header photo

Viis ründajat Valeri Bondarenkole

Bondarenko peaks vaatama kodumaale. Foto: Gertrud Alatare

Narva Transi väravapõud on tänaseks kestnud 448 mänguminutit. Viimati sahistasid piirilinlased võrku 8. voorus Infoneti vastu, kui edukas oli Vitali Andrejev – Transi ründajad on aga vaikinud veelgi kauem. Viimati tõstis Narva Transi ründaja käed värava tähistamiseks taeva poole 9 kuud tagasi, 20. augustil 2013. German-Guri Lvovi väravast Florale on möödunud 2445 minutit.

Tõsi, häid ründajaid on vähe. Eesti koduses liigas on väravakütte vist sama palju, kui meeskondi, ehk pisut rohkem, kuid enamike poolt viljeletav ühe ründajaga stiil ei soosi suure hulga ründajate palgal hoidmist. Vaid Levadia mängib tänavu kahe puhta ründajaga, mullu üritasid sama taktikat kasutada ka Nõmme Kalju oma kaksiktornidega ning episoodiliselt Tallinna Flora. Kui Kalju näitel on meeskonnas Tarmo Neemelo ja Vladimir Voskoboinikov, siis on patt neid pingile jätta – tänavusel hooajal on kõrgliiga kümne meeskonna peale aga vaid umbes 30 ründajat.

Kolm neist on Transi hingekirjas, noored Lvov ja Artjom Škinjov ning Vene kodakondne Aleksandr Jelisejenok. 2014 ei ole nende vastu olnud lahke, kõrgliigas pole skooritud – küll teevad noored skoori duublis, neljandas liigas, kuid seal on viis väravat juba kirjas ka Transi väravavahil Nikita Tokaitšukil.

Kahe hooaja vahel üritas Trans mullust ründajate impotentsust parandada, Valeri Bondarenko suurimad lootused olid Vladislav Ivanovil, kes hiljem aga Levadiasse siirdumise kasuks otsustas. Ivanovi, Siim Tenno ja Sergei Lepmetsa kolmik võinuks Transi taas medalikonkurentsi kergitada, kuid ründekolmandiku auk ei ole Lepmetsa ja Tenno tublit tööd madalamal tulemusteks realiseerinud.

Katsetati vaid nelja ründajat – aastalõputurniiril mängisid Transi särgis valgevenelane Aleksandr Mrinski ja venelane Artjom Domratšev, kuid lõpuvile kõlades saadeti nad viivitamatult koju. Kamerunist pärit Fridolin, kes idarindele Kõrgõstanist tuli, pidas vastu veidi kauem ja suutis kontrollmängudes ka väravaid lüüa, kuid saadeti sellegipoolest koju.

Kui hooaja alguseni oli jäänud vaid paar nädalat, tuli vastu võtta kiireid otsuseid. Nii saabus Jelisejenok Venemaa teise liiga tagumisest otsast ja lubas täita Aleksandrs Cekulajevsi (46 väravat hooajal 2011 – toim.) saapad. Katsetamiseks aega polnud ja kuigi mehe CV erilist väravavaistu ei näidanud – enne Transi siirdumist oli ta suutnud sellel kümnendil kolme aastaga lüüa vaid kaheksa ametlikku väravat – otsustati nähtu põhjal, et vajalik lüli on leitud.

Reaalsus osutus aga karmiks. Kui selja taga on üheksa mängu, on Jelisejenoki kontol endiselt null tabamust. Vähe sellest, igati sümpaatset jalgpalli näitava Transi ründaja ei oska väljakul sattuda ka õigesse kohta ja nii ei ole tal ka eriti palju võimalusi. Narvas räägitakse, et Valeri Bondarenko kannatus hakkab katkema ja õige pea võib Peterburgist pärit ründaja oma seitse asja kokku pakkida ja kodulinna naasta.

Kellest võiks aga suvel saada Transi päästja? Vaatasin veidi ringi ja jõudsin mõttele, et see peaks kindlasti olema keegi kohalik. Aitab testimistest, töölubadest ja poole-aastastest viibimistest. Äkki oleks Transil aeg proovida eestimaist kaupa!

Tõsi, vabu häid ründajaid annab tikutulega otsida. Jalgpallureid on meil palju, ent neid, kes kohaneks Narva eluoluga ning tunneks ennast Premium liigas nagu kala vees võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

Jüri Jevdokimov, 25, Nõmme Kalju
2014: 8 mängu, 0 põhikoosseisus, 106 minutit, 1 värav

Raske trauma tõttu jäi Jevdokimovil praktiliselt vahele terve eelmine aasta, ta piirdus neljas mängus 82 minutiga. Ka sel hooajal ei leidu talle kohta põhikoosseisus. Miks? Kas trauma annab tunda, kas mees ei sobi Igor Prinsi plaanidega? Tarmo Neemelo, Robert Kirss?

2012. aastal, kui Kalju meistriks tuli, lõi ründaja 12 väravat. 2006. aastast alates on ta skoorinud 75 korral, kusjuures neljal aastal järjest üle kümne tabamuse. Kui 3. juunil oma 26. sünnipäeva tähistav mees tahab taastada eneseusku ning võidelda Kalju esiründaja koha eest, oleks ehk parimaks lahenduseks laenuperiood Transis. Vahel ka äärel tegutsevat meest Transis seal ei kasutataks, kaitsetöö oleks pigem vabatahtlik ja tehnika ning vaistuga on Jevdokimovil teatavasti kõik korras.

Eduard Golovljov, 17, FC Infonet
2014: 8 mängu, 0 põhikoosseisus, 198 minutit, 3 väravat

Noorest east hoolimata kopitab mees aina aktiivsemalt Infoneti põhikoosseisu uksele, kuid Golovljovi näol ei ole tegemist puhta tipuründajana. Teise ehk tagumise ründaja rollis saab ta maksimaalselt ära kasutada head platsinägemist ning kauglöögioskust. Siiski näitab mehe saldo, et hakkama saaks ta probleemideta ka tipus.

Erinevalt Jevdokimovist ripub Golovljovi kohal aga mitu küsimärki. Kas vanemad lubaksid veel gümnaasiumis õppiva ründaja kodust enam kui 200 kilomeetri kaugusele? Transi palgal on kaks noort ründajat, Lvov ja Škinjov, kes piirilinnas hoolimata noorest east juba karastuse on saanud. Kahtlemata saaks Bondarenko käe all Golovljovist tasemel ründaja, aga üleminek tundub pigem fantaasiavallast.

Robert Kirss, 19, Nõmme Kalju
2014: 6 mängu, 0 põhikoosseisus, 66 minutit, 1 värav

Noor ründaja on sarnaselt Jevdokimovile kindlalt Neemelo varjus, kuid erinevalt vanemast kolleegist on aeg Kirsi poolel. Kindlasti on ta tuttavam esiliiga jälgijatele, kus mees juba enne Kaljusse siirdumist kanda kinnitas.

Kirss oleks kahtlemata huvitav valik, aga ta ei ole ennast sarnaselt leegionäridele veel Eesti kõrgliigas tõestanud ja oleks seega veidi riskantne valik. Samuti võib venekeelne keskkond Pärnust pärit noormehele negatiivseks faktoriks olla.

Tõnis Starkopf, 29, Kiviõli Irbis (esiliiga)
2014: 10 mängu, 10 põhikoosseisus, 878 minutit, 5 väravat

Esiliigast rääkides ei saa mööda vaadata Tõnis Starkopfist. Mitmekordne parim väravakütt pälvis selle tiitli ka mullu, hoolimata asjaolust, et Kiviõli lõpetas hooaja tabeli punase laternana! Ent Starkopf elab ja töötab Tallinnas. Tal on valus kogemus aastast 2009, kui teda kutsus Tallinna Levadia, kuid kõrgliigas sai ründaja kirja vaid 16 minutit. 29-aastasena võiks Starkopfil olla veel viimane võimalus end kõrgliigas tõestada.

Sellel talvel oli kogenud ründajast väidetavalt huvitatud Jõhvi Lokomotiv, ent toona vankrit vedanud Viktor Nesterenko ei tahtnud, et pallurid vaid mängupäevadel meeskonnaga koos oleks. Kas Trans saaks seda lubada? Selliseid pretsendente on piirilinnas loodud – 1990. aastate lõpus viibis Narvas kaks päeva nädalas Peterburis elanud Aleksandr Molev, teatud perioodil oli vaid mängudel kohal ka legendaarne ründaja Dmitri Lipartov. Sama tegi ka 2006. aastal Transi väravat kaitsnud Martin Kaalma.

Martin Kase, 20, Tallinna Flora
2014: 8 mängu, 1 põhikoosseisus, 227 minutit, 1 värav

Tallinna Kalevi kasvandik on kerkinud Flora esindusmeeskonna piirimaile, kuid enamasti teeb temagi tegusid esiliigas pallivas duublis. Vaevalt, et Albert Prosa kannul teise ründaja mantlit kandev Kase oleks hetkel huvitatud Narva kolimisest, õige pea võib avaneda uks Flora algrivistusse.

Ka Bondarenko peaks enne Kase palkamist kaks korda mõtlema. Mullu toodi suurte lootustega Transi välismaal karastust saanud Aleksei Belov, kes tundus esiti suurepärase täiendusena – aja möödudes sai aga selgeks, et Belovi-tüüpi ründajad ei sobitu Bondarenko taktikasse. Kase aga sinna seltskonda võiks asetada.

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Alex Alex Scheperin
    24 tunni jooksul Tallinnast mängudele Jõhvis, Narvas ja Sillamäel ning tagasi pealinna - seda kõike armastusest Eesti jalgpalli vastu. Tribüünil näeme. Ka siis, kui ma Soccernet.ee reporterina tööl ei ole.

Autori postitused

Teema postitused