header photo

Eesti jalgpalliajaloo raamatutest

Minu raamaturiiuli Eesti jalgpalliajaloo raamatute osakond.

Olen hankinud kaheksa peamist Eesti jalgpalliajaloost kõnelevat raamatut ja olen need kõik ka läbi lugenud, neist enamiku mitu korda. Need paiknevad minu raamaturiiuli kõige pühamas kohas; kohas, kust ma kõige sagedamini tolmulapiga üle käin.

Tutvustan ja kommenteerin natuke igat raamatut ning valin igast teosest ka ühe huvitava katkendi tsiteerimiseks (pikkusega kuni 150 sõna). Järjestan tutvustused raamatute ilmumisaasta järgi, alustades varaseimast.

Otsin igast raamatust muuhulgas ka mingit puudujääki või viga, aga tahaksin rõhutada, et iga raamatu kohta on minu arvamus ikkagi ülipositiivne. Pean neid kõiki Eesti jalgpalliajaloo kirjapanemise seisukohalt väärtuslikeks ja julgen neid soovitada teistelegi.

„Jalgpall. Minevikust tänapäevani”
Koostaja: Lembit Koik
Ilmumisaasta: 1970
Lehekülgi: 422

„Jalgpall. Minevikust tänapäevani” annab hea ülevaate Eesti jalgpallist kuni aastani 1966 (kaasa arvatud). See raamat kirjutab ka NSV Liidu ja muu maailma jalgpallist, Eesti jalgpall moodustab teosest umbes poole.

Eesti osa koosneb kronoloogilisest paljudeks alapeatükkideks jaotatud jutust, millele järgneb väike ülevaade Eesti kuulsamatest jalgpalluritest (14 tükki) ning vanematest jalgpallitegelastest, treeneritest, kohtunikest, ajakirjanikest ja väljakutest. Eestit/eestlasi on mõnel puhul mainitud ka raamatu välismaa osas (näiteks kui eestlasest treener tüüris Moskva Spartaki NSV Liidu karikavõitjaks või kui eestlasest kohtunik vilistas NSV Liidu karikafinaali). Raamatu lõpus on põhjalikku statistikat.

Raamatul on seitse autorit, kes kõik olid ise mängijate, jalgpallitegelaste või ajakirjanikena jalgpalliajaloo sees olnud. Kolm autorit olid mänginud Eesti koondises. Osalt ilmselt seetõttu, et autoreid on palju, ei ole valik, mida kirjutada, raamatu lõikes päris ühtlane – mõnes raamatu osas on rohkem värvikaid kirjeldusi, mõnes on rohkem tulemuste loetlemist; koosseise ja väravate autoreid mainitakse samuti ebaühtlaselt. Kõige huvitavamad tundusid Eesti jalgpalli algusaegade kirjeldused.

Raamatu suurimaks miinuseks on nõukogude ajal ilmumisest tulenevad probleemid. Väravavaht Evald Miksonit on nimetatud inimeste piinajaks ja mõrvariks ning reeturiks; okupatsiooniks nimetatakse ainult Saksa okupatsiooni (NSV Liidu okupatsiooni mitte); vaikitakse 1940. aasta Eesti – Läti maavõistluse ülekasvamisest rahva meeleavalduseks; kasutatakse nõukogudemeelset sõnavara (Peterburi ehk Leningradi nimetatakse kangelaslinnaks; kasutatakse Eesti kohta väljendit „pärast vastuvõtmist nõukogude perre” jne).

Katkend raamatust (räägib Eesti koondise läbi aegade esimese kodus peetud maavõistluse publikust; kohtuti Rootsiga 23. juulil 1921): Tiigiveski väljakule oli kogunenud paar tuhat spordisõpra. Enamik publikut platseerus aga väljakut ümbritseva surnuaia ja linnahaigla territooriumi küngastele, sest seal pealtvaatamise eest raha ei nõutud, nägi aga niisama hästi. Ühtekokku oli sellel ajaloolisel maavõistlusel ligi 5000 pealtvaatajat. Üks „plangupiletiga” kaasa teinud vestekirjanik andis publikust järgneva pildi: „… musttuhat inimest surnuaia mäel tallas maatasa 175 hauda, murdis pooleks teist niipalju riste ja hulk puuoksi, paremat istumiskohta valides. Ka haigemajas oli haigete arv harukordselt suureks tõusnud, täites kogu mäekallaku, vahel ka üle aia varisedes. Ja maeti surnuidki elagu-hüüete ja pöörase hulgumise, ragina-kärina saatel, millest vaevalt läbi kostsid koraali kahvatud helid. Tähtsaim soov korraldajaile oleks mul see, et nad järgmisel korral politseinikke mäele ei kaupleks, segavad teised mitu korda vaatamist, kord lahkuda paludes, kord vaatamisrõõmus naermaplahvatades… Ja ka see, et surnuaia vaht aeda pääsemiseks altkäemaksu ei võtaks.”

„Jalgpallilood”
Autor: Tiit Lääne
Ilmumisaasta: 1991
Lehekülgi: 53

„Jalgpallilood” koosneb 12 eraldiseisvast väikesest loost. Esimene selgitab üldiselt, et jalgpall on olnud Eestis kuningas, hoolimata selle tõsiasja mahavaikimisest pooleks sajandiks; teine räägib Eesti jalgpallikoondise 1924. aasta olümpiareisist (olümpial kaotati USA-le 0:1, Elmar Kaljot jättis realiseerimata penalti); kolmas Eesti jalgpallisuhetest idanaabriga iseseisva Eesti ajal ja pärast seda (20 iseseisvusaasta jooksul kohtus Eesti Venemaaga vaid ühes maavõistluses ja kahes klubimatšis); neljas välismaailmale silma jäänud Evald Tipnerist ja välismaal profijalgpalli mänginud Arnold Pihlakust (nende mõlema tegemistele pühendati hiljem terve omaette raamat, nagu siin postituses allpool näha); viies, kuues, seitsmes ja kaheksas on persoonilood vastavalt Edgar Kivist, Max Sammist, Edmund Karbist ja Ralf Veidemannist – veteranidest, kes Eesti taasiseseisvudes veel elus olid.

Üheksas pakub välja sümboolse koosseisu Eesti koondises (aastail 1920-1940) mänginutest (Evald Tipner, Eugen Einmann, Valter Neeris, Otto Reinfeld-Reinlo, Bernhard Rein, Karl-Richard Idlane, Georg Siimenson, Arnold Pihlak, Richard Kuremaa, Ralf Veidemann, Leonhard Kass); kümnes räägib Teise maailmasõja ajal punaarmeesse värvatud viie Eesti koondislase kurvast saatusest (Richard Kuremaa meenutab, kuidas tema kaaslased surma said ning kuidas ta ise pidi enda sõrmeotstest kirvega jupi maha lööma ja kuidas ta vahepeal vaid 44 kilo kaalus); üheteistkümnes Välis-Eesti jalgpallist (1954. aastal tuli eestlaste Toronto Kalev Kanada tugevuselt neljanda liiga meistriks); kaheteistkümnes edukast Edvaldssonide perekonnast (Islandile emigreerunud Evald Miksoni vanem poeg Johannes Edvaldsson sai aastal 1975 Islandi aasta sportlase tiitli ja noorem poeg Atli Edvaldsson lõi Lääne-Saksa Bundesligas 226 mänguga 59 väravat).

Viimases loos vastandutakse selgelt raamatus „Jalgpall. Minevikust tänapäevani” esitatud okupatsioonivõimu seisukohale Evald Miksonist. „Jalgpallilood” kirjutab, et Mikson oli tegelikult üks vähestest eestlastest, kes jäi ka okupatsiooni tingimustes truuks oma vandele teenida iseseisvat Eesti Vabariiki.

Siintoodud kaheksast raamatust on „Jalgpallilood” kõige tagasihoidlikumalt illustreeritud, ülejäänud raamatutele annavad pildigaleriid rohkelt värvi juurde ja aitavad varasemat olustikku silme ette maalida. Ehkki loomulikult on tekst piltidest palju olulisem.

Katkend raamatust (sõjaeelse koondislase Ralf Veidemanni asjalik ja ammendav vastus küsimusele, kes oli tema arvates Eesti läbi aegade parim jalgpallur): „Evald Tipner. Kui aga väljakumängijatest eraldi, siis on ühest vastust raske anda. Vastust peab motiveerima, muidu ei saa õiget pilti, sest enamik mängijaid olid oma koha mängijad. Parim paremäär oli minu arvates Siimenson, aga ta ei oleks niisugust edu saavutanud ühelgi teisel kohal mängides. Parim tsenter oli kahtelemata Kuremaa – tal oli peamäng, millist ei olnud ühelgi meie forvardil. Aga allround mängijaid peaaegu ei olnudki. Katsetati küll hea ja kõva löögiga kaitsjaid, pannes neid edurivisse. Nagu Einmann, Naeris ja ka Idlane, aga ükski neist ei täitnud lootusi. Sel lihtsal põhjsel, et nad ei saanud mängus iialgi sellisele positsioonile, et oleksid saanud oma lööki kasutada. Ainult ühel kaitsemängijal õnnestus suuremaid loorbereid lõigata forvardina kui kaitsjana… Ja saada veel rahvusvaheliseks profiks ning pealegi sel ajal. Teda peab hindama kui Eesti parimat. Nii et mina annan oma „hääle” Arnold Pihlakule.”

„Lõvide lugu”
Autor: Olev Reim
Ilmumisaasta: 1992
Lehekülgi: 207

Tallinna Lõvid oli aastatel 1979-1989 tegutsenud legendaarne Eesti noortemeeskond, kus mängisid teiste seas paljud hilisemad Eesti koondislased: Martin Reim, Marko Kristal, Mart Poom, Toomas Kallaste, Risto Kallaste, Indro Olumets, Meelis Lindmaa, Lembit Rajala, Toomas Krõm, Arvo Kraam. Meeskonna peatreener oli Roman Ubakivi ning mänedžer oli Martin Reimi isa Olev Reim, kes ise Lõvide tegemiste vahetu tunnistajana neist raamatu kirjutaski.

Raamat algab sissejuhatusega, Lõvide alguslooga ning siis tutvustatakse 18 Lõvide mängijat (nii jalgpalluritena kui ka õpilastena ja inimestena). Järgneb ülevaade kontrollkatsete tulemustest (kontrollkatsed viis Ubakivi läbi paar korda aastas mängijate igakülgse kehalise arengu selgitamiseks ning põhi- ja esinduskoosseisu selgitamiseks). Ja siis tuleb jutustus Lõvide tegemistest aasta kaupa. Edukate Lõvide suurimaks saavutuseks loetakse rahvusvahelise turniiri Helsingi Cup võitu kahel järjestikusel aastal – 1987 ja 1988. Esimesel korral osales Lõvide vanuseklassis 64 ja teisel korral 42 meeskonda. 1987. aasta turniiril alistasid Lõvid teiste seas Brasiilia võistkonna, kelle treenerit abistas kuulus Roberto Falcao, koguni 6:0.

Selle raamatu puhul meeldib mulle Olev Reimi avameelsus, autor ei karda ausalt oma arvamust avaldada ja inimesi teravalt kritiseerida. Näiteks Joosep Katsevit ja Allan Dorbekut süüdistas ta kadeduses ja sellest tulenevates õelates tegudes. Palju kriitikat sai ka Ubakivi, kes Reimi kohaselt oli kiuslik, karistas poisse ebaõiglaselt ja karmilt, alahindas koolitööd ja treeningujärgset lõdvestust ning pidas omi seisukohti alati ainuõigeteks. Samuti on raamatus kirjeldatud Lõvidele tehtud räiget ülekohut kolme järjestikuse aasta (1982, 1983, 1984) Nahkpalli turniiridel, mis olid nende aastate tippsündmused, ning lõvipoiste klassijuhataja Andres Sõbra ja treener Ubakivi vahelist konflikti, milles kannatajateks olid poisid.

Raamatu alguses autor hoiatas ja vabandas ette, et ta osutab teistest enam tähelepanu Martin Reimile ja tolle lapsepõlvesõbrale Olumetsale. Minu arvates läks Olev Reim aga veel kaugemale ja kohati meenutas raamat pigem tema isiklikku päevikut kui jalgpallimeeskonna tegemiste ülevaadet. Näiteks kirjutas ta pikalt oma isiklikest tegemistest ja seiklustest USA-s, kus Lõvid 1989. aastal Dallas Cupil osalesid. Samas, see kõik võib aidata tolleaegset olustikku ja probleemistikku paremini haarata.

Katkend raamatust (räägib üleliidulise Nahkpalli finaalturniiri mängust, milles Eestit esindanud Lõvid kohtusid Armeeniaga; aasta oli 1984): Ja siis see pidi juhtuma, sest teisiti ei saanudki olla. 20 meetrit enne meie karistusala piiri, s.o. 16 m joont, tõmbas Toomas Krõm maha vastase ründaja. Viimane liikus edasi inertsijõul ja kukkus käed ees trahvikasti. Rohkem polnud vajagi. Pendel! Mart Poom tegi meeleheitliku hüppe, kuid pallil oli seekord määratud meie väravavõrku lennata. 0:1. Läksin lähedalseisnud Ivšiku ja teiste „suurte juhtide” juurde ja sähvasin: „Kas olete nüüd rahul?” Nemad demagoogiliselt: „On alles nahaalsus, selle kohtuniku võtame maha, selge aps!” Mängida jäi veel mõni minut. Poisid olid juba üleni pisarais. Martin sai tsentris palli, püüdis mängu enda peale võtta, triblas karistusalasse, jõudis juba silmitsi puurivahiga, kuid niideti siis samuti maha ja… saadeti hoopis mängust välja! Oli kohtunikule midagi öelnud, õnneks eesti keeles. Nii see lavastus otsa saigi. Räägiti, et läks maksma viis tuhat rubla. Kui ma peale mängu üleni higisena kohtunike ruumi tormasin, nägin, et seal joodi šampanjat!

„Väike jalgpallipiibel”
Autor: Indrek Schwede
Ilmumisaasta: 2001
Lehekülgi: 135

Erinevalt paarist muust raamatust („Jalgpall. Minevikust tänapäevani”, „Estonian Football 100 Years”), mis on väga põhjalikud, ei püüa „Väike jalgpallipiibel” kirjutada Eesti jalgpalliajaloost aasta-aastalt kõike, vaid valib välja kõige olulisemad ja huvitavamad teemad, millele keskenduda, ja tuleb selle valikuga minu arvates väga hästi toime.

Näiteks aastatest 1920-1940 keskendutakse järgmistele teemadele: Eesti jalgpallikoondis olümpiamängudel, MM-valikmängudel (neljast valikmängust kolmes läks Eesti juhtima, aga sai ühe võidu ja kolm kaotust), Balti turniirid, vägevad mängujärgsed banketid, Eesti klubijalgpall kokkuvõtvalt (1920ndatel aastatel oli edukaim klubi Tallinna Sport ja 1930ndatel aastatel Tallinna Estonia) ja suurim skandaal klubijalgpallis (1930. aastal osteti Tallinna Kalevile meistritiitel), unustamatu viimane koondisemäng (Eesti võitis Kuremaa väravatest Lätit 2:1 ja meelt avaldav rahvas sammus seejärel presidendilossi juurde), ründestaar Richard Kuremaa. Raamatu suureks plussiks on see, et teose tarbeks on intervjueeritud 46 inimest, sealhulgas mõnda esimese Eesti Vabariigi ajal elanud inimest, kellelt praegu enam midagi küsida ei saa. Seetõttu on eriti väärtuslik näiteks 7-leheküljeline lugu Kuremaast.

Suuremast osast nõukogude ajast libiseb raamat üle lennukikiirusel ning keskendub rohkem nõukogude aja lõpu ja taasiseseisvusaja Eesti jalgpalli küsimustele. Eraldi intervjuulugudeks on vormistatud vestlused 14 tolleaegse (2001) Eesti koondise tasemel mängijaga (Mart Poom, Martin Reim, Andres Oper, Andrei Stepanov, Kert Haavistu, Indro Olumets, Urmas Rooba, Marko Kristal, Raio Piiroja, Aivar Anniste, Toomas Krõm, Kristen Viikmäe, Indrek Zelinski, Martin Kaalma). Raamatu lõpus on statistikat.

Pisut veider tundub mulle raamatu lõppsõna, kus räägitakse Eestist ja maailmameistriks tulekust. Raamatust tuleb välja ka järgmine vastuolu. Indrek Schwede õpetas eelmise aasta kevadel oma Tartu Ülikooli õppeaines „Jalgpall ja ühiskond”, millest mul oli suur au osa võtta, et Eesti esimene jalgpalliklubi oli 1908. aastal rajatud Narva Concordia, ning küsis seda olulist fakti ka aine eksamil. Schwede raamatus „Väike jalgpallipiibel” on aga esimeseks jalgpalliseltsiks nimetatud Tallinna Meteori.

Katkend raamatust: Enne Teist maailmasõda toimunud Balti turniiridel võitis Läti neli, Eesti kolm ja Leedu kaks esikohta. Eestile kujunes eriti meeldejäävaks võit 1938. aastal Tallinnas, kui Kadrioru staadionil oli 12 000 pealtvaatajat, kellest 2000 oli lätlased. Otsustavast mängust Eesti – Läti vahel, kus meid rahuldas esikohale tulekuks ka viik, on Eesti Raadio arhiivis säilinud Heino Mikkini reportaaž, mille kärarikkad lõpuminutid ja võidujärgne ülevaade staadionil toimuvast suudab elustada Eesti spordiajaloo ühe emotsionaalsema hetke. Eesti viigistaski 1:1 ja pälvis võidu. Sel päeval lauldi Kadriorus Eesti hümni kolmel korral: enne mängu, pärast mängu ja Balti karika üleandmisel kapten Karl-Rudolf Sillakule. Kolmandal korral võttis peaminister Kaarel Eenpalu koguni dirigeerimise endale, lüües 10 000-lise eestlaskonna koorile takti oma kepiga. Pärast lõpuvilet valgus rahvamass tribüünidelt alla väljakule. Võõrad inimesed kaelustasid ja suudlesid üksteist. Inimesed nutsid. Sakslasest kohtunik Fritz Bouillon tunnistas, et polnud veel kunagi näinud nii tormilist ja kaasakiskuvat matši.

„Rahvuskoondise kümme aastat”
Autor: Olev Reim
Ilmumisaasta: 2002
Lehekülgi: 219

Võrreldes eelmise Olev Reimi raamatuga „Lõvide Lugu”, on „Rahvuskoondise kümme aastat” kirjutatud hoopis teistsuguses stiilis. Raamatu motoks on „Vähem poliitikat, rohkem jalgpalli” ning jalgpalliplatsi välisest kirjutatakse palju vähem. Teos käsitleb Eesti koondist aastatel 1992-2002.

Raamat algab hästi lühikese ülevaatega varasemast Eesti jalgpallist (enne 1992) ja ülistuslauluga Roman Ubakivile, sellele järgneb raamatu põhiosa ning lõpetuseks on toodud pisut statistilisi fakte. Põhiosa koosneb koondise valikmängude tipphetkede kirjeldustest, mängujärgsetest ja –eelsetest kommentaaridest, koosseisudest ja punktibörsi hinnetest; samuti on aastate lõpus äratoodud aasta jalgpalluri ja Hõbepalli auhindade saajad ning Sporditähe aasta sümboolne koondis. Muudest maavõistlustest on kirjutatud õigustatult lühemalt kui valikmängudest.

Taasiseseisvunud Eesti koondis teenis oma esimeses valiktsüklis (MM 1994; peatreener Uno Piir) kümne mänguga vaid ühe viigipunkti Malta vastu. Järgmises valiktsüklis (EM 1996; peatreener Roman Ubakivi) läks veelgi halvemini ja jäädi ainsagi punktita. Kolmandas tsüklis (MM 1998; peatreener Teitur Thordarson) tuli neli ja neljandas (EM 2000; peatreener Teitur Thordarson) juba 11 punkti. Neljanda tsükli kümnest mängust tervelt seitsmes läks Eesti kohtumist juhtima ja pärast oma eelviimast mängu säilis Eestil veel teoreetiline võimalus play-off’i pääseda. Viiendas tsüklis (MM 2002; peatreenerid Tarmo Rüütli ja Arno Pijpers) kogus Eesti kaheksa punkti.

Raamatu põhiprobleemiks on ohtrad faktivead. Palju on vigu või puudujääke koosseisudes ning ka nii oluliste faktidega nagu Eesti koondise kõigi aegade esimese mängu tulemus (raamatus seisab 0:2 kaotus, tegelikkuses oli 0:6 kaotus), Eesti koondise MM-valikmängude arv enne nõukogude okupatsiooni (raamatus seisab kolm, tegelikult oli neli) ja Eesti koondise viimase okupatsioonieelse kohtumise tulemus (raamatus seisab 1:1 viik, tegelikult oli 2:1 võit) on eksitud.

Katkend raamatust (räägib 1993. aastal toimunud MM-valikmängust, milles Eesti kaotas võõrsil Itaaliale 0:2): Kuna istusin tribüünil külaliste loožis ja otse minu ees oli koha sisse võtnud Itaalia Jalgpalliliidu president hr. Mattarese, siis oli mul põnev vaadata tema käitumist mängu jälgimisel. See aga reetis kõike muud kui rahulolu. Esimese poolaja tulemus 1:0 lõhnas ju lausa katastroofi järele. Itaalia kuulus ründepaar Giuseppe Signori-Roberto Baggio oli ka teisel poolajal väljapaistvalt aktiivne, kuid eestlaste kaitseliin pidas nüüdki vastu ning Poom oli väravas suurepärane. See, et itaallased siiski alles lõpu eel 87. minutil veel ühe värava lõid, oli juba puhtalt nende meisterlikkuse ja au küsimus, sest ainult üheväravaline võit eestlaste üle olnuks itaallastest jalgpallipubliku silmis kindlasti häbiasi, kui mitte öelda, et lausa katastroof. Enne 87. minutit oli hr. Mattarese täielikult närvis, niheles oma kohal nagu nõeltel ja sajatas oma emakeelset rikkalikku vaimuvara, mängu lõppedes oli ta näost valge nagu sama värvi tuvi. Niisuguse etenduse andsid „algajad” kolmekordsetele ilmameistritele! Ütle veel, et jalgpall ei või pakkuda suurüllatusi!

„Magnetkätega mees”
Autor: Tiit Lääne
Ilmumisaasta: 2005
Lehekülgi: 243

„Magnetkätega mees” räägib esimese Eesti Vabariigi aja legendaareimast jalgpallurist, väravavaht Evald Tipnerist. Tipner on mitmes mõttes tolleaegsetest Eesti jalgpalluritest parim valik, kellest raamat kirjutada. Esiteks oli Tipner sõjaeelse Eesti rekordinternatsionaal ja parim mängija, ta oli tubli ja põhimõttekindel inimene ning tema kohta leidub arvatavasti kõige rohkem materjali. Teiseks on just läbi Tipneri võimalik anda parim ülevaade esimese Eesti Vabariigi aja (minu lemmikperioodi) jalgpallist, sest tema edukas karjäär kestis läbi kogu iseseisva Eesti eksisteerimise aja. Ja see raamat räägibki ka tolleaegsetest Eesti jalgpallisündmustest laiemalt, kuigi rõhuga Tipneril ja tema koduklubil Tallinna VS Spordil.

Raamatus käsitleb üks peatükk ühte aastat. Peatükid algavad tavaliselt pisikese loeteluga sellest, mis üldse konkreetsel aastal maailmas ja Eestis juhtus, ning hakkavad siis pikemalt rääkima jalgpallist ja Tipnerist. Lehekülgede servades on arvukalt väikeseid biograafiaid teistest Eesti tolleaegsetest mängijatest ja jalgpallitegelastest. Läbivateks joonteks, mis kõige enam silma torkavad, on paljudes biograafiates tolleaegsete jalgpallurite mitmekülgsus (jalgpallurid olid edukad ka teistel spordialadel) ja lühike eluiga (surm tihti seotud Teise maailmasõjaga). Mõlemad jooned on omased ka raamatu peategelasele – Tipner kuulus ka Eesti jääpalli- ja jäähokikoondisesse, võitis kergejõustiku Eesti meistrivõistlustelt hõbemedali viievõistluses ja kolmikhüppes, teenis esikoha Harju esivõistlustel maadluses (poolraskekaalus); Tipner suri juba 41-aastaselt pika ja raske haiguse tagajärjel.

Tipnerit ülistati nii Eesti kui ka välismaa ajakirjanduses. Need korrad ei olnud haruldased, kus ta pärast mängu vaimustunud pealtvaatajate poolt kätel väljakult ära kanti. Fännid saatsid talle kirju. Tipner jäi lõpuni lojaalseks oma esimesele ja viimasele koduklubile Tallinna Spordile, kuigi teda tahtsid enda ridadesse meelitada nii konkurendid Eestist kui ka profiklubid välismaalt. Sonimütsiga mänginud pikakasvulisel Tipneril oli hulljulge mängustiil – ta läks tihti väravast ohtllikult kaugele välja ja loopis palli vastase pea kohal hoides käest käele. Kahjuks kimbutasid Tipnerit tihti vigastused – 1928. aastal murdis ta jalaluu, 1929. aastal lõualuu, peopesas oli tal kasvaja, mida aeg-ajalt opereerida tuli, sõrmed kiskusid tal kõveraks. Tol ajal polnud väravavahtidel kombeks kindaid kanda ning reeglid ei kaitsnud puurivahte nii nagu tänapäeval. Vahel harva tegutses Tipner ka ründajana ja 1936. aastal tegi ta Eesti meistriliiga viimases voorus kübaratriki.

Kuigi mingil määral leidub väikeseid trükivigu igas raamatus, torkab just selles raamatus enim silma pisivigade rohkus. Näiteks tihti algavad jutumärgid, mis ei lõpe enam kunagi.

Katkend raamatust (räägib Eesti koondislaste käitumisest 1933. aastal Leedus): Luhtaläinud Balti turniiri ja suurvõidu Leedu üle elasid mehed aga välja tänaval. Viimasel õhtul kakeldi Kaunase tänavatel päris korralikult, seda muidugi pärast julgusrohu võtmist. Tervelt viis rahvuskoondislast sattus sel ööl arestimajja, kust esindajad neid välja käisid lunastamas. Kõige ägedam oli Kuremaa, kelle kaaslased vahepeal juba süles hotellini tassisid, kuid kes siis jälle plehku pani, et leedulastele pasunasse anda. Sai aga ise. Mürgeldajateks oli üheksane seltskond, kelle jalgpalliliit pärast kodus süüpinki võttis: Kass, Peterson, Einman, Laasner, Kuremaa, Silberg, Idlane ja Neuman. Eestlased paistsid silma veel hommikulauaski, kui Siimenson munaga üle laua Idlast visates Leedu esindajat tabas. Lisaks andis kogenud Einman veel noorele kamraadile Kassile ihunuhtlust, nii et komplekt oli täielik.

„Viini profi päevaraamat”
Toimetaja: Tiit Lääne
Ilmumisaasta: 2009
Lehekülgi: 94

„Viini profi päevaraamatust” saab lugeda Eesti esimese profijalgpalluri Arnold Pihlaku enda kirjutatud päevikut, milles esimene sissekanne on tehtud 13. novembril 1928 (päeval, mil Pihlak Viini jõudis, et profiklubis Viini Austria mängima hakata) ja viimane 1. märtsil 1929. Raamat algab sissejuhatusega, Pihlaku elulooga, Viini Austria teemalise jutukesega ja pildigaleriiga ning siis tuleb raamatu põhiosa – Pihlaku enda päevik.

Põhiprobleemid, millest Pihlak korduvalt kirjutas, olid järgmised: raha kulub kiiresti ja on pidevalt otsakorral; ilmad on sel talvel väga külmad ning põhjustavad trennide ja mängude ärajäämist; igatsus on Eestisse jäänud naise järele; lätlasest klubikaaslane, väravavaht Arvids Jürgens pidevalt vingub ja hädaldab; Eestis on peaaegu kõik kadedad ega raatsi kirjutada.

Kokkuvõttes Pihlakule tema päeviku põhjal siiski Austrias meeldis, ta oli väljakul suhteliselt edukas ja oli uute mängude eel positiivselt ootusärev ning klubi tegi talle kõik ette-taha ära, ta kolas meelsasti linna peal ja oli rõõmus.

Mul oli isiklikult just seda raamatut kõige huvitavam lugeda (kuigi kõiki oli väga huvitav lugeda, aga seda eriti), ikkagi Eesti esimese elukutselise enda kirjutatud muljed elust 85 aastat tagasi. Teose suurimaks puuduseks on see, et raamat sai kiiresti läbi ja seda mitmes mõttes. Esiteks oleks tahtnud kauem seda huvitavat juttu lugeda ja teiseks said sissekanded otsa enne, kui Pihlak Austriast lahkus, nii et lahkumise põhjus jäi segaseks. Ehkki vähem kui kuu aega pärast viimast sissekannet oli Pihlak lühikeselt profimängija-perioodilt tagasi Eestis, ei olnud päeviku lõpus aru saada, et ta lahkuda tahaks. Raamatu alguses on küll mainitud Pihlaku enda ühte hilisemat selgitust – „Muud ei olnud kui üks suur palli ajamine” -, aga see selgitus ei tundu minu jaoks piisav. Raamat „Magnetkätega mees” pakkus, et Pihlak loobus lepingu pikendamisest nii profijalgpallist tülpimuse tõttu kui ka vigastuste ja koduigatsuse tõttu.

Katkend raamatust (5. veebruari sissekandest): Täna on nii kena ja ilus ilm, et lust välja minna. Kaks kraadi külma kõigest, aga päikse käes oli kümme kraadi sooja. Tore oli kohe kolada väljas selle sooja ilmaga. Läksime treeningule. Väga soe õhk ja kena oli teha. Treener tuli minu juurde ja rääkis, et kui teie palli saate, siis tehke üksipäini soolo. „Ärge andke enam teistele. Teate küll, et nad ei saa midagi tehtud.” Ütlesin, et „küll ma katsun, härra treener.” Läks minu juurest minema. Mul käis naerujudin üle mokkade ja mõtlesin, et kas ma olen siis juba nii kange, et nad juba hakkavad minu peale lootma. Mõtlesin, kui juba nii, siis ehk mängin ka juba natuke, sest see on suur mäng. Meistrimäng ja veel selle meeskonnaga, kes on esimesel kohal – W.A.C.-ga. Mõtlesin, kas ongi juba aeg käes, millest ma enne mõtlesin.

„Estonian Football 100 Years”
Peatoimetaja: Margus Luik
Ilmumisaasta: 2009
Lehekülgi: 600

See raamat on tõeline suurteos, kõige targem ja mahukam Eesti jalgpalliajaloost kõnelev raamat. Sellest sain teadmisi kahtlemata kõige rohkem. See võtab kokku terve Eesti jalgpalliajaloo alates algusest kuni 2009. aastani. See on ka kenasti süstematiseeritud, nii et kui tekib küsimus või huvi mingi konkreetse sündmuse või inimese kohta Eesti jalgpalliajaloost, on vastus kiirelt leitav.

Raamat koosneb kolmest osast – ajalugu, entsüklopeedia, statistika. Ajaloo osa on jaotatud aastateks ning aastad jagunevad omakorda järgmisteks temaatilisteks alapeatükkideks: Eesti rahvuskoondis, Eesti meistrivõistlused, Eesti karikavõistlused, Eesti klubid eurosarjades, Eesti naiste jalgpall, muud sündmused. Iga aasta kohta muidugi kuut alapeatükki pole, sest näiteks naiste jalgpall tekkis Eestis sisuliselt alles 1994. aastal ja esimesed karikavõistlused peeti 1938. aastal. Nõukogude aja aastatest on jutud väga lühikesed ja need pole üldse alapeatükkideks jaotatud. Kõige rohkem on teksti kõige hilisemate aastate kohta, mis on ka mõistetav, sest Teise maailmasõja eel toimus jalgpallivõistlusi palju vähem kui taasiseseisvunud Eestis. Suuruselt teine, entsüklopeedia osa räägib olulisematest Eesti mängijatest, treeneritest, kohtunikest, amenikest, klubidest, sündmustest. See osa on jaotatud kaheks, millest teine on „kuulsuste hall”, kuhu on valitud 47 kõige tähtsamat inimest/klubi/sündmust, kellest on juttu pikemalt. Viimane, statistika osa on suurim ning see on täis tulemusi, tabeleid ja koosseise.

„Estonian Football 100 Years” ütleb põhimõtteliselt Eesti jalgpalliajaloost (aastani 2009) kõike, aga väga konkreetselt, rõhudes olulisematele ja huvitavamatele faktidele. Täiendavaid jutustusi ja värvikaid kirjeldusi mingitel teemadel saab lugeda teistest raamatutest.

Asi, mille kallal pisut vinguksin – põhjalikem suurteos Eesti jalgpalliajaloost võiks olla ikkagi suunatud Eesti jalgpallihuvilistele, vaevalt et see välismaalasi niiväga huvitab. Kuigi autorid on eestlased, on raamat ingliskeelne (eestikeelsena oleks raamatus ehk vähem vigu). Ja tiraaž on arusaamatult väike (1000 eksemplari, neist Eestis vaid 200), nii et pean väga õnnelik olema ühe eksemplari omamise üle. Raamatu pildivalik on veidi kummaline – liiga palju on pilte jalgpallurite haudadest. Alguses häiris mind ka see, et kuigi muus osas on entsüklopeedia sissekanded täpselt tähestiku järjekorras, siis „kuulsuste hallis” see päris nii ei ole (ilmselt kujunduslikel eesmärkidel).

Katkend raamatust (räägib läbi aegade esimesest MM-valikmängust, Rootsi võitis Stockholmis Eestit 6:2, aasta oli 1933): In the seventh minute, Tipner had the ball on his goal-line, when he was challenged by Swedish captain Knut Kroon. Tipner took a step back and threw the ball to midfield, but a second later, the referee decreed that the Estonian goalkeeper had backed over the line and awarded Sweden a 1-0 lead. „The ugliest goal at the Olympic Stadium,” was among the Swedish post-match comments. Three minutes later, Tipner dropped Lennart Bunke’s shot over the goal-line and in the 13th minute, Bertil Ericsson made it 3-0. After winning the first half 4-0, Sweden allowed Estonia to take initiative and in the 47th minute Leonhard Kass stunned the home fans by scoring directly from a corner. 13 minutes later, Georg Siimenson’s cross found Richard Kuremaa on his international debut, who made it 4-2, albeit with his hand, which went unnoticed by the referee.

•    Eesti jalgpalliajaloo teemalisi artikleid on avaldanud ka Soccernet.ee rubriigis Pilk tagasi.

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Kristjan Remmelkoor Kristjan Remmelkoor
    Olen Soccernet.ee vanemtoimetaja. Jälgin peamiselt Eesti jalgpalli (meistriliiga, eestlased võõrsil, Eesti koondised) ja suurimaid rahvusvahelisi võistlusi (MM, EM, Meistrite liiga). Tunnen suurt huvi jalgpalliajaloo vastu. Olen Eesti meister jalgpalli mälumängus. Olen ka Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi liige.

Autori postitused

Teema postitused