header photo

Eesti EM-ile – unistus või kohustus?

Loomulikult usume! Foto: Gertrud Alatare

Eesti EM-finaalturniirile? Miks mitte. Koondise treenerid ja mängijad teevad algava valiktsükli eel lootusrikkamaid avaldusi kui kunagi varem ning eks ole ka põhjust. EM-ist räägitakse esialgu küll ettevaatlikult kui unistuste eesmärgist, aga tähelepanuväärne edasiminek seegi.

Et marjamaale pääseb esmakordselt 24 koondist, võib valikgrupis piisata ka kolmandast kohast. Isegi eeldusel, et Šveits ja Inglismaa libisevad teistel eest, tuleb selleks edestada vaid Sloveeniat, Leedut ja San Marinot. Nii kõrge tabelirida on sinisärklastele jõukohane olnud seni vaid 2012. aasta EM-valiksarjas, aga toona teisena lõpetades jäeti näiteks just Sloveenia enda seljataha.

Märgid näivad soodsad. Paljud koondislased on juba saanud nii kõrge mängu pinget tunda. Samuti on vöö vahel kogemus kõrge lati alt läbijooksmisest, kui möödunud MM-valiktsükkel resultaadi mõistes täielikult ebaõnnestus. Kõrgete ootustega toimetulek ei tohiks enam probleeme valmistada. Lisaks on uus peatreener toonud uusi ideid ja lisanud meeskonda värsket verd, mängijad on tahtmist täis ja vähemalt sõnades ka enesekindlad. Ning alagrupp näib mängitav.

Kas meil – fännidel – on õigus nõuda koondiselt edasipääsu? Realist vastaks ei, sest Sloveenia on objektiivne favoriit kolmandale kohale ning Leeduga oleme me ehk võrdsel tasemel. Statistikud hindavad Eesti võimalusi valikgrupist otse EM-ile jõuda 7 protsendiga ja ilmselt on see üsna õiglane hinnang. Optimismi ei lisa ka Kostja vigastus ja fakt, et paljudel koondislastel ei ole klubijalgpallis käsil just parimad ajad.

Fänlusel ei ole aga realismiga midagi pistmist – keda need numbrid huvitavad, Sloveeniat ja Leedut on varemgi pekstud ja küll teeme seda jälle. Nali naljaks, aga mulle tuleb selle teemaga meelde 2008. aasta sügis, kui Eesti alustas MM-valikturniiri ühes grupis Hispaania, Türgi, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Armeeniaga.

See oli Tarmo Rüütli esimene valiktsükkel ja räägiti küll ründavamast jalgpallist, aga edasipääsust polnud juttugi. Reaalse eesmärgina nimetati Armeenia ja Bosnia edestamist. Klavan 2008: “Arvan, et kui me tagant kolmandaks tuleme, oleks see suhteliselt positiivne.“ Klavan 2014: “Eesmärk [edasi pääseda] peab olema, muidu polegi üldse mõtet valikturniiri mängima minna.”

See selleks, vahepeal on Eestiga palju positiivset juhtuda jõudnud. Meenutan kuue aasta tagust aega hoopis seepärast, et kui meie pidasime Bosniat endale heal juhul jõukohaseks vastaseks, siis see Balkani väikeriik, mis polnud jalgpallis veel tuhkagi saavutanud, nimetas finaalturniirile pääsemist enda miinimumeesmärgiks. Kaotus Eestile ei saanud üldse kõne allagi tulla, see oleks sisuliselt tähendanud kohest treenerivahetust.

Bosnia fänniarmee Tallinnas. Foto: Catherine Kõrtsmik

Bosnia eeskujuks?

Kirjutasin Bosnia koondisest tutvustavat lugu ega suutnud ära imestada nende ajakirjaniku arrogantseid väiteid, nagu kõik allapoole edasipääsu oleks läbikukkumine, olgugi et nad polnud kunagi varem üheski valiksarjas kolmandast kohast kõrgemale küündinud. Uurisin ka välismaiseid foorumeid, kus sain ajakirjaniku sõnadele ainult kinnitust: Bosnia ja Hertsegoviina toetajad olid veendunud, et nende koondis kuulub finaalturniirile. Senise ebaedu patuoinaks peeti enda jalgpalliliitu, mida süüdistati kõikvõimalikes hädades alates korruptsioonist ja lõpetades Ibrahimovici loovutamisega Rootsile.

Huvitav on see sellepärast, et Bosnia üllataski selles valiksarjas kõiki (peale oma fännide), lõpetades hirmkõvas grupis teisena ja jõudes play-off’i. Ning kui seal Portugalile kaotati, siis nimetaski peatreener seda läbikukkumiseks ja pani ameti maha. Samuti kaotati järgmise EM-valiksarja play-off’is, kuni nüüd tänavuseks aastaks lõpuks Brasiiliasse MM-finaalturniirile kvalifitseeruti. Ning isegi seal sai meeskond kodumaalt kõvasti kriitikat, sest ei suutnud alagrupist edasi murda.

Kuigi Bosnia ja Hertsegoviina fännide nõudmised oma koondisele paistavad õigustamatult kõrgetena, siis kas see ei või olla üheks nende edu aluseks? Kas see meeletu enesekindlus ja usk oma võimetesse ei ole hoopis üheks peapõhjuseks, miks väikesed Balkani riigid meeskonnaaladel ebaproportsionaalselt häid tulemusi saavutavad? Kindlasti mängivad rolli ka traditsioonid (Bosnia jalgpallurid tegid Jugoslaaviaga tegusid juba enne oma riigi sündi), spordi populaarsus (Bosnias on Eestist 3 korda rohkem inimesi, aga 7 korda rohkem registreeritud jalgpallureid) ja muud faktorid, kuid ma usun, et ei saa alahinnata ka maksimalismi.

Kui selline eneseusk on vutikultuuris sügavalt juurdunud, siis saavad ka väikesed jalgpallurihakatised selle justkui emapiimaga kaasa. Niisamuti Sloveenias, mis on ju Eestist vaid õige pisut suurem, aga maitsnud juba korduvalt kõike seda, millest meie alles unistame.

Kuigi ma ise tegelikult äärmuslikku silmaklappidega tulemuste nõudmist ei poolda, on siiski hea teada, et ka meil on jalgpallialane enesehinnang tõusuteel. Eesti koondis ei lähe enam valikturniirile lihtsalt endast parimat andma, vaid oma unistuste nimel võitlema. Ja fännid ootavad alati veel tsipa rohkemat kui reaalsus. See peabki nii olema, sest mis oleks sport ilma unistusteta.

Ent ärme nõua maksimaalset pingutust ainult meie jalgpalluritelt, vaid ka iseendilt. Täna õhtul toimub Lillekülas üks terve valiksarja olulisemaid mänge ning kui me ei suuda kõiki tribüüne inimestega täita, siis on natuke naljakas ka koondiselt imetegusid nõuda. Näitame, et oleme jalgpallirahvas, et me usume ja aitame koondisel unistusi ellu viia. Sammud staadionile ja hääled kähedaks!

Eesti maailmameistriks.

 

Lisa kommentaar