header photo

Rooney ja Klavan – paras paar

See mees viib täna õhtul Lillekülas oma meeskonna väljakule kaptenina oma üheksakümne üheksandas koondisemängus. Ta tähistab selle kuu lõpus oma 29. sünnipäeva ehk vanust, mida peetakse jalgpallurikarjääri kulminatsiooniks. Karjääri lõpu järel läheb ta nimi riigi jalgpalliajalukku kuldsete tähtedega, tegu on koondise ühe läbi aegade parima mängumehega.

Avalõik kõlas nagu mõni ülipikk küsimus Kuldvillakust. Kellest käib jutt?

Kui vastad “Kes on Ragnar Klavan?”, võid kapist kommi võtta. Kui vastad “Kes on Wayne Rooney?”, võid… samuti kapist kommi võtta. Täpselt ühepalju õiged on mõlemad, nii uskumatu või usutav kui see ka ei oleks. Saatuse vingerpussid oleksid veelgi sümboolsemad, kui Klavan ja Rooney hakkaksid üksteisega madistama oma sajandas koondisemängus, kuid ühe nädala sees 1985. aasta oktoobris sündinud mängumeeste saatuste ristumine on niigi vahva kokkusattumus. Meeste mängueelsest käepigistusest tuleks fotograafidel mõnuga pilti teha. Mängujärgne särkidevahetus oleks enam kui kohane. Loomulikult juhul, kui kaotusekibeduses Rooney pettununa juba riietusruumi pole tõtanud.

Aga see selleks. Kiidulauluks on seda natuke imal nimetada, aga kirjutada tahtsin ma just Klavanist. Mehest, kelle õlule usaldati meie rahvusesindus ning kes on raske koormaga suurepäraselt hakkama saanud.

Kes oleks näiteks osanud arvata 2006. aastal, et ulja soenguga vasakpoolkaitsjast Klavanist, kes just Uus-Meremaale kodumurul värava lõi (vaata klippi), saab vaid kuus aastat hiljem sujuvalt Raio Piiroja mantlipärija ehk koondise kaitseliini süda? Praegu aga kipub Piiroja mantel pigistama. Ta on Rakule väikseks jäänud.

2012. aastal Saksamaale Bundesligasse siirdumise järel on Klavan teinud läbi silmnähtava arenguhüppe. Keskkaitses mängides pole seda just kõige lihtsam välja näidata, aga viimase aasta-pooleteise jooksul on koondise mängudes ka jalgpallikaugele inimesele selgelt näha (välja arvatud siis, kui Kostja Vassiljev parasjagu oma tempe korda saadab), et sinisärk number 15 on parim mängija Eesti koondises. Ja tegelikkuses on ta seda mäekõrguselt. Keegi teine, välja arvatud Vassiljev heal päeval, ei küündi isegi lähedale.

Sellist masti meeskonna liidrit, kellele võib alati kindel olla, polegi meil ju pärast Mart Poomi aega olnud. Oma võimete ja oskuste tipul oleva Klavani mängust õhkub rahulikkust, kindlust. Teadmist, et ta kontrollib olukorda. Seda nii kaitses rügades kui ka palliga rünnakuid üles võttes.

Kohtumisest Leeduga meenub mulle eredalt kaks just taolist seika, kus mõtlesin – kui Klavani asemel oleks selles olukorras olnud ükskõik milline teine Eesti koondise mängija, oleks minu süda ilmselt löögi vahele jätnud. Aga Klavani puhul ei jäta. Triblaks ta siis viimase kaitsjana leedukate kolltormajast Matuleviciusest mööda või tõuseks palliga Leedu ründekolmandikuni, see on usaldus – Rakut usaldavad fännid, usaldavad meeskonnakaaslased ja mis kõige tähtsam – ta usaldab iseennast. Hinnakem sellist mängumeest, sest nagu aeg on näidanud, tuleb neid umbes kord kümne aasta jooksul. Ehk on järgmine Mart või Ragnar juba sinisärgis debüüdi teinud?

Oma sajanda koondisemänguni jõuab Klavan kõigi eelduste kohaselt täpselt kuu aja pärast Oslos Ullevaali staadionil. Sümboolne on see seetõttu, et just sellelt väljakult sai alguse toona 18-aastase linalaka tähelend – Ullevaali staadionil tegi Klavan 19. septembril 2004 debüüdi oma esimese välisklubi Oslo Valerenga eest.

Aga kõigepealt tuleb inglastele säru teha!

 

Lisa kommentaar