header photo

Arhiiv: november, 2014

Jääl saatust otsustamas

Foto: Brit Maria Tael

Foto: Brit Maria Tael

22. novembril 2014 otsustasid Jõhvi Lokomotiv ja Viljandi Tulevik Ahtme kunstmuruväljakul, kes 2015. aastal saab mängida Premium liigas ja keda ootab ees hooaega aste madalamal.

Juhusele jäetakse sellega liiga suur roll. Novembri lõpus jalgpallikõlbulikku ilma loota on enda petmine. Loota, et selgub parem, on enda petmine. Võidab see, kes suudab tingimustega paremini kohaneda.

Kirjade järgi toimus mäng plusskraadiga, õrnas sajus, rahuldavas seisukorras kunstmurul. Viimaste päevade heitlik ilm on eluohtlikuks muutnud kõndimisegi, rääkimata täiskiirusel jooksmisest. Seda, kas olusid jalgpalli mängimiseks piisavalt heaks pidada või mitte, võib igaüks ise otsustada.

Stop, Liivak time!

Frank Liivak alustab täna õhtul Jordaania vastu algkoosseisus. Foto: Jana Pipar

Frank Liivak alustab täna õhtul Jordaania vastu algkoosseisus. Foto: Jana Pipar

Nagu nõudis MC Hammer oma loos “U Can’t Touch This” pärast pisikest vahepala omale tähelepanu fraasiga “Stop, Hammer time!”, siis täna õhtul nõuab Lillekülas tähelepanu Frank Liivak.

Liivak on olnud erilise Eesti jalgpallisõprade tähelepanu all alates sellest ajast, kui ta Hollandist Almere Cityst Itaalia kõrgliigas mängiva Napoli akadeemiasse mullu suvel üle meelitati.

Kuigi debüüt esindusmeeskonnas Jose Callejoni, Gonzalo Higuaini, Marek Hamšiku ja mitme teise superstaari kõrval on veel 18-aastasel ääreründajal tegemata, on ta korduvalt maailmanimedega koos treenida saanud. Lisaks on vanuselt U-19 koondislane jalaga U-21 koondise ukse lahti löönud ja end seal sisse seadnud ning ka A-koondise ukse avanud.

Klavaniseeritud koondise agoonia

Ragnar Klavan on meie selgeim liider, ilma kelleta pole koondis terviklik. Foto: Imre Pühvel

Ragnar Klavan on meie selgeim liider, ilma kelleta pole koondis terviklik. Foto: Imre Pühvel

Eilse peale mõtlemine muudab mind endiselt kurvaks. Kuidas saakski mitte? Reis San Marinosse oli ju kuni avavileni olnud hingematvalt tore. Seda, mis aga Stadio Olimpicol toimus, on raske selgitada neile, kes seda ei näinud.

Kuna aga teemat puudutan, pean üritama seda teha. Lühidalt: mitte miski ei õnnestunud ja mis muidu on väga lihtne, oli San Marinos keerulisem kui tuumafüüsika humanitaarist luuletajale. Raske oli sööta oma mängijale, sooritada korralik küljeaut. Väravaraamidesse löömisest rääkimata.

Küllap te juba mõtlete, mis kuradima klavaniseeritud koondisest ma seal pealkirjas räägin – Ragnar Klavan ju ei mänginudki. Selgitan.

Sinu etteaste, Henrik

Aeg jalgadele tõusta. Foto: Gertrud Alatare

2012. aasta suvel Horvaatias koondisedebüüdi teinud Henrik Ojamaa saldo räägib tänaseks 21 koondisemängu, 0 väravat.

Vähe sellest, väljakul – kui ta üldse murule pääseb – jääb tihti mulje, et ta ei leia oma kohta. Et Ojamaale ei istu formatsioon, roll, kaitsest lähtuv mängustiil. Ründajakohta ihalev mängija on liiga tihti pidanud tegutsema mujal.

Nii on Motherwelli šerif tavaliselt pidanud sekkuma ka vahetusest. On üksikuid helgeid mänge, õnnestumisi, aga ei ole väravaid. Täna on aeg küps. Kui mitte San Marinole, siis kellele veel!?

Kas te tulete ka lõpuks?

Hannes Anier on löönud tänavu Eesti koondise kuuest väravast ühe. Suvise võiduvärava Tadžikistani vastu. Hannes Anier on täna taas koondises, nagu ka kaheksa aastat eemal olnud Ingemar Teever. Kaasatud on kõik, kes väravaid lüüa oskavad. Foto: Jana Pipar

Hannes Anier on löönud tänavu Eesti koondise kuuest väravast ühe. Suvise võiduvärava Tadžikistani vastu. Hannes Anier on täna taas koondises, nagu ka kaheksa aastat eemal olnud Ingemar Teever. Kaasatud on kõik, kes väravaid lüüa oskavad. Foto: Jana Pipar

Dmitri Kruglov, Rimo Hunt, Ragnar Klavan, Siim Luts, Hannes Anier, Ats Purje – mis ühendab neid kuute meest? Ma võin öelda. Nad on ainsatena 2014. aastal Eesti meeste A-koondise eest värava löönud.

Eesti koondis on sel aastal pidanud kümme mängu. Eesti koondis on Magnus Pehrssoni käe all pidanud kümme mängu. Väravaid on meil aga kuus. Natuke vähe. Eriti kui oleme mänginud kahel korral Gibraltariga, korra Tadžikistaniga. (Lisaks mängud Läti, Soome, Rootsi, Leedu, Islandi, Sloveenia ja Inglismaaga.)

Ärge saage valesti aru. Ma ei kritiseeri. Pehrssoni tulekuga on meie mäng kuidagi loogilisemaks ja kindlamaks muutunud. Väravaid oleme enda selja taha lasknud ka vaid 9. Seda on vähem kui üks värav mängu kohta! Mulle meeldib, et oleme kaitse kindlaks saanud. Standardolukordades oleme taga kindlad ja ees teravad. Aga vot need väravad on tulemata jäänud. Tarmo Rüütli lahkus mäletatavasti saldoga kahest viimasest mängust viis väravat…

Kuidas möödus Manchesteri derbi?

Wayne Rooney. Foto: Jana Pipar

Polnud täitsa kindel, mis meeskonda ma eile enne mängu näha oleksin tahtnud. Kindlasti tahtsin, et Wayne Rooney mängiks. Vahet ei ole, kui palju inimesed teda maha teevad, et ta ei sobi Louis van Gaali mängu, mina siiski arvan, et Rooney on selle meeskonna üks tähtsamaid mängijaid. Cityl oli enne mängu puudu maestro David Silva, kes oli saanud karikamängus väga rumala vigastuse. Kindlasti oli see Manuel Pellegrini jaoks natuke muret tekitav, sest Silva on hetkeseisuga Yaya Toure kõrval ainuke mängija, kes on kaitseliini ja ründajate siduja.

Esimesed kümme minutit olid mu meelest ühed parimad, mida ma Unitedi poolt näinud olen. Kindel tahe ja siht oli mängijatel ees, söötmine oli mõtestatud ja Cityl oli raske. Võib-olla oli see ka City plaan, et lasta Unitedil ennast mugavalt tunda. Huvitav, mida ma märkasin, oli see, et Fernandol ja Yayal oli raske vahepeal palli omadel hoida. Robin Van Persie ja Marouane Fellaini suutsid väga hästi survestada just ründaja positsioonidelt City keskpoolikuid. Cityl tuli mängu James Milneri kasulikkus. Milner on minu silmis City üks tähtsamaid mängijaid just suurtes mängudes. Ta jaksab joosta ning suudab ka momente tekitada. Milner oli pärast esimest poolaega ainuke mängija, kes suutis tekitada kolm ohtlikku olukorda. See näitaja oli platsil suurem kui kellelgi teisel.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv