header photo

Arhiiv: mai, 2014

Tõehetk: milline on koondise tase?

Milline on koondise tegelik tase? Foto: Brit Maria Tael

Milline on koondise tegelik tase? Foto: Brit Maria Tael

Eesti koondis läheb laupäeval Balti turniiri kolmanda koha mängus põhjanaabri Soome vastu oma teise rivistusega – peatreener Magnus Pehrsson ütles vähemalt, et vigastustega mitte riskimiseks ei alusta ükski mees, kes alustas Läti vastu.

Öeldakse, et iga kett on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Kui tugev on Eesti koondis, kes mängib ilma Sergei Pareiko, Ragnar Klavani, Enar Jäägeri, Igor Morozovi, Dmitri Kruglovi, Aleksandr Dmitrijevi, Joel Lindpere, Henri Anieri, Ats Purje, Sergei Zenjovi, Henrik Ojamaa, Kaimar Saagi, Tarmo Kingi, Rimo Hundi, Artur Kotenko, Jarmo Ahjupera ja Sergei Mošnikovita?

Kolm vastust Läti-Eestilt

Pehrssoni kolmas mäng oli julgustav. Foto: Regina Rähn

Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele vastas eilne mäng Lätiga?

1) Pehrsson versus Rüütli

Mullu augustis Tarmo Rüütli käe all saavutatud 1:1 viik jäi mälestustesse eredamalt – vähemuses Eesti domineerimas kohtumist Läti vastu, minnes Dmitri Kruglovi väravast juhtima… aga toona jäi puudu sellest, mida Magnus Pehrsson täna näitas. Kindlast kaitsest.

Püsiti müürina. Kuigi avapoolaja lõpus oli lätlastel mitmeid võimalusi, tulid need pigem surnud palli olukordadest kui mänguliselt. Teniste, Klavan, Rähn/Bärengrub ja Jääger koostöös Ilja Antonovi ja Karol Metsaga ei jätnud lätlaste ründajatele mänguruumi. Kõik toimis, nagu vaja.

Kolm küsimust Läti-Eestile

Fookus on taas Magnus Pehrssonil. Foto: Gertrud Alatare

Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele peaks vastama tänane mäng Lätiga?

1) Pehrsson versus Rüütli

Seni Magnus Pehrssonil Tarmo Rüütliga otsest võrdlust ei olnud. Gibraltar oli uus nii koondislaste kui peatreeneri jaoks, katsetused ei toonud parimat tulemust, kuid see on kõik loodetava edu nimel. Põhimõtteline lahing Lätiga omab hoopis teist tähendust.

Olgugi, et mullu augustis Tarmo Rüütli käe all peetud heitlus oli samuti vaid maavõistlus – mida, oleme ausad, on ka Balti turniir – kohtumine lõunanaabriga on alati teise kaaluga. Pehrsson tunnistab seda, mängijad tunnistavad seda. Sõprusmängus on suures plaanis kaalul vaid au, kuid antud vastasseisus tähendab see sõna midagi erilisemat.

Maailmarekordimees Opi lõpetas ajastu

Tšau, Opi! Foto: Jana Pipar

Kodumäng Gibraltariga oli Eesti koondise jaoks tohutult sümboolne. Andres Operi karjäär lõppes, kümmekond minutit hiljem algas aga noore Frank Liivaku koondisetee, kes polnud sel ajal, kui Oper juba sinisärgis esimesi tegusid tegi, veel sündinudki. Kuid see polnud sugugi põhiline. Operi lahkumisega lõppes Eesti jalgpallis omaette ajastu. (Liivaku tulekuga võiks hakata uus, eksju.)

Koondisevutis on põhiliseks ajaühikuks valiktsüklid ning Oper oli enne esmaspäeva viimane aktiivne Eesti koondislane, kes tegi kaasa ka 1998. aasta MM-valiksarjas.  Seega on meie koondisel nüüdsest kadunud ainus side tolle ammuse-ammuse ajaga – lõppes ajastu, omaette epohh. Enne aastatuhandevahetust jõudsid praegustest koondislastest valiksarjas platsile saada ka Raio Piiroja ja Joel Lindpere, seda aga 2000. aasta EM-valiksarjas.

Kolm vastust Eesti-Gibraltarilt

Suur mõtleja Magnus Pehrsson. Foto: Gertrud Alatare

Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele vastas eilne mäng Gibraltariga?

1) Millise ärasaatmise saab Andres Oper?

Oodatult mängis Oper, näol naeratus. Staadionile kogunenud 4805 pealtvaatajat tegid kevadõhtu meeleolukaks ja päevakangelasele aplodeeriti igal võimalusel. Naeratus ei kadunud. Hiljem, juba väljavahetatuna, lehvitas Oper rahvale ja jagas peale mängu lahkelt ka autogramme. Oli igati ilus õhtu, kui vaid…

…see värav, see värav. Jalgpallijumal oli õiglane, kuid range: vana rebasena suutis aastapäevad palliplatsilt eemal olnud mees end 36 minutiga kolm korda suurepärasesse kohta mängida, kuid korra vedas alt puude ja kahel korral tegi oma tööd eeskujulikult Gibraltari väravavaht. Oper andis endast parima, kuid i-le punkti panna ei õnnestunud.

Kolm küsimust Eesti-Gibraltarile

Oper läheb väravat püüdma. Viimast korda. Foto: Gertrud Alatare

Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele peaks vastama tänane mäng Gibraltariga?

1) Millise ärasaatmise saab Andres Oper?

Ma ei taha teha liiga Marko Kristalile, Mart Poomile, Martin Reimile, Indrek Zelinskile ja Kristen Viikmäele. Aastate jooksul on need legendid pakkunud Eesti jalgpallisõpradele mitmeid ilusaid esitusi, me oleme nendega koos nii rõõmustanud kui kurvastanud.

Ometi on Oper paljude jaoks eriline. Noored poisid hoovis soovisid jäljendada just Operit, 133 koondisemängus 38 korda võrku sahistanud mängijast sai meie oma kangelane – ehk alles Konstantin Vassiljev on suutnud täita Operi kui ikooni saapad. Aastad mööduvad, kuid see värav Hollandile ja eelkõige need väravad Venemaale jäävad igaveseks.

Ood Reali alahinnatud pojale

Angel Di Maria. Foto: teamtalk.com

Eelmisel suvel oli ta lähedal Realist lahkumisele. Carlo Ancelotti tunnistas, et ta oli kahe vahel: kas müüa tema või müüa Mesut Özil. Lõpuks läks sakslane ja itaallasest treeneri valik osutus õigeks.

Madridi Real kiputakse rääkima ründetriost Karim Benzema, Cristiano Ronaldo ja Gareth Bale, kuid too staar on tänavusel hooajal ebapiisavalt tähelepanu saanud.

Jutt käib otseloomulikult Angel Di Mariast.

Pean tunnistama, et enne tänavust hooaega jättis peenike argentiinlane mind üsna külmaks tänu oma kohati pehmele käitumisele pallimurul, ent nii palju kui ma olen sel aastal Reali mänge näinud, on Di Maria see pallur, kelle jalgpalli vaatamine minu jaoks kõige nauditavam on.

Kas Brasiilia tunneb MM-il “kadunud poistest” puudust?

Robinho jõudis kõige lähemale, kuid puudu jäi temalgi. Foto: Catherine Kõrtsmik

On hirmuäratav mõelda, kui palju aega on möödunud 29. juunist 2005. aastal. Kuumal suveõhtul Frankfurdis, Konföderatsioonide karikaturniiri finaalis hävitas Brasiilia Argentiina 4:1 sellise kerguse ja autoriteediga, et poolehoidjad võisid lisaks 2006. aasta maailmameistrivõistlustele julgelt vaadata ka paarile järgmisele suurturniirile. Kuigi puudusid Cafu, Roberto Carlos ja Ronaldo – kõik vabastati turniirist enese soovil – vedasid Brasiilia vankrit noored Kaka, Ronaldinho ja Adriano, kellele assisteerisid Robinho ja esmakordselt nime publiku huulile pannud Cicinho, kelle suurepärased esitused viisid Sao Paulost suurde Real Madridi.

Isegi 2006. aastal veerandfinaalis välja langemine ei matnud lootusi, viidata sai kahele asjaolule. Endise peatreeneri Carlos Alberto Parreira kartus noortele toetuda tähendas, et suur osa süüst langes vanemate pallurite kaela. Ka aeg tundus endiselt olevat „poiste“ poolel – näis, et hiljemalt 2014. aastal Brasiilias toimuvateks võistlusteks on neil kaasa võtta kamaluga kogemusi.

Omamoodi selgitab see, miks lootustandev periood nii kaugele tundub jäävat, kui vaadata Brasiilia tänase peatreeneri Luiz Felipe Scolari värsket, 23-mehelist nimekirja kodusteks maailmameistrivõistlusteks. Mitte kedagi sellest Frankfurdi õhtust ei ole kaasatud. Isegi mitte Robinhot, kes mullu novembris koondisesärgis väikese taassünni läbi elas.

Viis ründajat Valeri Bondarenkole

Bondarenko peaks vaatama kodumaale. Foto: Gertrud Alatare

Narva Transi väravapõud on tänaseks kestnud 448 mänguminutit. Viimati sahistasid piirilinlased võrku 8. voorus Infoneti vastu, kui edukas oli Vitali Andrejev – Transi ründajad on aga vaikinud veelgi kauem. Viimati tõstis Narva Transi ründaja käed värava tähistamiseks taeva poole 9 kuud tagasi, 20. augustil 2013. German-Guri Lvovi väravast Florale on möödunud 2445 minutit.

Tõsi, häid ründajaid on vähe. Eesti koduses liigas on väravakütte vist sama palju, kui meeskondi, ehk pisut rohkem, kuid enamike poolt viljeletav ühe ründajaga stiil ei soosi suure hulga ründajate palgal hoidmist. Vaid Levadia mängib tänavu kahe puhta ründajaga, mullu üritasid sama taktikat kasutada ka Nõmme Kalju oma kaksiktornidega ning episoodiliselt Tallinna Flora. Kui Kalju näitel on meeskonnas Tarmo Neemelo ja Vladimir Voskoboinikov, siis on patt neid pingile jätta – tänavusel hooajal on kõrgliiga kümne meeskonna peale aga vaid umbes 30 ründajat.

Tipneri muinasjutt

Foto: Brit Maria Tael

Iga kord, kui toimub Eesti karikavõistluste loos, olen alateadlikult selle poolt, et võimalikult vara läheksid vastamisi tippmeeskonnad. Seda selleks, et nõrgematel või väiksematel tiimidel oleks šanss jõuda kaugele. Kust selline soov tuleb? Ilmselt sellisest klassikalisest “olen-nõrgema-poolt” suhtumisest. Teate küll seda tunnet.

Tavaliselt aga läheb ikka nii, et isegi, kui mõned suured nimed esimestes voorudes konkurentsist välja lülitatakse, halastab loos neile nii palju, et otsustavates mängudes ristavad piigid ikkagi need, keda seal tavaliselt nägema oleme harjunud.  Mitte aga sel hooajal. Oh, kui vinge oli seekordne loos!

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv