header photo

Kuidas eufooriajanu minu neutraalsuse murdis

Mobiilifoto: Mart Treial

“Kelle poolt oled?” küsiti mu käest neljapäevase Benfica-Juventuse mängu eel korduvalt.

“Mitte kellegi, loodan lihtsalt põnevat mängu,” jagasin emma-kumma tiimi poolehoidjatele ebarahuldavaid vastuseid.

“Kuidas nii? Kas see, et sa kolm kuud Lissabonis oled elanud sulle üldse korda ei lähe?” imestas punase Benfica särgiga Alkmaarist pärit Jeroun, kelle kodulinnaklubi euroteekond lõppes kahe nädala eest just siinsamas Lissabonis.

Ei lähe jah! Mitte, et ma tundetu ja tuim inimeseloom oleksin, aga Benfica (ega Sporting) pole kuidagi mu Portugali igapäevaellu sekkunud, mind nii-öelda kogukonda kiskunud. Miks ma siis heast peast peaksin neid toetama? Jätsin isegi nimme oma punase salli koju.

Ent kõik muutus, kui keskkaitsja Ezequiel Garay pealöök kodumeeskonna juba 3. minutil juhtima viis. Samal ajal kui mina viisakalt plaksutasin, 55 000 inimest mu ümber hullusid – kes kallistas sõpra, kes hüppas-kargas ja vehkis salliga, kuid kõik möirgasid rõõmust. Kogu mu keha läbis maavärin ja ihukarvad tõusid püsti. Tunne oli nagu Kostja oleks Hollandile vajutanud.

Ja sel hetkel ma teadsin kui esimest korda heroiini süstinu, et ma pean seda veel saama. Tahan veel seda füüsilist eufooriat, mida mass minu ümber on võimeline tootma. Palun! Kas või üksainus kord!

Kuigi väliselt jätkasin US Open’i vaatamist, siis sisimas lootsin, et Buffon veel midagi välja nopiks. Ja ta noppis. Olgugi et kahe värava vahele mahtus 81 minutit, palju südame põhjast tulnud ohkeid, roppu portugalikeelset sõimu kohtunike (ja Juventuse) aadressil, meeletu kurbusehetk (Tevezi viigitabamuse järel), siis asi oli ootamist väärt.

Vahetusest sekkunud brasiillase Lima suurepärane võiduvärav vallandas nii võimsa ovatsioonide puhangu, et heitsin mureliku pilgu Estadio da Luz’i katusekonstruktsioonide poole.

Õnneks pidas staadioni tervis seekord (9. veebruaril hakkas Benfica staadion tormi käes lagunema, mistõttu jäid tribüünidele kogunenud inimesed pika ninaga ja Lissaboni derbi lükkus paari päeva võrra edasi) vastu. Mina sain oma doosi, kohalikud võidurõõmu ja Juventus võõrsilvärava. Peaaegu win-win-win vutiõhtu!

 

 

Lisa kommentaar