klubide kohta, kuid ei leidnud ühtegi konkreetset näidet.

  • Stok ütleb:
    25. veebr. 2014 kell 14:11

    Mulle on silma jäänud, et iseäranis väiksemad klubid kurdavad, et hooaja ettevalmistus oli vilets, kuna väljak oli igijää all. Kui hooaeg algaks aprillis, siis peaks kõik klubid saama parema ettevalmistuse ja väiksed saavad suurtele rohkem hambaid näidata.

    Muus osas – tl;dr

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Rasmus Raidla Rasmus Raidla
    Olen Soccernet.ee reporter/toimetaja ning jalgpalliga kokku puutunud alates kaheksandast eluaastast. Seega võib öelda, et tunnen end sel teemal üpriski koduselt. Samuti jälgin aktiivselt nii kohalikku kui välismaist vutti, kuid peaasjalikult võib minu sulest oodata arutelusid teemadel, mis puudutavad just Maarjamaa jalgpalli.

Autori postitused

Teema postitused