header photo

Lõpetage mängude rikkumine!

Möödunud nädalavahetusel näitas Kristo Tohver viimase lootuse vea eest punast kaarti Vladimir Avilovile. Ja täiesti õigustatult. Foto: Catherine Kõrtsmik

Jalgpall oma 17 reegliga on iseenesest lihtne mäng, kuid ikka ja jälle tekib – kas siis tehnoloogia, mängijate või taktika arengu tõttu – vajadus mõnda vutiseadust mõnest otsast kõpitseda või mõni klausel kuskile juurde lisada.

IFAB (International Football Association Board) ehk maakeeli Rahvusvaheline Jalgpalliliitude Nõukogu, kes on kogu maailmas kehtivate reeglite ja nende muudatuste eest vastutav, on üldiselt varmas ka reeglitele vajalikke ja mitte nii vajalikke feisslifte tegema – näiteks viimasel koosolekul vaid mõned päevad tagasi otsustati lubada nii meeste kui naiste varustuses peakatted, kuid keelata igasusugused särgialused sõnumid. Ma isegi ei hakka ennast vaevama selle viimase reegli tobedusel peatumisega, las ta jääda.

Kui need muudatused kiideti heaks, siis samal ajal öeldi jätkuvalt “ei” kurikuulsa kolmikkaristuse jalgpallist kaotamisele. Endiselt saab karistusalas nn viimase lootuse vea teinud kaitsja  punase kaardi ja sellega kaasneva mängukeelu ning kõige tipuks antakse vastasmeeskonnale veel penalti ka kauba peale.

Ebaaus? Jah, on küll!

Kohtunikule võimalus valida

Selline reegel võtab kohtunikelt ära igasuguse diskretsiooniõiguse – võimaluse pallurile karistust enda äranägemise järgi määrata. Usun, et olete nõus, et iga viga, mis viimase kaitsja poolt tehakse, ei oleks oma natuurilt punase kaardi vääriline. Seetõttu ei tuleks ka selle eest seda hirmsamat värvi kaarti näidata!

Heaks näiteks on eilses Eesti ja Taani U-21 koondiste valikmängus juhtunud olukord, kus sinisärkide keskkaitsjale Joel Indermittele punast kaarti näidati – videos alates 0:28:

Varakult kahe mehega vähemusse jäänud eestlased kaotasid selle mängu küll 0:8, kuid see ei ole praegu eriti oluline. Oluline on see, et selles olukorras ei olnud ilmselgelt midagi sihilikku – Indermitte lihtsalt libises või takerdus vastase jalgadesse ning tõmbas taanlase karistusalas maha. Viga? Kindlasti. Penalti? Sada protsenti. Punane kaart? “Reeglite järgi on see punane,” ütleb kohtunik ning pistab käe tagataskusse. Kõigele lisaks jääb eemaldatud kaitsja automaatselt eemale ka järgmisest valikmängust.

Väravavõimaluse äravõtmine? Ei ole!

“Reeglite järgi” tähistab antud olukorras seda, et kohtunik peab eemaldama mängija, kes hoiab reegleid rikkudes ära vastase värava või ilmselge väravavõimaluse. Kuid antud olukorras ei võetud ju taanlastelt väravavõimalust ära – või ei ole penalti ilmselge väravavõimalus? Uurisin välja, et Premier League’is on alates hooajast 1992/93 penalteid realiseeritud pisut enam kui 85-protsendilise täpsusega. Ehk on see piisav? Sellele arvule tulevad ilmselt lisaks veel mõned penaltid, mille väravavaht küll tõrjub, kuid mängija tagasipõrkunud palli võrku põrutab. (Muide, nii läks ka selle konkreetse Eesti penaltiga – vaadake kindlasti, kui ülbelt üritas taanlane Mart-Mattis Niinepuud haneks tõmmata.)

Kes arvab, et 85 protsenti pole piisav suhe, siis vaadaku sellesama video kõige esimest klippi – seal sai viimase lootuse vea eest punase kaardi Aleksandr Kulinitš. Kui Kulinitš poleks viga teinud, siis kui suur oleks selles olukorras olnud võimalus värav lüüa? Julgen arvata, et vähem kui 85 protsenti. 11 meetri trahvilöök on kindlasti parem võimalus väravani jõuda kui suur osa mängulistest olukordadest, kus segajaid on hulgim – vastu tulev väravavaht, sprindijärgne kõrge pulss, lühike mõtlemisaeg, segama jõudvad kaitsjad, juhuslik pallipõrge…

Seega leian, et igasugune viimase lootuse viga karistusalas ei tohiks olla punane kaart – kohtunikul peaks jääma ruumi terve mõistuse kasutamiseks, sest penalti on juba iseenesest väravavõimalus, millest paremat on suhteliselt raske mänguliselt tekitada. Nii Kulinitši kui ka Indermitte juhtumite puhul oleks õiglasem lahendus olnud Eesti meestele kollast kaarti näidata. Ehk oleks siis ka pealtvaatajad rohkem mängu näinud, mitte pooleteisetunnist leiliviskamist. Sellised punased kaardid rikuvad mänge.

Mäng ei läheks jõhkramaks

IFAB-i põhiline argument antud reeglimuudatuse tagasilükkamisel oli see, et kolmikkaristuse kaotamine tooks jalgpalli tagasi viimaste kaitsjate ning eriti väravavahtide jõhkrad vead – nimelt kasutasid puurilukud enne reegli kehtestamist ära olukorda, kus nad teadsid, et üks-ühele olukorras ei saa nad ilmselt punast kaarti, kui ründaja lihtsalt maha võtavad.

Pakun välja, et ka see olukord laheneks kohtunikule suurema valikuvabaduse andmisega – kui viga on tehtud ilmselgelt sihilikult, jõhkralt või vastasele ohtlikult, tuleb ikkagi anda punane kaart. Eemaldada tuleks kaitsja või väravavaht ka siis, kui ründaja vaatab vastu päris tühjale väravale.

Näiteks kuulsas Chelsea ja Barcelona mängus, kus Fernando Torres Victor Valdesist lihtsalt mööda mängis. Kui Valdes oleks siin kas või kogemata oma kätega Torrese maha tõmmanud, peaks ikkagi näitama punast kaarti.

Samuti tuleks punast kaarti samamoodi edasi näidata viimase mehe vigade peale, mis leiavad aset väljaspool karistusala. Kuna karistuslööki ei saa sugugi hinnata selliseks väravavõimaluseks kui penaltit, ei tohiks siin küsimust olla.

Seega – IFAB, tulge mõistusele ja lõpetage mängude rikkumine!

9 vastust postitusele: “Lõpetage mängude rikkumine!”

  • nii ütleb:
    6. märts 2014 kell 21:05

    Jättes kohtunikule suurema valikuvabaduse, lisab see vaid õli tulle kohtunike objektiivsuse teemal. Mis puutub eilsesse u-21 mängu esimesse punasesse, siis Reim vähemalt nägi videokordust vaadates selget hilinemist ja seetõttu jõhkrat jalgadesse sõitu.

  • karl ütleb:
    6. märts 2014 kell 21:17

    Liigagi palju on neid nn. taktikalisi vigu juba mängus, pole vaja ei kätega ega jalgadega minna sorkima kui väravavõimalus on tõepoolest väiksem kui penaltiga. 1 värav ei ole veel maailmalõpp, miks minna lolli viga tegema mis toob kaasa punase ja penalti. Kõigile on reeglid teada, loll saab kirikus ka peksa niiet kui keegi mängu rikub on need mängijad ise kes neid korjavad.

  • Meelis ütleb:
    6. märts 2014 kell 21:58

    Ei ole autoriga nõus. Esiteks ei kaasne alati viimase lootuse veaga penaltit sest selle võib ju teha ka väljaspool kasti. Teiseks miks peaks olema kuidagi õigustatud sellise vea tegemine. See on ikka sisuliselt hädalahendus. Protsentidest ei ole siin mõtet rääkida. Reeglid on mõistlikud. Viimase lootuse viga ongi karm asi ja peab saama karmi karistuse

  • .... ütleb:
    7. märts 2014 kell 09:27

    Samamoodi ei ole autoriga nõus, sa räägid lihtsusest ja muust sellisest ning su enda näited, millal siis peaks andma ja millal mitte on ikka väga kirjud. Nõustun eelkõnelejaga, et mängija on see, kes peab otsustama kas läheb surkima või ei. Kui läheb ja eksib, siis dušši alla, järgmine kord paremini.

  • ull39 ütleb:
    7. märts 2014 kell 10:51

    Kui kastist väljas siis punane kindaslt. Kui kastis sees siis punane valiku võimalusega. Kui pennu läheb sisse jääb mees platsile. aga kui pennu lüüakse mööda siis ka mees platsilt minema. Tundub niipidi mõistlikum?

  • Meelis ütleb:
    7. märts 2014 kell 13:41

    to ull39: sinu loogika alusel anname vastasvõistkonnale valida kas anda punane kaart või mitte. see ei ole õige. seda saab ainult otsustada kohtunik.

  • ull39 ütleb:
    7. märts 2014 kell 14:31

    mõte rohkem selline nagu hokis. et kui pennal väravaga karistatakse siis saab “eemaldatud” mängija jätkata. Kui ei lööda pennust väravat siis aga mängija eemaldatakse mängust

  • to ull39 ütleb:
    7. märts 2014 kell 14:43

    Kulla mees, kui ma olen näiteks 3 väraga maas ja mängitud on 20 minutit. Tekib sinu kirjeldatud olukord. Ma lööks meelega pennu mööda, et mängida 70 minti arvulises ülekaalus, kui lüüa skooriks 3-1 ja pusida edasi 11v11.

  • Dave ütleb:
    11. märts 2014 kell 04:35

    @ull39 Nõustun

 

Lisa kommentaar